Foto: confido.ee

Telegram on alates koroonakevadest juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et PCR-testid, mida kasutatakse n-ö koroonatuvastamiseks, omavad veaprotsenti 1-2% ning testi looja Kary Mullis, kes 1983. aastal loodud testi eest 1993. aastal Nobeli preemia võitis, on isegi öelnud, et seda testi ei tohiks kasutada nakkuse diagnoosimiseks: testidega saab tuvastada viiruste geneetilisi järjestusi, kuid mitte viiruseid endid.

1-2% veaprotsenti tähendab seda, et kui 100 inimese peal tehakse koroonatest, siis sellest 1-2 positiivse tulemuse saanud inimest tegelikult ei pruugi üldse olla haiged. Eestis on alates kevadest olnud see “haigestunute” protsent umbes 1,6%, mis tegelikult mahubki koroonatesti veaprotsendi sisse.

See tähendab piltlikult öeldes seda, et kui tervetel inimestel teha koroonatest, siis mida rohkem neid teste teha, seda rohkem positiivseid tulemusi saadakse ning just nõnda saabki viia statistika üles ning kuulutada välja eriolukorrad jne.

Isegi The New York Times kirjutas: “Sinu koroonaviiruse test on positiivne? Võimalik, et siiski mitte” ning samale teemale viitas 10. septembril toimunud EPLi koroonakonverentsil ka Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane, kes meie hinnangul poetas kogu konverentsi ühe kõige olulisema mõttetera, öeldes, et “mida rohkem me testime, seda rohkem me (’koroonat’) praegu ka leiame.“

Laane jätkas: “Eile oli ka väga huvitav diskussioon selle üle, et me teame 1% jah, testidest, et testi oma tundlikkus, kus see veapiir ongi võib-olla 1-2%. Mis tähendab seda, et see 1% on veapiir. Ja siis tekib puht teoreetiline küsimus: kas need on päris haiged või on see veapiiris valepositiivne? Ja kui me vaatame hinda, mis see oli 3000 testi oli üleeile, 200 000 eurot päevas, et need on kõik sellised väga sügavad mõttekohad, mille üle reaalselt võiks arutada.”

Miks vaikib sellel teemal eesti peavoolumeedia ja miks kasutatakse võimalikke valepositiivseid juhtumeid õigustamaks “uut normaalsust”?

Foto: confido.ee

Toimetas Hando Tõnumaa