Selgitav artikkel koroonatestide pettusest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

17. september 2020 kell 14:54



Selle artikli eesmärgiks on lihtsasti lahti seletada, mis toimub selle nn koroonatestimise käigus, kust tulevad väidetavalt koroonapositiivsed testid ning miks pole kusagil näha tohutuid laibahunnikuid, kuigi meil peaks justkui levima mingisugune epideemia.

 

Telegram on alates koroonakriisi algusest juhtinud tähelepanu sellele, et teema on korralikult üle paisutatud ning igasugused piirangud, lockdown´id jne on täiesti põhjendamatud, sest mingit reaalset pandeemiaohtu pole kordagi olnud. Samuti pole olnud ka “esimest lainet”, sest ametliku statistika kohaselt suri varasematel aastatel kevad-talvise gripihooaja käigus rohkem inimesi kui tänavu.

Samuti kinnitas peaminister Jüri Ratas möödunud nädalal toimunud Eesti Päevalehe koroonakonverentsil, et kevadiste prognoosidega panid teadlased täielikult puusse:

23. märtsil ütlesid teadlased, et nad ennustavad 20. aprilliks sellist situatsiooni Eestis:

kui piirangute meetmed on väga efektiivsed, siis meil on 20. aprilliks 230 inimest intensiivis.

kui piirangud on mõõdukalt efektiivsed, siis on 546 inimest intensiivis.

kui on vähe efektiivsed, siis on 963 inimest intensiivravis.



See on tagantjärgi tarkus, aga kõige keerulisem oli olukord 4. aprillil, kui intensiivis oli 20 inimest. Need prognoositud numbrid olid alguses ülikõrged.”

Madis Kallas (Saaremaa endine vallavanem) koroonakonverentsil:

7. märtsil tehtud prognoosi kohaselt saab 20. aprilliks Saaremaal olema 100 koroonasurma.. Täna me teame, et isegi kõige positiivsem stsenaarium ei saanud teoks”.

Viljar Arakas (kinnisvaraettevõtja) koroonakonverentsil:

Kui epidemioloogilised mudelid ütlesid kevadel, et tipphetkel võib intensiivravis olla kuni 200 inimest, aga tipphetkel oli 20.. Kui mudel eksib 10 kordselt, ükskõik mis suunas, siis see ei ole väga usaldusväärne”.

Millega on siis ikkagi tegu, kui ametlik statistika kinnitab, et mingit pandeemiat ei olnud ning seda sama kinnitab ka riigi peaminister ja teised olulised tegijad, ent ometi rakendatakse mingeid enneolematuid piiranguid… Öeldakse, et iga ööpäevaga lisandub üha rohkem koroonapositiivseid teste. Aga kus kohas on kõik need haiged inimesed, kes väidetavalt seda tapvat viirust levitavad? Kas sa oled näinud kusagil laibahunnikuid? Loomulikult mitte, sest inimesed on terved.

 

Mis värk nende testidega siis on?

Telegram on korduvalt juhtinud tähelepanu faktile, et seda väidetavat viirust ei ole mitte ühtegi korda isoleeritud, et sellega saaks teha adekvaatseid uuringuid. Isegi valitsuse tervisenõustaja, viroloog Irja Lutsar tunnistas, et ta pole COVID-19 viirust mitte kunagi ise näinud.

Dr Andrew Kaufman ja teised on kirjeldanud viiruse olemasolu “tõestamist” väga lihtsalt:

Haigestunud isikult või loomalt võetakse proov, millest eraldatakse ensüümide abil puhas geneetiline materjal, millel võib olla erinev päritolu. Või segatakse proov võõrrakkudega (enamasti ahvide neerudest) ning lisavad sellesse antibiootikume ja muid toksiine. Seejärel hakkavad rakud lagunema. Ja siis öeldakse, et need rakud lagunevad viiruse tõttu, mille olemasolu pole kunagi tõestatud, sest viirusosakesi pole isoleeritud. Ainult oletatakse.

