X

10 eurot =

Süsteemiväliselt kasvanud: intervjuu muusikuga, kes ei ole kunagi koolis käinud

4. august 2016 kell 12:45



André, tema abikaasa Pauline ja nende poeg Antonin aastal 2012

André, tema abikaasa Pauline ja nende poeg Antonin aastal 2012

André Stern on prantsuse muusik, kes on üles kasvanud koolis käimata. Alljärgnev intervjuu pärineb 2012. aasta vabaõppeajakirjast Life Learning Magazine, eesti keelde tõlkis selle Päikesekooli blogi. Stern on kirjutanud koolivabast elust kaks raamatut, mis on saadaval saksa keeles (“Und ich war nie in der Schule” (“Ja ma pole kunagi käinud koolis”), 2009) ja “Mein Vater, mein Freund” (“Mu isa, minu sõber”), 2011) . Ta ei pea end mitte kooli vastaseks, vaid kooli ideega käsikäes kulgejaks, kes lihtsalt tutvustab ka harjumuspärasest erinevat valikuvõimalust. Sterni, kelle ülikooliharidusega vanemad otsustasid oma poega kasvatada teisiti, sõnul on õppimise võtmeks entusiasm, mis tuleneb mängust, ning sel teemal on ta pidanud ettekande ka TEDx konverentsil

 

“Ma olen mänginud 42 aastat ja ei ole kunagi mängu lõpetanud. Seega, ma saan teile rääkida, mis juhtub lapsega, kellel lastakse takistamatult mängida 42 aastat. Ja ei, temast ei saa asotsiaalset, kirjaoskamatut, töötut, pealiskaudset inimest. Kui laps mängib, siis ei ole see pealiskaudne. Pinnapealsus on reaalsus, mida lapse jaoks ei eksisteeri. Kui me jälgime mängivat last, siis näeme, et see ei ole pealiskaudne, see on väga tõsine asi. Mäng on kõige tõsisem, kõige praktilisem, kõige kasulikum tegevus, mida laps on võimeline tegema.

Väga sageli lähtume me sellest, et laps on laisk, salalik petja, keda on vaja panna õigetesse raamidesse. Kardame, et kui me ei suru teda raamidesse, kui me ei struktureeri last, siis ta ei õpi kunagi midagi ja jääb mingisse vegetatiivsesse seisundisse. Aga see, mida uuemad uuringud ja teadus näitavad, on täiesti vastupidine. Tegelikult pidurdab lapsele vahelesegamine  tema spontaanset arengut ja ta hakkab muutuma laisaks, salalikuks ning muutub kõrvalehoidjaks,” jutustab Stern videos, mille leiad intervjuu alt.

 

André Stern, sa ei ole kunagi käinud koolis, oled pidanud erinevaid ameteid, oled abielus ja väikese poisi isa. Kuidas sul praegu läheb?

Väga hästi! Minu lapsepõlv ehk  minu 41 aastat lapsepõlve on kulgenud suurepäraselt. Ma olen õnnelik. Loomulikult sisaldab see aeg endas väljakutseid, kriise, takistusi, raskusi – kõike, mis on seotud normaalse eluga; ma ei ole keegi, kes ei mõista reaalsust. Kuid ma olen õnnelik. Ja ma julgeksin veel öelda: ma olen õnnelik laps.

 

Sa oled turneel Avignonis. Kas oled seal koos perega?

Voilà! Me oleme Avignonis kolmekesi koos. Oleme käinud siin alates 1999. aastast. Kuid selle ajaga võrreldes on meie suurenenud peres uus liige Antonin, kes sündis detsembris 2009.

 

Kas sinu tegemised lubavad sul alati reisida koos perega?

Mitte alati. Mõnikord on kilomeetreid liiga palju. Me reisime väga palju, enamjaolt Euroopas, kuid ka Indias ja Aafrikas. Püüame alati reisida kogu perega, kuigi vahel ei ole see lihtsalt võimalik. Näiteks pidin hiljuti oma teel kasutama nelja lennukit ja nelja ülikiirrongi. Midagi sellist, mis ei ole 2-aastasele lapsele eriti sobiv.

