Uurimus: Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja

29. august 2016 kell 13:52



Telegram_megafon“Tundub mõeldamatu, et aastal 2016 seatakse Tallinnas peetavas konverentsiettekandes tõsimeeli kahtluse alla Maa kerakujulisus, gravitatsioon ja mitmed muud loodusteaduslikud elementaartõed. Alternatiivmeedia internetiportaal Telegram.ee, mille korraldatud konverentsil ettekanne nn lameda Maa teooriast peeti, on postmodernse kultuurifenomenina hea näide inforuumi pluraliseerumisest. 2013. aastal tegutsemist alustanud Telegram vahendab uudiseid eelkõige ühiskonnakriitilistel, vandenõuteoreetilistel ja (uus)vaimsetel teemadel. Sealjuures on leheküljel Facebookis üle kahe korra rohkem jälgijaid kui näiteks Eesti Ekspressil,” kirjutab sotsiaalteadlane ja religiooniantropoloog Marko Uibu kultuuriajakirja Vikerkaar juuli-augusti numbris. Avaldame uurimuse nimega “Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja” autori ja väljaande loal täispikkuses.

VikKodukas_Kaas_7_8_2016-712x1024 (1)

 

Vandenõuteooriad

Vandenõuteooriad näevad mitmesuguste sündmuste või ühiskondlike protsesside taga võimu omavate inimeste tahtlikku, omakasupüüdlikku ning varjatud tegevust.[1] Selliste teooriate levimisviisid ning ühiskondlik tähendus on viimasel kümnendil muutunud: vandenõuteoreetilisest subkultuurist kui hälbivast nišinähtusest on saanud meedia toel üha nähtavam ja ka peavoolus tavapärane lähenemine. Konspiratiivsete seoste otsimise püüd on seotud info paljususe ning suurte narratiivide nõrgenemisega. Maailmas, kus nii usk kui teadmine on löögi all, pakub vandenõuteoreetiline mõtlemine konstruktsioone (näiteks tajumust oma kriitilisusest ja seoste loomise võimest), mis peavad hästi vastu „tähendusi erodeerivatele modernsetele jõududele“.[2]

Vandenõuteooriad on marginaalsus, mis oma levikult ei ole marginaalne. Mitmed uuringud näitavad, et arvestatav hulk ameeriklasi ei usu näiteks ametlikku käsitlusse 11. septembri rünnakutest. Ühes 2006. aasta uuringus pidas koguni 36,1% vastajatest tõenäoliseks, et valitsusliikmed kas osalesid ise terrorirünnakus või siis ei teinud midagi selle takistamiseks, eesmärgiga leida põhjus sõjaks Lähis-Idas. Sellised uuringutulemused viitavad, et „vandenõuteoreetiline mõtlemine on saanud normaalseks osaks poliitilistest konfliktidest“.[3]

Eestis on vandenõuteoreetilisi uskumusi kaardistavaid küsitlusi korraldatud vähe. 2014. aasta uuringus[4] nõustus 43% vastajatest (meestest 50%) täielikult või pigem väitega „usun maaväliste tsivilisatsioonide olemasolusse, mille esindajad külastavad aeg-ajalt meie planeeti“. Küsitluses esines ka otsesemalt vandenõuteoreetilise seisukoha indikaator: 24% meestest ja 11% naistest nõustusid (täiesti või pigem) väitega, et „suurriikide valitsused teevad koostööd tulnukatega, kuid varjavad seda oma rahva eest“. Vaid ligikaudu pooled eestimaalased ei nõustu selle radikaalse väitega üldse (57% naistest ja 48% meestest). Niisiis on vandenõuteoreetilistel uskumustel küllalt lai kandepind, ehkki tuleb muidugi arvestada, et selliste väidete kohta küsimine uuringus tõstatab teemasid, mis ei pruugi tegelikult vastaja jaoks olla piisavalt olulised, et olla läbi mõeldud. Seega võib vastaja küll valida näiteks vastuse „pigem nõustun“, ehkki see teema ei ole tema elus tegelikult tähenduslik.[5] Samuti kinnitavad Eesti uuringu tulemused, et UFO-d ja vandenõud on ka siin rohkem meeste teema.

Vandenõuteooriad seonduvad eri teemadega ja väljenduvad eri vormides. Võitlemine keemiasabade (chemtrails) vastu, mis ka peavoolumeedia tähelepanu on tõmmanud, sarnaneb keskkonnakaitse- ja loodushoiu-alase kodanikualgatusega. Keemiasabade puhul usutakse, et lennukite järel taevasse jäävad valged kondensjäljed tähendavad tegelikult lennukitelt kemikaalide pritsimist kliimaga manipuleerimiseks või muudel hämaratel eesmärkidel. Selle tegevuse tõendatuses ja ohtlikkuses veendunud aktivistid moodustasid 2013. aastal MTÜ Kodanikuühendus Puhas Taevas, et kasutada teema tõstatamiseks erinevaid kodanikuühiskonna survemeetodeid, nagu ametlikud pöördumised ametiasutustesse (ministeeriumid, õiguskantsler),[6] keskkonnas petitsioon.ee 2013. aastal algatatud allkirjakogumiskampaania (petitsioon „Lõpetada aerosoolpritsimised Eestimaa taevas!“ kogus 1083 allkirja),[7] Tammsaare pargis peetud teabepäev-pikett, omapoolse seaduseelnõu väljatöötamine jne. Nii väljus see keskkonnateemaline vandenõuteooria pelgast teooriavormist ning tõi kaasa otsese kodanikuaktivismi.