Kui tõsimeeli püüad leida haiguse põhjust, siis tuleks teha kontrolluuring, mis on väga lihtne. Võtta terved rakud, (mitte nakatunud sellesse viirusesse, mille olemasolus praegu nii kindlad ollakse), panna need nõusse ja teha sama katse, mis tehti haigete/nakatunud rakkudega. Siis on näha, kas terved rakud lagunevad samamoodi. Kui nad lagunevad, siis pole see fantoomviirus, mis lagunemist põhjustab, vaid katse protsess. Ning just seda pole tehtud. Nad ei tee tervete rakkudega kontrollkatset. Selle viiruse olemasolu pole kunagi tõestatud.

 

Aga kust nad siis võtavad, et iga päev tuleb positiivseid teste üha rohkem? Vastus on väga lihtne – nad lihtsalt teevad üha rohkem teste.

Koroonatesti ehk PCR-testi looja Kary Mullis, kes 1983. aastal loodud testi eest 1993. aastal Nobeli preemia võitis, on isegi öelnud, et seda testi ei tohiks kasutada nakkuse diagnoosimiseks:

Testidega saab tuvastada viiruste geneetilisi järjestusi, kuid mitte viiruseid endid.

See on toosama test, mida kasutatakse, et otsustada, kellel on COVID-19 ja kellel pole. See testib geneetilist materjali, mille paljud osad, kui võimendada piisavalt, viiakse punkti, kus test võib need tuvastada. On olemas lävetsükkel, kus geneetilise materjali ja sellega ka testi tundlikkuse võimendamisest piisab, et igaüks, kes testi teeb, annab positiivse tulemuse. Nende testide ebapädevusele on tähelepanu juhitud ka The New York Times´i hiljutises artiklis “Sinu koroonaviiruse test on positiivne? Võimalik, et siiski mitte”.

Nende testidega saadakse statistikat, mis suurendavad haigusjuhtude arvu. Mida rohkem testitakse, seda rohkem positiivseid juhtumeid saadakse. Aga mitte viiruse, vaid geneetilise materjali suhtes, mis lõppkokkuvõttes on enamikus kehades olemas, kui seda võimendada. Madalamal võimendusel annavad mõned positiivse, mõned negatiivse tulemuse.

Meil on test, mis tegelikult ei testi SARS-CoV-2 ega COVID-19, sest seda pole kunagi isoleeritud… Kuidas saab luua testi millegi jaoks, mida ei ole kunagi tuvastatud? Mida see test otsib? Kuidas luua vaktsiin millegi jaoks, mida ei ole isoleeritud? Mille vastu sa vaktsineerid?

Edward Laane (Kuressaare haigla ravijuht) kinnitab eelpool mainitut, öeldes Eesti Päevalehe Koroonakonverentsil:

Mida rohkem me testime, seda rohkem me viirust leiame. Testide tundlikkus, kus veapiir ongi kuni 2%, siis puht teoreetiline küsimus, kas nad on päris haiged või need veapiiris valepositiivsed?”

Eesti esiviroloog Irja Lutsar ütles möödunud nädalal Delfile, et:

Teiseks kriteeriumiks on positiivsete testide arv, milles olukorra kriitilisust näitaks see, kui ta on üle 3% testidest. Eestis on see number näiteks koguarvuna natuke üle 1,5%, igapäevaseltki on viimastel päevadel see number jäänud samasse suurusjärku.

 

Lühikokkuvõte:

  • Koroonaviirust ei ole mitte kunagi isoleeritud, seega ei saa sellega teha mingeid katseid/uuringuid.

  • Koroonaviiruse tuvastamiseks kasutatava testi looja ise ei soovita seda testi kasutada nakkuse diagnoosiks.

  • Testiga ei uurita mitte viirust, vaid inimese geneetilist materjali, mis esineb inimese kehas loomulikul kujul.

  • Mida tugevamalt testi võimendada, seda rohkem võib tulla positiivseid tulemusi.

  • Mida rohkem me testime, seda rohkem me viirust leiame.

  • Testide tundlikkuse veapiir on kuni 2%, mis teisisõnu tähendab, et need ei pruugi olla üldse positiivsed testid vaid nö veapiiris olevad valepositiivsed tulemused.

  • Eestis on positiivsete testide protsent u 1,5%.

  • See kõik on täiesti avalik info, siin pole mitte mingit vandenõuteooriat.

 

Hando Tõnumaa

 

Pilt: AsianDevelopmentBlog



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.