Ja oma ametite kohta lisaksin paar nüanssi. Mul on raske eristada ameteid ja hobisid, töid, elatusvahendeid ja unistusi; elu ja õppimist; perekonna- ja tööelu. Need kõik on paljudes inimestes väga selgelt eraldatud, kuid minu jaoks üldse mitte. Ma harrastan tegemisi, mis teevad mind väga õnnelikuks; ma ei piira ennast ühe ametiga, ühe suunaga. Paljud valdkonnad on esile kerkinud siis, kui ma lihtsalt lähen mööda oma rada. Need on kõik sellised tegevused, mida ma alati olen tahtnud teha ja on ka tegevusi, mida ma ametina ei eelistaks.

Momendil siin Avignonis olen ma kitarrist, helilooja ja esineja. Olen kaaslavastaja teatris koos Giancarlo Ciarapicaga. Käimas on Avignoni teatri- ja muusikafestival. Kui panna järjekorda, siis minu ametid on praegu: kitarrist, keelpillimeister, autor ja ajakirjanik.

Ma juhin ka gruppi „Des hommes pour demain” (“Homsed mehed”), mille algatas professor Gerald Hüther, tuntud neurobioloog.

Peale selle teen ma tööd arvutite, masinate ja seadmetega. Olen lähedane kolleeg oma isa ja ka õega. Kuid just nüüd on minu peamiseks ametiks isaks olemine: jälgimine, tähelepanekute tegemine ja oma poja lapsepõlve jagamine.

andre

 

Sinu vanemad andsid sulle valiku – see tõepoolest oli valik – mitte minna kooli. Sinu raamat kirjeldab järjepidevalt sinu vanemate elu – noore paari elu, kes tervitas lapse tulekut. Kuidas sina seda kogesid? 

Ma ei teagi, kas see oli minu jaoks valik; see oli nende valik. On suurepärane, kui vanemad teevad valikuid – see viis mind raamatu kirjutamiseni. Prantsusmaal ei ole enamiku vanemate jaoks valikut; kõik alustavad meeltesse kinnistunud lähtepunktist, et laps peab minema kooli.  (Ja siin tahan ma kohe täpsustada, et ma ei tööta kooli vastu; ma töötan käsikäes nende inimestega, kes koolis töötavad). Mind inspireeris see, et peale minu raamatu lugemist on lapsevanem teadlik valikuvõimaluste spektrist.

Ma arvan, et minu jaoks oli suurepärane olla poeg vanematele, kes said teha valikuid. Samas, meie poeg võib-olla otsustab minna kooli. Valik ja vabadus on erinevad asjad. Üks ei pea andma mitte ainult valiku, vaid ka vabaduse. Kui me pakume taimetoitlasele valiku sea- ja loomaliha vahel, siis muidugi on tal valik, kuid puudub vabadus valida seda, mida ta oma veendumuste kohaselt tahab.

Vanemate jaoks ei olnud minu koolist eemale jätmine mitte valik, vaid ainus võimalik lahendus. Nad olid mõlemad olnud koolis briljantsed õpilased – seega siin ei ole tegemist isiklike kannatustega minevikust; neil ei olnud kooliga mingit kana kitkuda.  Nad käitusid vastavalt oma veendumustele. Raamatu “Mon père, mon ami” (“Mu isa, minu sõber”) kirjutasin ma koos isaga. Tema on oma isa poeg; mina olen tema poeg. Ma olen väga tänulik, et minu poeg sündis sellisesse perekonda. Ma olen väga tänulik, et kohtasin sellist naist nagu Pauline, kes jagab minuga samu veendumusi. Ta ei nõustunud minu veendumustega; siin ei ole tegemist vastastikuse kohanemisega, vaid sarnaste veendumuste kohtumisega. Nähes oma poega sellega ühinevat, nähes teda koos minu isaga, on siin teatud jätkuvus, mis moodustab minu elu vesimärgi.

 

Sa kirjutad raamatus oma vanematest, kes pakkusid sulle toetust, keskkonda, vahendeid, võimalusi leida huvitavaid inimesi, kes jagasid sinu kirgi? Mis oli nende filosoofia? Või oli see pigem elustiil? 

Ei olnud filosoofiat, ei olnud meetodit. Elustiil oleks võib-olla õigem, kuid kõige enam ja täpsemalt oli see suhtumine.

