Pilt: wildpixel / Getty Images + Canva.com

Rolandist* (nimi muudetud) on saanud töövõimetu täiskasvanu, kes kannatab ja võitleb igapäevaselt skisofreeniaga. 33-aastane mees on korduvalt viibinud psühhiaatriakliinikutes ravil. Skisofreenia on psühhooside hulka klassifitseeritud psüühikahäire, mida põeb umbes 1% elanikkonnast. Laialt levinud arvamus on, et skisofreenikud on vägivaldsed, kuid tegelikkuses on nad enamasti endassetõmbunud, kuna haigusega hakkama saamine on ääretult koormav. Meestel on haigestumus sagedasem, kui naistel.

“Ma tegin käesoleva artikli selleks, et näidata erinevate keelatud ainete tarvitamise mõju ning mida kõike see võib kaasa tuua,” kirjutab Telegramile Indrek Valdek.

Avaldame intervjuu muutmata kujul, artikli lõppu lisatud kommentaar psühhiaater Viljar Veedelt, kes on ka SA Teraapia Arenduseks ja Innovatsiooniks Psühhedeelikumidega (SA TAIP) üks asutajaliige ning nõukogu esimees.

Skisofreenial on erinevaid alavorme, mis avalduvad täiesti erinevalt: luulumõtted, veider käitumine, erinevad lõhna- ja tundeaistingud.

Põhilised skisofreenia liigid ehk alavormid on:

• Paranoidne skisofreenia – inimene arvab, et teda kiusatakse taga või jälitatakse
• Hebefreenne vorm – inimese kõne on seosetu, esineb palju veidrusi
• Katatoonne vorm – inimene kas ei reageeri millelegi ja püsib teatud kehaasendites
• Lihtne skisofreenia – aeglaselt süvenevad negatiivsed sümptomid

Skisofreenia tekkepõhjuseid on raske hinnata, aga teada on, et umbes 10%-l skisofreenia all kannatajatest on üks vanematest olnud skisofreenik, seega võib haigus olla ka pärilik. On ka teada, et üheks haigust vallandavast teguriks peetakse mingil perioodil ülisuurt stressi – lähedase ootamatu surm, õnnetused või mõni muu negatiivne sündmus. Oluline on ka stressi puhul märkida, et kui stress on pikaajaline, võib sellel olla ka seos skisofreenia tekkimisega.

Roland, alustame algusest. Räägi natukene endast ja oma minevikust

Lapsena olin rõõmus ja lapsepõlv helge. Käisin rahvatantsus, peotantsus, ujumas. Koolis olid neljad ja viied kuni gümnaasiumisse läksin. Tekkis ärevushäire, kui pidin klassi ees esinema. Siis hakkasin paljudest tundidest puuduma. Lavahirm tekkis.

Kõik algas ärevushäirega, kui kooli vahetasin 15-aastaselt. Siis ei olnud asjad veel nii hullud, aga juba 17-aastaselt oli esimene kanepi proovimine. Kanep on mind alati aidanud, võtab ärevuse ära. Muud ained keerasid mu aju sassi.

Millal esimest korda suitsu proovisid?

Suitsu tegin juba 13-aastaselt, väga paljud klassikaaslased tegid. Nüüd 20 aastat hiljem teen e-sigaretti, vahel mõtlen, et äkki see põhjustab neid hooge isegi, aga olen liiga sõltuvuses, et sellest loobuda.

Kui tihti tarvitasid kanepit?

Oleneb. Mõnikord iga päev, vahest jäi isegi mitmeid nädalaid vahele.

Millised need muud ained olid, mida ülalpool mainisid?

Peale kanepit proovisin DMT-d (dimetüültrüptamiin), LSD-d (lüsergiinhappe dietüülamiid), LSA-d ja psilotsibiini (psilotsibiini sisaldavad seened). Psilotsibiin võttis mul näiteks depressiooni ära. Olgu ära mainitud, et tegemist on keelatud ainetega, mis on ära märgitud ka Riigi Teataja määruses „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad ning nende ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemine“.

Mis edasi sai?

Aastad läksid mööda, olin juba kaks korda hullumajas olnud. Alguses oli diagnoos skisoafektiivne häire. Esinesid pikaajalised maaniahood igasuguste nägemustega. Kõige rohkem süüdistan 25i-NBOMe (psühhedeelikum) ja bk-EBDP (samuti psühhedeelikum) tarbimist. Lõpuks avastasin end Saksamaa tänavatelt, kus mulle pakuti heroiini ja omajagu kokaiini, see tegi siis viimase numbri mu ajule. Olin üldse tagaotsitav, sest jäin ainete tellimisega vahele, sain tingimisi karisuse 3 aastat ja ei tohtinud riigist väljuda. Lõpuks pandi mind sundravile, kus olin 2 aastat statsionaarselt ja nüüd juba 3 aastat olnud ambulatoorselt. Ma ei mäleta, millal mul täpselt skisofreenia algas, aga ained olid alati leevenduseks, lihtsalt kahetsen, et selliseid tundmatuid ainete analooge proovisin.

