Fotokollaaž: LP/Delfi ekraanikuva + Postimees ekraanikuva + Canva.com

Muidugi võiks valida Eesti Vabariigi järgmiseks presidendiks kaitsepolitsei endise peadirektori Arnold Sinisalu, kui ta tõotab austada inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning muudab enda varasemaid järeldusi koroonakriisist, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Telegrami toimetuse lemmik-väljatõsted artiklist: 

• “Loomulikult ei oota keegi, et Sinisalu “kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks”, nagu nõuti hiljuti Rein Veidemannilt, aga enne tema presidendiks valimist tuleks selgitada välja, milline on tema täpne suhtumine inimeste põhiseaduslike õiguste tagamisse.”
• “Mäletame ju veel hästi, kuidas koroonakriisi ajal rakendatud meetmete kriitikuid kujutati oligarhilises klikimeedias rahvavaenlastena, kes aitavad oma rumalusega kaasa rahvuse väljasuremisele. Kõigile hoiatuseks avaldati videoid sellest, kuidas poodides murtakse maha ilma maskita inimesi. Mõnes linnas patrullisid laste mänguväljakutel vabatahtlikud naiskodukaitsjad (eeskujulikud kodanikud!), et kontrollida kinnipidamist distantsinõudest. Mis see siis oli? Kas mitte kollektiivne psühhoos?

Või väidab keegi jätkuvalt tõsimeeli, et koroonakriisi ajal rakendatud meetmed olid teaduspõhised ega toetunudki vaid teaduse keelde rüütatud usupõhisele fanatismile, sisuliselt ebateaduslikule kamarajurale, mida rahvale tõsise näoga pähe tambiti ja millesse paljud siis tõesti siiralt uskusid?”

• “Otse idapiiri taga on meil hoiatav näide selle kohta, milleni julgeolekutaustaga isiku tõusmine riigi etteotsa võib viia. Sinisalu ei ole muidugi Putin, aga tema suurim tugevus on ikkagi ühtlasi tema suurim nõrkus, mis sunnib olema tema võimaliku kandidatuuri suhtes siiski veidi ettevaatlik.”
• “PS. Kategooriline tingimus Eesti järgmisele presidendile, kes see ka ei oleks, on muidugi see, et Kadriorus toimuvatele pressikonverentsidele peavad pääsema edaspidi ka Telegrami esindajad. Samuti tasuks hakata korraldama presidendil igal aastal selliseid regulaarseid kohtumisi, mis toimuvad ajalehtede peatoimetajatega, ka alternatiivmeedia toimetajatega (peale Telegrami veel näiteks Vanglaplaneet, Markoskoop, Objektiiv jms), et arutada nendega riigi ning ühiskonna jaoks olulisi teemasid.”

Olukorras, kus praegu riigis võimul olev koalitsioon on pöördunud selgelt president Alar Karise vastu ja viimane ei paista ka ise olevat teisest ametiajast huvitatud, on viimane aeg hakata tõsiselt mõtlema alternatiivsetele kandidaatidele. Meie kohalik ajakirjanduslik-poliitiline kompleks (see tähendab kartellipoliitikud ja oligarhiline klikimeedia) ongi spekuleerinud juba avalikult läbi hulga nimesid, kuid ühtegi favoriiti ei ole seni esile kerkinud.

Omavahelistes vestlustes on poliitikud maininud ka Arnold Sinisalu, kes oli aastatel 2013–2023 kaitsepolitsei peadirektor (ja tähistab täna, 20. veebruaril, sünnipäeva – toim.). Minu arvates oleks ta päris tugev kandidaat. Toon järgnevalt välja kolm põhjust, miks võiks valida sügisel Eesti Vabariigi järgmiseks presidendiks just tema. Ja ka mõned asjaolud, mis vajaks eelnevalt veel kindlasti selgitamist.

1. Parteipoliitilise tausta puudumine muudab ta erakondade jaoks sobivaks kompromisskandidaadiks. Sinisalu nimetati kapo peadirektoriks siseminister Ken-Marti Vaheri (Isamaa) ettepanekul Reformierakonna juhitud valitsuse poolt, kuid kinnitati teiseks ametiajaks sotsist siseministri Andres Anvelti ettepanekul Keskerakonna juhitud valitsuse poolt. Ta ei olnud ühegi erakonna poliitiline valik, vaid kasvas selle ametikohani majast seest, olles töötanud kaitsepolitseis eelnevalt 20 aastat. Tema valimisel presidendiks ei tohiks ükski erakond tunda, et annab sellega punktivõidu mõnele teisele, sest tal lihtsalt puudub igasugunegi parteipoliitiline taust.

Sõltumata sellest, kas presidendi valib sügisel ära Riigikogu või valimiskogu, kuhu kuuluvad lisaks riigikogulastele ka omavalitsuste esindajad, vajab kandidaat siis valituks osutumiseks erakondade laiapõhjalist toetust. Neid inimesi, kelle taha selline koondumine saaks toimuda, ei ole Eestis nüüd tegelikult just eriti palju. EKRE kavatseb tulla igal juhul välja omaenda kandidaadiga, et teistele vastandumise abil tähelepanu saada, kuid ülejäänud võiksid koonduda Sinisalu taha. Antud oludes on ta tõenäoliselt mitte üksnes parim võimalik kompromisskandidaat, vaid ka sobivaim isik sellele konkreetsele ametikohale.