Mu vanemad nägid meid kasvamas, kõndimas, rääkimas ilma igasuguse haridusliku vahelesegamiseta, ilma kihutamata, iga asi omal ajal. Nüüd on nad teisel ringil koos meie pojaga ja võtavad tema lapsepõlve vastu kümnekordse kindlustundega. Nende peamine hoiak on vaatlev positsioon – tähele panemine, see hoiab sind eemal vigadest. Meil ei ole enam aega, et mõelda. Uudishimust lähtuv liikumine, siit ma jälgin, milline saab olema tema arengus järgmine loomulik samm. Ma ei otsi viisi, kuidas ma saaksin selle järgneva sammu esile kutsuda.

Anekdoot: Antonin õppis ütlema numbreid, “2, 4, 6”. Miks niimoodi? Me ei teadnud. Kui ta kuulis numbreid, siis ta kordas “2, 4, 6”. Me olime niivõrd elevil sellest, mis võiks järgmiseks tulla. Tavapärases maailmas, mis ei sarnane eriti meie omaga, kuigi oleme selles osalised, võiks keegi olla vägagi šokeeritud. See inimene ütleb, et “Te ei tohi tal sellist viga teha lasta, ta ei loenda korrektselt. Teie vastutate selle eest, et ta teeks seda õigesti.“ Ta ütles Antoninile “Me peame rääkima 1, 2, 3, 4, 5, 6…”

Ma toetun kaasaegsele neurobioloogiale: laps pöördub kordamiseks oma peamiste eeskujude poole, kelleks on tema vanemad. Laps ootab neilt heakskiitu, rohelist tuld. Meil on tohutu vastutus: kas anda tema spontaansusele toetus, mida ta ootab; me kinnitame ja seejärel kõik muud mõjud ei suuda temast kinni hoida.

Niisiis Antonin vaatas talle otsa ja kordas: “2, 4, 6.” Hiljem hakkas ta ütlema: “1, 3, 4, 6.”

Lapses on selline iha, selline vajadus heakskiidu järele, et ta võib oma spontaansuse maha jätta ainult selleks, et saada heakskiitev arvamus vanematelt. Me võime lubada lapsel areneda tema omal viisil või kehtestada meie enda oma: milline suur vastutus!

Teadsime, et kui me ei sega vahele, siis on teiste numbrite ütlemine järgmine samm. Me tahtsime olla kindlad, et tema evolutsioon on tema isiklik evolutsioon, mitte meie vahelesegamise tulemus. Just selline oli alati minu vanemate viis.

Suhtumise teine pool sisaldab endas entusiasmi. Neurobioloogia räägib meile väga põnevatest asjadest. Algselt oli mõte, et meie, inimesed oleme erinevat tüüpi ajudega: kiire, aeglane, rumal, tark. See tundus nii õige ja me hakkasime looma kategooriaid, rühmitama inimesi: andekas, andetu jne. Silditasime jäädavalt. Ühel targal asjamehel oli isegi idee (tänu jumalale, see ei levinud!) steriliseerida need, kelle IQ jääb alla teatud taset, et nad ei annaks järglasi.

On fakt, et aju areneb sõltuvalt sellest, kuidas keegi teda kasutab. Teadlased on avastanud, et aju see osa, mis kontrollib pöidlaid, on 15-aastaste hulgas arenenud 3 korda korda enam kui 30 aastat tagasi. Kindlasti on see trükkimine klaviatuuril (SMS-i saatmine). Pöidlate kasutamine on omakorda suurendanud aju – samuti kolmekordselt. Seejärel proovisid teadlased sisse viia programmi, mis suurendaks aju mahtu. Lasteaialastele püüti õpetada viit keelt, kuid see kukkus läbi.

Võtmeavastuseks siinjuures oli aga hoopis midagi, mida me tegelikult ammu teame: aju areneb siis, kui seda kasutatakse entusiasmiga!