Sa rääkisid mitmete ainete tarvitamisest, proovimisest. Milliseid nägemusi, tundeid, erinevad ained põhjustasid?

Huvitav on see, et ma ainetest mõnu nagu ei saanud, aga maailm läks bk-EBDP-ga ja kokaiiniga väga huvitavaks. Nägin nagu mingeid maailmade sõdu. Ingleid ja deemoneid. Vahepeal justkui teadvus ühendus tulnukatega. LSA-ga tundsin end nagu kasvav puu, tundsin juuri ja taime kasvamist. Psilotsibiiniga kogesin näiteks, et olen sõdur, kes on just surma saanud. Tundsin, kuidas keha kattub verega. DMT (dimetüültrüptamiin) viskas mul 3 korda järjest „pildi kotti“. LSD-ga nagu tajusin ruumi oma ümber väga hea tundega. Tekkis tahe välja minna. Kanepist tekib lihtsalt lõõgastus, kogu keha lõdvestub. Kõiki aineid kokku ma tegin tegelikult vähe. Ainult kanepit tegin palju, sest see oli ainuke asi, mis aitas. Isegi Xanax eriti ei aita ja seda ei kirjutata suurtes doosides. Tugeva ärevushäire tõttu jätsin ka ülikooli pooleli.

Läksin õppima rahvusvahelisi suhteid. Selleks ajaks oli ärevus juba suur ja tihe. Võtsin suure doosi Xanaxit, aga ikka oli värinad ja suur hirmutunne sees. Pidin lõpetama.

Kui kaua erinevate ainete mõjud kestsid?

Ikka mitmeid tunde, erinevate ainetega erinevalt. Üldiselt mööduvad need kogemused kiirelt.

Millised on taju muutused ainetest tingituna?

Tajun näiteks pidevalt, et mingi elude tegemine käib ja kõik elud peab tegija läbi käima lõpuks. Õnneks olen siis nagu vaatleja. Erineva külje keeramine voodis tähendab pidevalt erinevat inimest. Siis vahepeal justkui ei tohi ja hakatakse mind süüdistama, kuigi ma ainult vaatleja. Selliseid hullumeelseid asju kogen. Ukselinki katsun mitu korda veendumaks, et mitmes dimensioonis on ikka uks lukus.

Muusika ja televisioon hakkab minuga rääkima. Kõik vestlused käivad nagu kuidagi minust. Ma ei saa poolest jutust arugi ja teine pool ununeb ära. Mul oleks sada mõtet rääkida, kui need ainult meelde jääksid. Koerte haukumise taga on peidus mingid salarääkimised nagu hääled moonduvad kokku.

Visuaalselt näen pidevalt erinevaid inimesi ka nagu moonduvad teisteks inimesteks nagu shapeshifterid (kujumuutjad).

Numbrid tähendavad erinevaid inimesi. Näiteks kui mitu korda e-sigaretti teen tähendab mingi inimese maailma ja et ma olen siis ühenduses selle inimesega.

Millal sind esimest korda haiglasse paigutati?

Olin siis 23-aastane, kui toimus esimene hospitaliseerimine Seewaldisse. Teist korda ma ei mäleta täpselt. Mäletan vaid seda, et mu vanaema sai surma teises reaalsuses või paralleelmaailmas. Helistasin selle tundega häirekeskusesse ja selle jutu peale saadeti mulle kiirabi järele.

Kas sa oled ka tööl käinud või on see skisofreeniaga pigem välistatud?

Jah, käisin pool aastat puiduvärvimise töökojas tööl. Ära tulin, sellepärast, et ärevus kasvas liialt suureks ja hakkas tööl käimist segama.

Kas sa süüdistad kedagi või midagi oma haigusest tingituna?

Süüdistan aineid ja ennast samuti, et nii rumal olin. Enne tarvitamist olin hoopis teine inimene. Ma olin lugenud, et ained võivad põhjustada skisofreeniat aga lootsin, et minuga ei juhtu, aga kõik läks teisiti.

Kas sa uskusid seda, mida lugesid?

Jah, uskusin küll.

Aga ei võtnud piisavalt tõsiselt?

Ütleme nii, et ma pigem lootsin, et seda minuga ei juhtu. Olin ohust teadlik.

Kuidas hindad oma haiguse progresseerumist? Kas on läinud paremaks, halvemaks?

Viimase kolme aastaga on aina hullemaks läinud. Just siis kui sundravist välja sain, läks halvemaks. Vahepeal oli 3-4 korda nädalas mitme tunnine episood. Nüüd on korra kuni kaks nädala jooksul, aga ärevushäire ja kõheduse tunne on väga suur päevasel ajal. Xanax veidi aitab selle kõheduse vastu.

Kas sa tunned tulevaid episoode ka ette või tulevad nad ootamatult?

