Kaarel Tarand: Seadus – seda oskab isegi rahvas teha!

8. märts 2013 kell 15:59



rahvakogu_2

Tänases Sirbis arutleb Kaarel Tarand selle üle, miks pole tänaseni seadustatud kodanike seadusandliku initsiatiivi õigust ehk rahvaalgatust. Telegram avaldab mõtlemapaneva artikli lühendatud kujul.

/–/

Tänaseni ei ole seadustatud kodanike seadusandliku initsiatiivi õigust ehk rahvaalgatust. See võimaldas nüüd mõnel vanal partokraadil presidendi toel kogunenud rahvakogu tegevus koguni kahtluse alla seada – kuna seadustes ei ole sellist rahvakogunemist ette nähtud, on tegu järelikult ebaseadusliku tegevuse, vaata et riigikukutamisega. Raske on siiski ette kujutada ühiskonda, kus toimuda saab see ja ainult see, mille kohta parlament seaduse andnud. See oleks samm edasi stagnatsioonist, täielik tsementeerumine.

 

Rahvakogu kui selline paistab olevat just nimelt kodanike stiihiline väljaastumine seadusandliku initsiatiivi õiguse saavutamiseks. Selge see, et oma praeguse kuju ja kuluga pole ta pikemaks ajaks elujõuline, kuidas ka juhuvalimiga saadud koosseisu ei vahetaks ja kui häid eksperte palkaks. Rahvakogu sümboliseerib iha rahvaalgatuse järele, mida ei tohi segi ajada rahvahääletuse kui põhiseaduses napis ulatuses siiski fikseeritud tööriistaga. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi (2012, www.pohiseadus.ee, vaata ka http://www.just.ee/10726 punkt 5.3) „rahvaalgatus võib seisneda nii teatava arvu kodanike nõudes arutada mingit küsimust, eelkõige seaduseelnõu, parlamendis, kui ka nõudes viia mingis küsimuses läbi rahvahääletus. Rahvaalgatuse instituuti PS ette ei näe, kuid pärast PS jõustumist on Riigikogu korduvalt arutanud eelnõu, millega on algatajad soovinud rahvaalgatuse sätestamist põhiseaduses”. Rahvaalgatust on riigikogus üritatud seadustada aastatel 2003, 2005, 2006 ja 2008. Seni edutult.

 

On ka lihtne mõista, miks poliitilise klassi enamus, eeskätt parlamendierakonnad, ei ole huvitatud rahvaalgatuse seadustamisest. Tänaseni on erakondade, valitsuse ja parlamendi käes poliitiliste teemade päevakorra monopol. Hoolimata sellest, et näiteks ootamatute välissündmuste (majanduskriis) tõttu võib kõik valimislubadused prügikasti visata, ollakse Toompeal veendunud, et valijate kord poliitilist päevakorda tekitada piirdub üldvalimistel erakondadele vabamandaadi andmisega. Samuti seisab poliitiline klass üksmeelselt väite juures, et „rahvaalgatust pole vaja, kuna riigikogu saadiku kaudu jõuab menetlusse iga teema, mille taga on kas või üksainus protsent toetust”.

 

Praktika kinnitab vastupidist. Eriti suuri raskusi on erakondadel ja nende valitud ning volitatud esindajatel eneseregulatsiooniga. Rahvaesindajate hüvesid ja hüvitisi ohjeldavad seaduseelnõud ei taha kuidagi riigikogus menetlusse jõuda, ükskõik kui üksmeelne oleks ses lihtsas küsimuses kodanikkond. Näiteid on teisigi. Kuid, mis palju hullem, rahvaalgatuse õiguse puudumine on oluline korruptsiooniõhutaja. Nimelt pole igati seaduslike soovidega huvirühmadel võimalik oma ettepanekuid ametlikult arutamiseks esitada. Nad peavad leidma eestkõneleja parlamendi liikmete hulgast või valitsusest. Nii kujuneb asjast teene osutamine, mitte kodanikkonna teenimine. Ja teene eest on mõistagi ette nähtud tasu. Võib öelda, et rahvaalgatuse puudumine tekitab sularahaga kilekotte, kummalisi kandeid noorte puudust kannatavate erakonnaliikmete pangakontodel ja muud kurja. Ausa viisi ja võimaluse puudumine teeb huvirühmastki määrdunu, venna kuriteos.

/–/

Ma ei ole kohanud ühtki tõsist argumenti rahvaalgatuse vastu. Iga vastuseis selle seadustamisele lähtub kitsast omakasust. Sageli kahjuks ka varjamatust põlgusest kodanikkonna võimaliku tarkuse vastu. Igaüks, kel on kodanike tahte pärast mure, peaks süvenema eneseanalüüsi ja välja mõtlema, mida ta ise on elus ja otsustamises valesti teinud, et nüüd kodanikke kui kõrgema võimu kandjat kartma peab.

 

Loe artiklit “Seadus – seda oskab isegi rahvas teha!” tervikuna 8. märtsi Sirbist.

Toimetas Õnne Puhk