Foto: erakogu (Helle Soop seisab fotol paremal, sinise pusa ja musta vestiga)

1989. aasta Balti ketti mäletavad ilmselt kõik, kes sel ajal elasid. Seda meenutatakse väga tugevate tunnete ja heade sõnadega – kahtlemata oli see võimas sündmus, mis muutis jäädavalt kõigi balti rahvaste elusid. Ent inimketti mäletatakse ka teistsuguste emotsioonidega ning ühte sellist lugu jagas ühismeedias Helle Soop, kes on osa võtnud mõlemast Eesti-Läti-Leedu rahva ühisest Balti ketist – 1989. aasta 23. augustil kell 19 (osales üle 200 000 eestlase) ning 2021. aasta 23. augustil kell 19 (osales ca 20 000 eestlast, mis on suurim meeleavaldus taasiseseisvunud Eestis). Annamegi jutujärje üle Hellele.

Mõtlen ikka veel esmaspäevasest üritusest Balti kett 2021 ja võrdlen seda 32 aasta tagusega. 23. august 1989: Olime kursis selle ürituse eesmärgi ja Molotovi-Ribbentropi paktiga. Meid viidi bussiga kohale, autosid ju igas peres polnud. Seal oli veidike kurb meeleolu, põlesid küünlad tähistamaks balti rahvastele tehtud ülekohut. Nägin ümbritsevates inimestes kohmetust, no kuidas sa ikka võtad võhivõõral käest kinni? 😏 Kui siis raadiost kostis Marju Lauristini reibas üleskutse korrata sõna „vabadus“, tekkis jälle piinlik moment, seda sõna pobiseti rohkem vaikselt endale nina alla. Ma lootsin, aga ei uskunud, et see üritus meid vabaks teeb. Märk ajalooraamatusse oli pandud.

23.august 2021: Algusest peale tajusin tohutut erinevus õhustikus. Enamuses noored, naeratavad, kallistavad, lehvitavad ja hõikuvad inimesed. Kilomeetrite pikkused autorivid ja tuhanded inimesed, kes pole rahul sellega, mis meie riigis praegu toimub. Käis vilgas suhtlemine neti teel, jagati fotosid ja videoid. Sa teadsid, mis toimub Tallinna või Läti piiri lähedal. Ja ühtekuuluvustunne oli tugev. Kui ma alles mõnda aega tagasi kurvastasin, et me pole oma lastest osanud patrioote kasvatada, siis seal, Särevere-Võhma teelõigul tõdesin rõõmuga, et olen eksinud. Uus põlvkond on valmis oma riigi eest võitlema!

Kõige suurem hingeliigutus valdas aga mind Oisu poole sõites. Inim-ja autoketis tuli vahe sisse ja seal, puude vahel asuva talu juurest oli tulnud tee äärde seisma pere. Võib olla isegi 4 põlvkonda koos, sest olid nii lapsed kui ka üks väga vana pereliige. Lipud käes. Julgelt ja uhkes üksinduses väljendasid nad oma tahet. Selliseid väikseid gruppe nägin edasi sõites veelgi. Sügav kummardus teile, vaprad inimesed, et ka üksi oma arvamust avaldate ja annate hinnalise kogemuse oma lastele.

Elu on loodud edasi arenema ja muutuma. Kui keegi nuriseb ühe ürituse „kaaperdamise“ üle, siis minu arvates on see oma arengus seisma jäämise tunnuseks. Istumegi mälestuste otsas ja heietame „aga meie ajal…“ Balti kett ei ole funktsionääride eraüritus. Ilma rahvata poleks seda toimunud. Kellele siis veel pärandada oma traditsioonid, kui mitte meie lastele? Tookord kurvastasime meile tehtud ülekohtu üle. Seekord seisime meid ähvardava ülekohtu (inimõiguste piiramine, rahva lõhestamine) pärast. Ühised nimetajad on RAHVAS ja VABADUS olla inimene, mitte võimude tööriist.

Helle Soop

Allikas: Balti keti galerii Facebookis

Foto: erakogu (Helle Soop seisab fotol paremal, sinise pusa ja musta vestiga)