Väga levinud on vandenõuteooriad tervisevaldkonnas: vaktsineerimise kahjulikkuse teooriaid peetakse üheks kriitiliseks teguriks ka immuniseerimise languses.[8] Teooriate rohkuse tõttu on koguni tõdetud, et on keeruline leida piisavalt jaburat uskumust, millesse keegi juba ei usuks.[9] Samas iseloomustab vandenõuteoreetilist hoiakut hästi kultussarjast „Salatoimikud“ („X-files“) tuntud ütlus, et ükskõik kui paranoiline keegi on, ei saa ta iial olla piisavalt paranoiline.[10]

Vandenõuteooriad on tihedalt põimunud popkultuuriga. Arvukatest vandenõusid või nende paljastamist käsitlevatest raamatutest, filmidest ja seriaalidest kanduvad ideed üle ka inimeste uskumustesse, olles osaks nn okultuurist (occulture).[11] Kõige radikaalsemaks näiteks on siin ilmselt ulmeraamatutest ja filmidest inspireeritud religioonid, nagu näiteks „Tähesõdade“ filmidele toetuv jedi-usk (Jediism), kus kunstiteosest tuletatud põhimõtted muutuvad reaalsete religioossete uskumuste ja praktikate aluseks.[12] Vandenõuteoreetilised arusaamad (olgu „Salatoimikute“ seriaalist või loendamatutest teistest filmidest) on tänapäevase ühiskonna ja struktuuridega oluliselt lihtsamini seostatavad, mistõttu kujundavad ka inimeste arusaamu ilmselt hõlpsamini. Teisalt loetakse vandenõuteooriaid omakorda ka meelelahutuslikul eesmärgil: kujutlus reptiiltulnukatest meie keskel või argumendid maakera tegelikust lamedusest on päriseluline kurioosum. Populaarseimad autorid, näiteks David Icke, ei valmista oma jälgijatele pettumust, vaid esitavad üha uusi ja radikaalsemaid ideid. Vandenõuteoreetilisi raamatuid trükitakse suurtes tiraažides ning nende autorid käivad maailmaturneedel. David Icke esineb oma „Wake-up touri“ raames novembris 2016 ka Tallinnas Tondiraba jäähallis, täispileti hind sellele suurüritusele jääb vahemikku 30–50 eurot.

 

Vandenõukultuur 

Üksikute vandenõuteooriate asemel on adekvaatsem rääkida vandenõukultuurist, mis on muutunud eksootilisest marginaalsusest peavoolus märgatavaks, institutsionaliseeritud ja struktuurseks nähtuseks.[13] Kui muidu on vandenõuteooriate keskseks elemendiks olnud salajase ja vaenuliku/kurja grupi või eliidi vandenõu (näiteks vabamüürlased, juudid), siis vandenõukultuuri iseloomustab abstraktsem usaldamatus võimulolijate suhtes, tõdemus, et dominantsed institutsioonid (sh teadus ja meditsiin) on üldisemalt ja fundamentaalsemalt korrumpeerunud. Seda on iseloomustatud kui nihet nn „turvalisest paranoiast“ mitteturvaliseks: kahtluste keskmeks ei ole enam mingi (kultuuriliselt) kauge grupp ehk „teine“, kes oleks lihtsasti piiritletav ja jälgitav, vaid abstraktsem hirm üleüldiste konspiratiivsete suhete ees.[14] Vandenõuteooriate keskmeks on ikka olnud arusaam, et sündmused ei ole juhuslikud. Selline tõdemus võimaldab kaootilises maailmas näha süsteemi – küll kurja, kuid siiski arusaadavat. Vandenõupõhised käsitlused tegelevad üha enam aga pigem kahtluste tõstatamisega. Heaks näiteks on siin Telegramis korduvalt tutvustatud lameda Maa teooria, mis ei kirjelda selgepiirilist vandenõu, vaid toob välja erinevaid väiteid tänapäevase kosmilise süsteemi, gravitatsiooni jm ümberlükkamiseks. Seega väljendatakse oma usaldamatust laiemalt teaduse kui domineeriva autoriteedi vastu – viidates teaduse korrumpeeritusele ja selle kaugenemisele „tervemõistuslikkusest“.