Nüüd teavad teadlased, et entusiasm mõjub ajule nagu väetis. Kui me tegutseme entusiasmiga, siis aju areneb automaatselt väga jõudsalt. Neurobioloogial võttis aastaid aega, tõestamaks seda, mida me instinktiivselt ja kogemuslikult juba teame: entusiasm on võtmeks. Entusiasmi tasandil õppimine lihtsalt „juhtub iseenesest“. Kas teadsite, et väikesed lapsed tunnevad entusiasmi voogu iga kolme minuti järel? Täiskasvanutel on selline entusiasmi vooga ainult kaks kuni kolm korda aastas! Lapsed sünnivad tulvil entusiasmi.

Entusiasm võtab aega. Näiteks, kui ma lugesin mõne autori kirjutist või õppisin saksa keelt kuus tundi järjest, siis ei tulnud keegi iga 40 minuti (keskmine koolitunni pikkus) järel mulle ütlema, et stopp – see on nüüd läbi. Kui me elame entusiasmiga ja seda üle aja piiride, oleme endas kindlad ning seega süvendame oma teadmisi iga päev. Minu kogemus näitas mulle, et sellel on oma kõrvalmõju, milleks on kompetentsus.

Kui me oleme entusiastlikud, siis meie kompetentsus kasvab ülikiiresti. Ja kompetentsil on  kõrvalmõju, milleks on saavutus – edu!

 

andre kitarriga

Kui sa olid väga noor, siis isa andis sulle kitarri. Raamatus kirjutasid oma vanemate kohta, et neile oli muusika väga oluline, kuid nad ei mängi ühelgi muusikariistal.  Kas sa näed selles teatud ettemääratust, kaudset taotlust?

Üldsegi mitte! See oli osa sellest, mida nad mulle pakkusid, nagu autod, klotsid, igasugu abivahendid.  Kitarr oli väga oluline flamenco muusikas, mis mu isale meeldis. Kuid see ei olnud ettepanek; see oli kingitus. Kui sa pakud lapsele mänguveoautot, siis ei tähenda see, et sa tahad teda näha veoautojuhina.

 

Kas sa ei kogenud seda meie kultuuris kõikjal levivat tarbijamentaliteeti, kus vanem, kes on midagi raha eest lapsele ostnud, tahab näha, et seda lapse poolt ka kasutatakse? 

Kui sa elad koos oma lapsega, siis sa ei saa tema entusiasmi osas palju eksida; minu vanemad loomulikult märkasid, et ma olin peadpidi põrandal, kui keegi alumisel korrusel kitarri mängis. Kui ma pakun Antoninile lennukeid, mil iganes ma mõnda meeldivat näen, siis seda seetõttu, et talle meeldivad lennukid ja mootorrattad ja autod. Ja suured veokid! Ma tean, et ta on neist vaimustuses. Kuid kui ma pakuksin talle õmbluskomplekti, siis see ei ole momendil tema huvipiirkonnas. Iga kord, kui me üritame midagi organiseerida, riskime oma ideede pealesurumisega. Parim, mida teha saab, on lasta kõigel omasoodu minna, olla ilma ootusteta. Just see kaitses minu vanemaid, ootuste puudumine.

Kui ma olin 5 või 6 aastat vana, võttis isa mind kaasa planetaariumisse ning me jagasime oma entusiasmi – tema selles osas, mis puudutas taevast ja mina selles osas, mis puudutas planetaariumi asjade korraldust ja ülesehitust. Neurobioloogia nimetab seda “jagatud tähelepanu“ – oleme koos, kuid ei pea vaatama ilmtingimata ühes suunas.

 

Kui tähtis oli sulle lapsena avastada iseennast omas tempos ja omal viisil?

Ma olen omal viisil ja omas tempos teinud asju väga ägedalt. Minu teed olid vahel väga keerulised ja pikad, kuid selle tulemusena saadud õppetundi ei ole ma kunagi unustanud.  Alati ei olnud tee sirge, kuid see oli minu valitud tee. Ütleme, et mina ei olnud see, kes mõtles välja kitarri- ja fotograafiamaailma. Aga olla maailma parima kitarrimeistri juhendamise all ületas minu kõige metsikumadki unistused! Ta ütles: “Ma võin sulle kõike näidata, kuid ei saa sulle midagi õpetada.” See oli suurepärane! Ma ei õppinud selleks, et sooritada eksamit; see, mida ma aga õppisin, trükiti sügavale minu sisse. Minu õppeprotsess oli vähem juhitud, aeglasem, palju komplitseeritum, kuid see oli minu protsess ja siiani on see mind hästi teeninud.