On oluline rõhutada, et vandenõuteooriate käsitamine olemuslikult radikaalse ja subkultuurilise nähtusena võib olla eksitav, sest paljudel juhtudel on vandenõuline mõtlemine õigustatud – maailm ongi tegelikke vandenõusid täis. Varjatud poliitilised ja majanduslikud kokkulepped, manipulatsioonid ning teadlik tähenduste moonutamine kuulub sageli võimu teostamise juurde. Selliste varjatud konspiratiivsete seoste käsitlemise sildistamises vandenõuteooriateks ning seeläbi diskrediteerimises ja stigmatiseerimises võib näha (mõnevõrra vandenõuteoreetiliselt) kasulikku taktikat. Sildistamise ohtlikkust on rõhutatud ka akadeemilises kontekstis.[15] On tõepoolest võimalik loetleda paljusid olukordi (nagu Watergate, laiaulatuslikud riiklikud jälgimisprogrammid), kus vandenõuteoreetilised kahtlused osutusid õigustatuks. Edward Snowdeni avaldatud materjalide peale tõdeti vandenõuteoreetikute gruppides, et „meie oleme seda ju juba ammu rääkinud“. Mitmed tõeks osutunud paljastused on kahtlemata toetanud ka vandenõukultuuri. Näiteks esinevad tänapäeval enamikus vandenõuteooriates (nagu keemiasabad või lame Maa) väidetavate allikatena vastavate asutuste endised töötajad, süsteemisisesed eksperdid, kes on nn vilepuhujatena otsustanud vaikimisvannet murdes inimkonnale olulist info lekitada.

Vandenõuteooriate potentsiaalse tõeväärtuse üle otsustamine on äärmiselt keeruline. Aktiivse kodaniku jaoks on kriitilisus loomulik ja vajalik: ei tohiks eeldada, et võimulolijad räägivad tõtt või ajakirjandus edastab vaid tasakaalustatud ja kontrollitud infot. Vandenõukultuur toob ilmsiks „iseseisva kriitilise mõtlemise“ radikaliseerumise – kui eelduseks ei ole mitte ainult see, et üksikud poliitikud ja spetsialistid valetavad, vaid et kogu meedia ja avalik ruum on täis lootusetult kallutatud infot. Usaldamatust toidab võimulolijate elitaarsus ning eri ühiskonnagruppide lahkukasvamine, mis võimendub läbi sotsiaalmeedia.[16]

 

Telegram.ee väljaandena

Paranormaalsed ja vandenõuteoreetilised teemad on olnud pidevalt kohal ka Eesti meediaruumis, kuid seda temaatilise fookusega ajakirjades või foorumites[17] ning üksikute entusiastide loodud marginaalsetel lehekülgedel. Paranormaalsete ja alternatiivsete-vaimsete teemadega tegelesid Eesti 1990. aastate usu- ja esoteerikabuumi ajal mitmed populaarsed väljaanded. Näiteks 1992. aastal ilmusid üheaegselt ajakirjad Päikesetuul, Paradoks, Kolmas Silm ja Universum. Paradoksi tiraaž oli tippaegadel üle 30 000 ja Päikesetuulel üle 20 000, mis tänapäevaste trükiarvude kõrval on kahtlemata muljetavaldav. Aja jooksul tekkis mitmeid uusi ajakirju nagu Avanemine, kuid 2000. aastate keskpaigaks ei olnud neist alles jäänud ühtki. Telegram on täiesti uut tüüpi väljaanne, kuivõrd alustas ilmumist uudisportaalina, mille eesmärgiks kajastada erinevaid, sh alternatiivseid, teemasid kriitiliselt ja läbipaistvalt. Selline lähenemine loob vandenõuteooriatele nii varasemast erineva konteksti kui ka laiema niši ning kujutab endast näidet alternatiivsete teemade sulandumisest peavooluga.

Telegrami tegijad on oma tegevuses võtnud väga julgelt riske: alustati näiteks ülimalt ambitsioonikalt viie töötajaga ning kontoriga Tallinna kesklinnas. Nädala sees võeti normiks avaldada iga päev 15 lugu, nädalavahetusel 8–10. Ehkki lood olid valdavalt tõlgitud või pärinesid vähemalt osaliselt uudisteagentuuridelt, seadis see toimetusele suure koormuse, mida (finantsiliselt) kanda ei suudetud. Äriliselt on Telegram olnud pidevalt raskustes ning juunis 2016 alustati ametlikult ka Telegrami pankrotimenetlust. MTÜ-na tegutseb lehekülg aga edasi, avaldades küll iga päev ainult ühe uue loo. Ka oma ärikultuuris on Telegram avalikult vastandunud kehtivatele reeglitele. Nii ütles peatoimetaja näiteks oma pöördumises välja, et Telegram maksab teadlikult ümbrikupalka ja et maksuamet võiks nende „peedistamise“ asemel uurida hoopis Rootsi panku.[18]

Vaatamata finantsraskustele on Telegram alternatiivmeedia niši hõivamisel ja selle märkimisväärsel laiendamisel olnud väga edukas. Tipphetkedel külastas lehekülge nädalas üle 110 000 lugeja, mis on eestikeelse veebilehe kohta suurepärane tulemus. Metrix Stationi andmetel oli Telegram 2016. aasta mai lõpunädalal kõikide jälgitavate Eesti veebilehtede seas 53. kohal, edestades näiteks Tartu linna või Tallinna lennujaama. Iga päev vaid ühe loo avaldava ning pankrotimenetluses oleva väljaande kohta on see näitaja üllatavalt kõrge.

Telegram on katsetanud mitmeid ajakirjandusväljaannetele internetis avanevaid võimalusi. Portaali populaarsus toetub suuresti sotsiaalmeediale, kus teistmoodi, kurioossed, skandaalsed lood saavad tähelepanu: neid jagatakse, nende üle imestatakse või tehakse nalja. Telegrami lugejauuringule vastajatest kinnitab 83,4%, et on soovitanud seda lugemiseks ka kellelegi teisele. Kõmulisus tähendab arvestatavaid külastajanumbreid. Telegrami lugejate ja jälgijate hulk tõstatab küsimuse, kuidas mõjutab niisuguse alternatiivse kanali suhteline populaarsus peavoolumeediat. Ilmselt on mingeid mõjusid ka juba märgata. Delfi võis saada 2015. aastal skeptikutelt küll Umbluu preemia uusvaimsetele teemadele keskendunud Alkeemia-portaali[19] endaga liitmise eest,[20] ent liitmisotsuse taga oli alternatiivsete ja uusvaimsete lähenemisviiside peavoolustumise trend ning püüd haarata uusi lugejaid. Samas Telegrami võimalused on suuresti seotud tema erilise enesepositsioneerimisega ning seetõttu on suurtel väljaannetel keeruline sama profiili järgida.[21]

Telegrami finantseerimine on tähendanud erinevate rahastamisviiside testimist ja kombineerimist. Telegram kasutab hübriidrahastust, kus osalt tuleb raha reklaamidest, osalt tavalugejatelt ning ka suurematelt toetajatelt. Telegrami peatoimetaja on selgitanud, et reklaami oli keeruline müüa, sest „reklaamiostjad veel natuke kardavad oma nime millegi nii tavatuga kui Telegramiga siduda“.[22] Kontseptuaalselt sobiks Telegrami-taolisele väljaandele kõige paremini lugejatepoolne ühisrahastus, mis klapiks alternatiivmeedia olemusega kõige paremini ning vabastaks toimetuse potentsiaalsest reklaamiandjate survest.[23] Telegrami peatoimetaja on korduvalt pöördunud lugejate poole, toetusüleskutse on kaua olnud portaali avaleheks. Ehkki Telegrami lugejauuring viitab, et arvestatav hulk lugejaid (32% lugejauuringule vastajatest) on toetamist kaalunud ning vähem (17%) on enda kinnitusel ka reaalselt toetanud, siis praktiliselt ei ole see mudel portaali toimimiseks piisavas mahus rahastust taganud.[24]

Telegram on ka oma töökorralduse mõttes huvitav nähtus. Tegevuse aluseks on tegijate endi maailmavaatest tulenev missioonitaju ja perekondlikud-sõpruskondlikud suhted. Töökeskkond on väga mitteformaalne ning üheskoos järgitakse ka vaimseid praktikaid, tehes regulaarselt näiteks ühismeditatsioone.[25]

Hoolimata mitmetest erisustest ning ka otsesest vastandumisest tavameediale on Telegram lugude ja ajakirjandusliku töö poolest peavoolumeediat matkiv ega järgi üht alternatiivmeedia olulisematest põhitunnustest – avatud ja kollektiivset sisuloomet.[26]Paradoksaalselt ei olegi Telegram avatud foorumi tüüpi kodanikuportaal, vaid vastab pigem traditsioonilisele toimetusekesksele mudelile, kus tekstid pärinevad ajakirjanikult, kommentaarium ei ole mugav ning seda ka peaaegu üldse ei kasutata.

Samuti on portaali (ja ka paberil ajakirja) stiil pigem tagasihoidlik ja konservatiivne. Praeguseks on värvilised reklaambännerid lisanud portaalile kirevust ning disaini on pisut muudetud, ent just algusajal domineerisid lehekülje kujunduses mustvalged lahendused, klassikalised kirjastiilid, mis lõid terava kontrasti peavoolumeedia (nt Postimees.ee või Delfi.ee) kireva stilistikaga. Ka portaali nimi viitab minevikutehnoloogiale ning näitab tegijate püüdu positsioneerida end pigem läbi traditsioonilisuse (ja ehk ka sellest tuleneva usaldusväärsuse).

Teemade osas on Telegrami iseloomustanud suur variatiivsus. Üks edutegureid ongi ilmselt olnud laiema vaate võtmine ning enda esitlemine mitte pelgalt kitsa vandenõuteoreetilise kanalina. Nii kajastatakse sobivaid teemasid või probleemipüstitusi ka peavoolumeediast ja uudisteagentuuridelt. Hiljuti avaldati näiteks Mart Laari murelik sõnavõtt Lennart Meri konverentsi lõpukõnes („Mart Laar: Euroopale on koitmas halvad ajad“). Lehekülje külastatavusele aitab kaasa ka nn tarbijateemade käsitlemine, nagu toiduainetes leiduvad ohtlikud ained, ravimtaimede korjamise juhised või muud elulised-praktilised lood. Vandenõuteoreetilisele väljaandele kohaselt annab paljudele lugudele siiski uudisväärtust tugev saladuslikkuse ja isegi keelatuse dimensioon: portaalis nimetatakse avaldatavat materjali „põrandaaluseks“, „mahavaikituks“ jne.