 

Oma raamatus kirjutasid, kuidas teatud kohtades vaadati sind kui tulnukat. Mõned vabaõppurid on kirjutanud sama. Sa kirjutad samuti, et midagi sinus oli õigel teel ning sa olid endas üsna kindel ka teismelise eas. Kas sinu vanemad aitasid sind selles? 

Tegelikult ei olnud see nii ainult teismelise eas. Ma ei kogenud mingit teismelise kriisi. Kriis eksisteerib ainult teatud raamides; ilma raamideta ei saa kriis olemas olla.

Selline pilk, millest ma rääkisin, oli poodides, kuid mitte tavaelus. Lapsed on palju enam avatud meelega, kui me arvame. Lapsele, kes jookseb kiiremini, hüppab kõrgemale, on suurem või väiksem, ei ole oluline, kui me ei pane seda kõike võrdlusesse. Olen alati olnud sellise ühiskonna õnnelik liige.  Elu oli täismõõdus sotsialiseerumine:  kui keegi ei ole piiratud ainult omaealiste seltskonnaga ja tema elus on palju erinevaid inimesi, siis ta õpib konkureerimise asemel tegema asju koos teistega, kombineerima kogemusi ja kompetentsust. Sellises suures sotsiaalses vannis, milles mina ujusin, oli tükk maad olulisem teha asju koos teistega, mitte võidelda teiste vastu. Ma ei tundnud ennast kunagi erinevana, kuna elasin erinevuste maailmas.  Alati oli olemas keegi, kes näitas mulle midagi või keegi, kellele mina sain midagi näidata. See elimineerib generatsioonide vahelise lõhe. Seda ei juhtu, kui vanem inimene võrdleb ennast lapsega; pigem toimub elus huvide jagamine. See ongi mind viinud sõpradeni sõltumata east või  elukohast; meid ühendavad meie huvid!

 

Sinu struktureeritud õpe algas, kui olid 12 või 13 aastat vana – kitarritunnid ja hiljem inglise keel, algebra, tantsutunnid, vasknõud, punumine. Kas see oli sinu tahe?

See oli alati osa minu elust, mis iga aastaga tugevnes. See ei olnud struktuur, mida ma taotlesin; see oli vaba voog. Vabadust ei pruugi ilma struktuurita olla. Näiteks, isiklikuks reegliks võib olla kuus tundi kitarrimängu päevas, perekonna reegliks võib-olla enne sööki käte pesemine või koos söömine; ühiskonna reegel on sõita autoga ühel kindlal teepoolel. Me vajame teatud struktuuri. Kui algebra ring alustas kolmapäeval kell kaks, siis oleks mõttetu sinna minna pühapäeval kell kümme. Sellist struktuuri mõistab laps väga hästi, see rahustab teda ja annab talle vabaduse tunde.

 

Sinu ema oli sinu kaaslaseks egüptoloogia loengutes. Vasknõude ja fotograafia puhul otsis ta vaikselt avatud meelega professionaali, kes oleks sind vastu võtnud ilma akadeemilise  algbaasita. Selline taktitunne sinu vanemate poolt tundub olevat väga oluline aluskivi sinu koolita kasvamise puhul. 

Taktitunne on väga oluline, näiteks kui sul on onu, kes vaimustub lipsudest ning sa oled teistega sepitsenud väikese vandenõu – tema üllatamiseks toovad kõik talle kingituseks lipsu. Sama kehtib õllepudeli korkide koguja puhul.  Me oleme tähelepanelikud ja kui leiame midagi huvitavat, pakume seda. Ootustest vabana, võime panna ennast oma lapse positsioonile.

 

Ma tulen korraks muusika juurde tagasi. Inimesed sageli muretsevad, kuidas oma laste muusikalist talenti toita. Nad mõtlevad, kas vabaõppel olles on piisavalt distsipliini ja rangust, et valmistada laps ette professionaali karjääriks. Mida sina sellest arvad? 

Ma ei alustaks kunagi endast, ma alustaks lapsest. Kui vanemad kuulavad muusikat või kui nad mängivad muusikat, siis on laps muusikast üle ujutatud, kuid see ei tähenda, et ta hakkab musitseerima. Ma ei püüaks kunagi meelitada või võita last tegelema ühega oma eelistustest. Kui see juhtub, et tegevus haarab ta endasse, ei ole vaja tema huvi toita; see lihtsalt juhtub, entusiasmist.