 

Vandenõuteoreetilise lähenemisviisi loogika

Vandenõuteooriad ei pea olema läbivalt loogilised, vettpidavad ja vastama kõigile küsimustele – autorite ülesandena nähakse pigem valitsevates käsitlustes vigadele osutamist ning küsimuste tõstatamist. Loogika on lihtne: konspiratsiooni paljastava teksti autoril ei saagi olla kogu siseinfot ega teadmist sellest, kuidas asjad käivad. Võimulolijatel aga on, ning võidu saavutab valitseva käsitluse kriitik ka siis, kui suudab esitada vastuseta jäänud küsimusi. 11. septembri terrorirünnakute nn sisetöö-stsenaarium on üles ehitatud just teatud lünkadele või vastuoludele ametlikes selgitustes. Vandenõuteooriad ei pea ka omavahel olema koherentsed. Võidakse vabalt uskuda erinevaid ja vastuolulisi väiteid: kord on niiditõmbajateks vabamüürlased, kord juudid jne. Ühtlasi levib väga erineva radikaalsuse astmega teooriaid, mille seast siis järgija peaks põhimõtteliselt leidma enda jaoks tähendusliku ning liiga radikaalse kõrvale heitma. Samas näitab Telegrami lugejauuring, et mõned eriti julged teemad, nagu lame Maa või reptiiltulnukad, õõnestavad lugejate hinnangul kogu väljaande usaldusväärsust ning diskrediteerivad ka mõistlikke ja vajalikke ideid.[27]

Telegram lubab juba oma juhtlauses läbipaistvat meediat ning eestvedajad on öelnud välja, et lood ei pretendeeri (lõplikule) tõele.[28] Mitmed autorid on vandenõuteooriate puhul rõhutanud just keskendumist eri viidetele,
Charles Soukup kirjeldab internetis levitatavaid käsitlusi kui „hüperteksti“, avatud brikolaaži, mis olemuslikult ei peagi moodustama narratiivi või argumenti. Sellisena kujutavad vandenõuteooriad endast postmodernseid tekste: digitaalseid, mittelineaarseid idee-, küsimuse- ja viitekogumeid.[29] Telegram oma konservatiivse ajakirjandusliku lähenemisega asetab lood küll konventsionaalsemasse uudisformaati, jättes aga linkidele kas artiklite lõpus või sees siiski olulise positsiooni.

Vandenõuteooriaid iseloomustab subjektivistliku teadmisloome loogika, kus vastuvõtja enda asi on selekteerida välja see, mis tema jaoks tundub õige. See haakub ka uudiste läbipaistvusega (allikate nähtavaks tegemine), et inimesed saaksid teha justnagu informeeritud otsuse. Iseasi, et kui puuduvad vajalikud teadmised allikakriitilisuseks ning ka valmisolek selleks aega kulutada, on selline läbipaistvus illusoorne ja loosunglik. Samuti on vandenõuteooriate lugejate puhul toodud välja, et konspiratiivsete seoste tuvastamine ei pruugi aidata kaasa läbipaistvama ühiskonna saavutamisele, vaid on lihtsalt üks meelelahutuslik „avastamismäng“.

Individualismist tõukuv subjektivistlik teadmis- ja tõepositsioon on omane „uue vaimsuse“ keskkonnale, kus rõhutatakse tõe isiklikule ja vahetule kogemusele toetuvat loomust.[30] Lameda Maa teooria üks argumente „ma ei tunne, et ma elaksin pallil ja liiguksin tohutu kiirusega kosmoses. Ja mu sõbrad ka ei tunne“[31] on siinjuures sümptomaatiline. Sügavalt subjektivistlikule arusaamale vihjab ka Telegrami tegijate käsitus allikakriitikast, mis väljendukski justkui vaid eri allikate võrdlemisena ja lugudes mainimisena, sest „allikate jutt on justkui viimane instants, mida ei saa kontrollida, kuna lähtub nende subjektiivsest, kättesaamatust isiklikust kogemusest“.[32]

Jaanus Vogelbergi poolt läbi viidud Telegrami lugejauuringus vastas internetiankeedile 361 portaali jälgijat.[33] Uuring viitab eri tüüpi lugejate ja toetajate olemasolule, kes osalevad vandenõukultuuris eri määral ja eri eesmärkidega. Telegrami jälgijate seas on ka väljaande suhtes skeptilisi inimesi, kes loevad seda kui kurioosumit. Lugejate kirjeldustes on olulisteks markeriteks üldine huvitavus ja põnevus, mis seostuvad meelelahutusliku uudistetarbimisega. Külastajate ja isegi toetajate motivatsiooniks võib olla ka alternatiivide avatuna hoidmise ja perspektiivi avardamise idee: „toetan alternatiivsete maailmavaadete kaalumist ja tutvustamist silmaringi laiendamise eesmärgil“.

Telegrami teadlikult tugev vastandumine peavoolumeediale peegeldub ka lugejate suhtumistes. Võrreldes peavoolumeediaga peetakse Telegrami „sõõmuks värskeks õhuks muu meedia kõrval“, sest „kontrollitud meediast õiget infot tavaliselt ei saa“. Üks vastaja toob Telegrami kirjeldamisel välja märksõnad „objektiivne, sõltumatu, erapooletu, eetiline“. Ka varasemates uuringutes on tuvastatud korrelatsioon peavoolust erinevate internetiväljaannete lugemise ning üldise meediaskeptitsismi vahel, ent raske on siiski otsustada selle seose kausaalsuse üle.[34]

 

Konspirituaalsus

Kuigi vandenõuteooriatesse uskujad on ehk eredaim näide peavoolule vastandumisest, on nähtuse taustaks laiem rahulolematuse kultuur, mille eri ilminguid võib näha ka näiteks poliitilistes arengutes.[35] Vandenõukultuur on sügavalt ja süsteemselt seotud ühiskondlike protsessidega, markeerides laiemalt inimeste kõrvalejäetust, frustratsiooni.

Samas ei iseloomusta Telegrami-taolise väljaande kandvat mõtteviisi ainult passiivne kibestumine: vandenõuteooriad seostatakse „uue vaimsuse“ ideedega, mis kujundab huvitava mustri – kon-spirituaalsuse ehk konspiratiivsuse ning spirituaalsuse kombinatsiooni. Ehkki selle nähtuse uudsuse ja üllatavuse üle on kahtlust avaldatud,[36]tunduvad vandenõuteooriad ja „uue vaimsuse“ õpetused oma väärtuste ning ka järgijate profiilide poolest vägagi erinevad. Peamiselt naiste seas populaarne ja New Age’ist välja kasvanud „uus vaimsus“ pöörab põhitähelepanu inimese spirituaalsele kasvamisele, olles individualistlik ja keskendunud holistliku arengu ideele. Vandenõuteooriad on mitmes aspektis vastandlike rõhuasetustega, tegeledes globaalsete poliitilis-majanduslike küsimustega ning köites rohkem just mehi.[37] Telegrami teemavalik (10 põhiteema seas on uue maailmakorra ja maaväliste asjade kõrval näiteks ka vaimsus ja tervis) ning tegijate endi maailmavaade viitavad, et just konspirituaalsus kirjeldab nende profiili kõige täpsemalt. Ka Telegrami lugejauuring näitab, et 75% vastajatest nõustusid väitega „mul on huvi erinevate vaimsete õpetuste ja praktikate (nagu näiteks meditatsioonid, vaimse arengu tehnikad) vastu“, mis on oluliselt kõrgem tulemus kui eestimaalastel üldiselt.

Konspirituaalsus on huvitav nähtus – selle elementide omavahelist põimumist ja üllatavalt harmoonilist kooseksisteerimist võib kohata üle maailma. Lähtuvalt oma hübriidsusest ei hõlma konspirituaalsus mitte ainult vandenõuteoreetilist kriitikat, selles sisaldub ka positiivne programm, mida kannab endas peamiselt nn uue vaimsuse ideede komplekt. Uue maailma loomine toetub usule uutesse energiatesse ja võnkumistesse, mis võimaldavad koostööd ning uusi struktuure ja ühiskonnakorda. Nii nagu „uus vaimsus“ tegeleb tavaliselt inimese isikliku arenguga, püüdleb konspirituaalne maailmamuutja selle poole, et haridus, finantssüsteem jt mittetoimivad ja isegi ohtlikud struktuurid teeksid läbi radikaalsed muutused. Telegram ei ole selles võitluses üksi. Konspirituaalset maailmavaadet esindab Eestis kõige selgemalt uue ühiskonna loomise algatusgrupp (eestvedaja Saale Kareda), kes korraldab konverentse ning on loomas programmi „Terviklik Eesti“. Rõhutatakse, et „vana loojuva ühiskondliku süsteemi remontimispüüde asemel tuleb keskenduda uute, inimestele elamisväärset elu ja suuremat vabadust võimaldavate paralleelsete tugistruktuuride loomisele“.[38] Telegram tundub olevat üks neist kriitilistest tugistruktuuridest.