Distsipliini küsimus ajab mind naerma. Õppimine tuleneb huvist asja vastu; enesedistsipliin kasvab välja naudingust huvitavat asja tehes. Me usume, üsna valesti, et distsipliin on väljastpoolt pealesurutav raam ja on vajalik ning nõutav teatud süsteem, mis sunnib last harjutama. Kuid loomulik distsipliin tuleneb lapsest, tema sisemusest. See kasvab välja uudishimust ja naudingust.

Näiteks, kui ma harjutasin kitarri kuus tundi järjest, siis olin mina ainus, kes selle reegli oma teel ja meie peres kehtestas. Teine näide: Antonin kuulas kaks minutit Mozarti “Võluflööti“. Mingil hetkel nägime, et ta reageeris väikeste kellade helisemisele. Ta nautis seda, hiljem nihkus ta veidi ja tundus, et ei soovi enam nii väga siin olla. Järsku kõlas kellade helin taas. Poiss tajus, et kellade muusika kordub ning ta oli valmis istuma vaikselt, et seda uuesti kuulda.

Just sellisel hetkel õpib ta enesedistsipliini: “Kui ma istun kaks minutit veel, siis on mul rõõm kuulda taas kellade helinat,“ ja see viib ta selleni, et ta istub neli lisaminutit ning siis veel kaheksa minutit. Oma elus otsustab ta enda ajast kuulata kaks minutit kauem. Praegu kuulab ja vaatab ta “Võluflööti” iga päev. See on äärmuslik distsipliin. Pooleteise-aastane laps kuulab ja vaatab iga päev “Võluflööti” ja see ON väga tugev distsipliin – või lihtsalt täielikult väljendunud loomulik entusiasm.

 

Oled sa eales võrrelnud oma elu oma eakaaslastest sõprade eluga?

See, mida mina koolielust nägin, ei olnud eriti ligitõmbav. Lastel ei olnud kunagi aega mängida, nad pidid peale kooli tegema veel koduseid ülesandeid … ja niipea, kui nad said teada, et ma ei pea koolis käima, ütlesid nad mulle: “Kui õnnelik sa oled!“

 

Kas mõni sinu sõpradest püüdis sind eksamineerida?

Ei. Ma kordan siinjuures, et lapsed on märksa avatumad, kui me oskame arvata. See, mis lapsele loeb, on mäng. Nad võtavad erinevused vastu. Ei püüa neid kaaluda ega hinnata.

 

Sinu raamat on üleskutse vabadusele ja enesekindlusele. Kas sa arvad, et vanematel napib lastesse puutuvat kindlustunnet/usaldust? 

See iseloomustab enamikku vanemaid. Nad usuvad, et kui nad ei koolita oma lapsi, siis neist saavad kirjaoskamatud asotsiaalsed metslased. Ometigi on lapsed väga pädevad. Lapsed on sündinud parima, sobivaima ja kõige hämmastavaima õppevahendiga, mis eales loodud: mänguga. Ja siit sellest lähtepunktist on ruumi ainult usaldusele.

Ma räägin siinkohal lapse äärmuslikust pädevusest, lapse täiuslikust õpivõimest. Entusiasm viib kompetentsuseni ja sealt edasi edukuseni. Ei ole vaja rohkem millegi pärast muretseda. Ma olen rääkinud inimestega, kellel ei ole kvalifikatsiooni, ei ole diplomit ja olen öelnud, et kvalifikatsioon ei ole vajalik, kuid kompetents on ja see on omakorda entusiasmi tulem. Entusiasm on tasuta, vabalt kättesaadav igaühele.

Mina olen praktiline näide kindlustundest ja usaldusest. Me peame seda lugu levitama, et vanemad näeksid, kui palju meil on vaja usaldada oma last.

 

Vaata ka videot:

 

Allikad ja lisalugemist: Päikesekool, Life Learning Magazine, André Sterni koduleht

Fotod: Isabelle Latournerie, andrestern.com

 

Toimetas Hando Tõnumaa