Ehkki konspirituaalsuse muster tundub kummaline ja vastuoluline, on ta tegelikult oma olemuselt loogiline, sest peavoolule vastandumine ja „alternatiivsus“ toimib ühendava tunnusena. Nagu üks Perekooli foorumi külastaja küsimusele vaimsuse olemuse kohta vastas: „Vaimsus hakkab pihta sealt kui inimene ei ela tervet elu peavoolus. Kui inimene kahtleb selles, mida ETV, Valitsus, Postimees, Perekool, President päevast päeva kuulutavad.“ Ilmekas on siin ka näiteks üks väheseid institutsionaliseeritud „alternatiivse maailmavaatega“ inimeste koondumisi 2013. aasta kohalikel valimistel, kui Üle-Eestiline Valimisliit esindas kandidaate vaimsetest õpetajatest ja vandenõuteoreetikutest kuni rahvusradikaalideni. 437 häälega ei osutunud see küll valimistel kuigi edukaks, omajagu furoori tekitasid aga näiteks valimisliidu edukaima kandidaadi Peeter Liivi (52 häält) lubatud tasuta elekter ning munitsipaalraha.[39]

Seega on ka Eestis näha, kuidas peavoolule vastanduv rahulolematuse kultuur otsib väljendusviise ja kanaleid, et jõuda abstraktsemast ideoloogiast konkreetsemaks (ning saada nii ka rohkem võimu ja ühiskondlikku vastukaja). Oma levikult ja kandepinnalt ei ole selle suundumuse alusarusaamad (vandenõuteoreetilised uskumused, võimuolijate kahtlustamine kui selline) juba hetkel kindlasti mitte marginaalia. Seni on valimisliitude loomine või konverentside korraldamine jäänud oma ulatuselt marginaalseks, ent just Telegrami-taolistel kanalitel on suutlikkust alternatiivseid hääli kokku tuua ja võimendada. Heaks näiteks on siin ka Telegrami konverentside korraldamine

On keeruline prognoosida, kuhu jõuab välja trajektoor, kus teadusliku maailmapildi kõrvaleheitmine (lameda Maa teooria) või valitseva võimu absoluutse korruptiivsuse tõdemine on vaid üks vahepunkt. Just (potentsiaalse) radikaliseerumise ohu tõttu on vandenõukultuurile ka näiteks Ameerikas rohkelt tähelepanu pööratud. Ent isegi kui konspirituaalsetel mõtteviisidel ei ole radikaliseerumise potentsiaali, on selge, et nende käivitajaks olevad pinged ja ühiskondlik polariseerumine ei ole subkultuuriline marginaalia, vaid viitab struktuursetele muutustele ühiskonnas, teadmiste- ja tarbimisloogikas.

 

Marko Uibu

 

Allikas: Vikerkaar (7-8 2016)

Fotod: telegram.ee, vikerkaar.ee

 

Kasutatud materjalid:

[1] C. R. Sunstein, A. Vermeule, Conspiracy theories: Causes and cures. Journal of Political Philosophy, 2009, kd 17, nr 2, lk 205.

[2] S. Aupers, „Trust no one“: Modernization, paranoia and conspiracy culture. European Journal of Communication, 2012, kd 27, nr 1, lk 32.

[3] C. Stempel, T. Hargrove, G. H. Stempel III, Media Use, Social Structure, and Belief in 9/11 Conspiracy Theories. Journalism & Mass Communication Quarterly, 2007, kd 84, nr 2, lk 353.

[4] Telefoniküsitluse „Religioossed suundumused Eestis 2014“ viis 1100 vastajaga läbi TNS EMOR, küsimustiku pani kokku TÜ vanemteadur Lea Altnurme.

[5] Ilmselt mängib siingi rolli eestimaalaste üleloomulikke, religioosseid uskumusi kirjeldav „pigemlikkus“: kui teemad ei ole kuigi põhjalikult läbi mõeldud, väljendub kahtlus ja teadmatus selles, et tugevaid seisukohti eelistatakse mitte võtta ning ankeetküsitluses valitakse vastusevariante „pigem nõus“ või „pigem ei nõustu“. Vt A. Remmel, M. Uibu, Outside Conventional Forms: Religion and Non-Religion in Estonia. Religion and Society in Central and Eastern Europe, 2015, kd 8, nr 1, lk 5–20.

[6] http://www.puhastaevas.ee/.

[7] http://petitsioon.ee/lopetada-aerosoolpritsimised-eestimaa-taevas#btn-more.

[8] D. Jolley, K. M. Douglas, The effects of anti-vaccine conspiracy theories on vaccination intentions. PLOS ONE, 2014, kd 9, nr 2.

[9] R. A. Wilson, M. J. Hill, Everything Is Under Control: Conspiracies, Cults, and Cover-Ups. New York, 1998.

[10] S. Aupers, „Trust no one“.

[11] C. Partridge, The Re-Enchantment of the West, Vol 2: Alternative Spiritualities, Sacralization, Popular Culture and Occulture. London, 2006.

[12] M. A. Davidsen, Fiction-based religion: Conceptualising a new category against history-based religion and fandom. Culture and Religion, 2013, kd 14 nr 4, lk 378–395.

[13] S. Aupers, „Trust no one“.

[14] Sealsamas, lk 24.

[15] J. M. Bale, Political paranoia v. political realism: on distinguishing between bogus conspiracy theories and genuine conspiratorial politics. Patterns of Prejudice, 2007, kd 41, nr 1, lk 45–60.

[16] Usaldamatuse ringist ning radikaliseeruvatest infogruppidest on kahtlemata väga raske väljuda. Eri võimalusi analüüsides on pakutud välja näiteks infiltreerumine alternatiivsetesse kogukondadesse, et mitmekesistada sealset infopakkumist – vt C. R. Sunstein, A. Vermeule, Conspiracy theories. See ei tundu siiski eriti efektiivne meetod.

[17] M. Suits, Vandenõuteooriad kui tõlgendussüsteem ja maailmapilt. Vaateid Uuele Maailmakorrale. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. Tartu, 2012.

[18]„Ma maksan endale ja veel mitmele töötajale palka mustalt, kuna meie eelarves ei ole nii palju raha, et maksta Eesti riigile makse. Meil on ametlikult palgal kaks töötajat ja ühele maksan arve alusel. Ülejäänud on kas vabatahtlikud või saavad mult kord kuus ümbriku sees kingituse. Kui nüüd maksuamet siinkohal pea tõstab ja ahhaa ütleb, siis ärge muretsege. Meie väikese firma puhul ei ole see kaotus eriti suur, ja kui me oma tulud kuludest mööda saame, ootame teilt rõõmuga arvet. Tegelikult on mul teile üks ettepanek. Selle asemel, et meid siin paari tuhande euro pärast peedistada, tehke hoopis riigikogule ettepanek hakata maksustama Rootsi pankasid kes meie kõigi pealt teenivad ja selle tulu maksuvabalt riigist välja veavad.“ http://www.telegram.ee/arvamus/telegrami-peatoimetaja-poordumine

[19] 2011. aastal alustanud „enesearengu teabeportaal“ Alkeemia.ee loodi „avardumisest ja arenemisest huvitatud inimesele, moodsale alkeemikule, kes otsib materjali oma isikliku Tarkade Kivi loomiseks“ ning keskendub alternatiivsetele ja vaimsetele teemadele, osalt kattes Telegramiga sarnaseid teemasid. Vt http://elu24.postimees.ee/621056/avanes-uus-unikaalne-enesearenguportaal-alkeemia-ee.

[20] http://skeptik.ee/2015/04/30/umbluu-preemia-2015-delfile-alkeemia-neelamise-eest/.

[21] Vt ka J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, ühiskonnateaduste instituut. Tartu, 2016.

[22] http://www.telegram.ee/arvamus/telegrami-peatoimetaja-poordumine.

[23] L. J. Kenix, Alternative and mainstream media. The converging spectrum. London, 2011.

[24] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

[25] http://r2.err.ee/v/hallokosmos/saated/0813f56f-37ac-41da-8ac4-d5303fc 45b38.

[26] C. Atton, What is „alternative“ journalism? Journalism, 2003, kd 4, nr 3, lk 267.

[27] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

[28] J. Vogelberg, Kuidas positsioneerivad Telegrami tegijad oma kanalit meediamaastikul? Seminaritöö. Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond, ühiskonnateaduste instituut. Tartu, 2015.

[29] C. Soukup, 9/11 conspiracy theories on the World Wide Web: Digital rhetoric and alternative epistemology. Journal of Literacy and Technology, 2008, kd 9, nr 3, 2–25.

[30] O. Hammer, I Did It My Way? Individual Choice and Social Conformity in New Age Religion. Rmt-s: Religions of Modernity: Relocating the Sacred to the Self and the Digital. Toim. D. Houtman, S. Aupers. Leiden, 2010, lk 49–68.

[31] Hando Tõnumaa Telegrami 2016. aasta konverentsil peetud ettekandes.

[32] J. Vogelberg, Kuidas positsioneerivad Telegrami tegijad oma kanalit meediamaastikul?, lk 18.

[33] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

[34] Y. Tsfati, Online news exposure and trust in the mainstream media: Exploring possi-ble associations. American Behavioral Scientist, 2010, kd 54, nr 1, lk 22–42.

[35] Eesti võimumaastikul on huvitav näiteks EKRE suhestumine vandenõuteoreetiliste käsitlustega. Positsioneerides end vastanduse kaudu valitseva eliidiga, on suur osa selle motiividest kantud vandenõuloogikast: sobingud Brüsseliga, Eesti mahamüümine, valitsusparteide valed jne. On näha ka otsest seost vandenõukultuuriga – jagatakse laiemalt vandenõuteoreetilisi artikleid jne.

[36] E. Asprem, A. Dyrendal, Conspirituality Reconsidered: How Surprising and How New is the Confluence of Spirituality and Conspiracy Theory? Journal of Contemporary Religion, 2015, kd 30, nr 3, lk 367–382.

[37] C. Ward, D. Voas, The emergence of conspirituality. Journal of Contemporary Religion, 2011, kd 26, nr 1, lk 103–121.

[38] http://www.uusyhiskond.org/alkeemik.html.

[39] M. Uibu, Re-Emerging Religiosity: The Mainstreaming of the New Spirituality in Estonia. Journal of Baltic Studies, 2016, kd 47, nr 2, lk 257–274.