Hirmutunde tekkimine annab mulle teada, et hoog on kohe hakkamas. Kehaline olek kuidagi muutub ja vaikselt hakkavad ründavad sundmõtted.

Kuidas sa igapäevatoimetustega hakkama saad? Kirjelda oma päeva.                                                             

Igapäevaselt… kuidagi elan kogu selle hulluse sees. Söögi saan ise tehtud. Aga enamus aeg möödub voodis olles. Mõtteid on väga palju. Ühistranspordiga ei julge sõita. Mul on põiepidamatus ka, mul raske selle tõttu üldse kuskil väljas käia. Poes käies või pizzat tellides tekib pea iga kord ka selline lühike episood. Raske on. Vahel ei näe mõtet väga eladagi, aga loodan ikka, et kunagi saan üle sellest hullust haigusest ja ehk isegi tööle minna. Praegu on iga päev kannatus.

Kas sa kuuled ka hääli?

Ainult summutatult, mõtlemine justkui muteerub kuulmiseks.

Kas nad on erinevad või üks konkreetne hääl?

Varieerub. Mõnikord on neid mitu. Eminem ja Rihanna, ema, vanaema, vanaisa, kunagine kasuisa ja vanad koolikaaslased. Mul ei jää need dialoogid meelde tegelaste vahel, aga tundub, et toimuks justkui mõttesõda, kes saab mind midagi uskuma panna.

Kas sa kuuled neid täiesti reaalselt nagu tavapärane kõne inimeste vahel?

Rohkem hääled mõtlevad, kui räägivad. Oleksin nagu ühenduses mingite paralleelsete maailmadega ja käivad elude ülevõtmised.

Kas sul on ka visuaalseid meelepetteid (luulusid)?

Jah, kui ennast peeglist vaatan, olen täitsa enda moodi, kuid tajun, et nägu irvitab. Vahepeal pilt välgub, kui silmad üles rulluvad, kontuurjooned lendlevad, seinad hingavad nagu oleks mingit psühhedeelikumi teinud kogu aeg. Näen erinevaid objekte.

Sinu kirjelduste järgi on skisofreenia üpris õudne haigus. Kuidas sa selle kõigega hakkama saad?

Iga päev on nagu sõda mu teadvusele, kuidagi eksisteerin veel, mis ma ikka öelda oskan, ei anna alla veel.

Kui tihti tekib tunne, et ei jaksa enam ja tahaks alla anda?

Õnneks ei ole tekkinud, pigem tahaks oma eluraja lõpuni käia. Võib-olla oli see justkui karma, et olen haige nende ainete tarvitamise tõttu. Olen jah seda meelt, et kannatused on mulle määratud selleks, et ainete tarvitamine sel hetkel nii hea ideena tundus.

Niisiis haigusest saime üpris põhjaliku ülevaate. Kas on midagi, mis sind rõõmustab?

Sellega on veidi keeruline lugu. Raske on olla õnnelik, kui enamus ajast kimbutab halb enesetunne.

Mida sa kardad? (rahvarohked kohad, seltskonnas viibimine, midagi muud)

Kardan võõraid inimesi. Poes käimine on tihtipeale nii raske, et hakkan lausa värisema. Ei oska seda paremini kirjeldada, kui et tekib meeletu hirm ja tahaks sealt ruttu põgeneda.

Millist muusikat sa kuulad?

Kuulan igasugust muusikat, seinast-seina. Kuigi hetkeseisuga pole mitu kuud midagi kuulanud, lihtsalt ei suuda ennast sinna lainele üle viia.

Milline on tuleviku prognoos?

Tahaksin väga terveneda sellest haigusest, kuid kardan, et lõpetan kusagil erihooldekodus.

Loodan, et õigeid ravivõtteid kasutades haigus taandub või kaob sootuks.

Kas on midagi, mida ootad?

Haigusega hakkama saamine võtab väga palju energiat ära, seetõttu ei oska ka midagi oodata.

Kas hetkel tarvitad igapäevaselt ka ravimeid?

Jah, tarvitan erinevaid antipsühhootilisi ravimeid.

On levinud arusaam, justkui skisofreeniat põdev inimene oleks vägivaldne. Kuidas kommenteerid?

Minu arvates on see vägivaldsus esineb väga väiksel protsendil. Minu enda kogemus on selline, et skisofreenia paneb kõike kartma. Kartma elada. Endas ei ole märganud kordagi vägivaldsust, pigem olen omaette hoidev.

Mis võiks olla teisiti, kui praegu? Millisena näed ennast näiteks 7 aasta pärast?

Tahaksin väga uuesti terve olla. See oleks parim soov, mis oleks võimalik soovida.

Aitäh, et leidsid aega ja jõudu nendele küsimustele vastamiseks.

***

Telegram.ee küsimustele vastab psühhiaater Viljar Veede (SA TAIP nõukogu esimees):

Kui tõenäoline on, et skisofreenia avaldumise põhjustasid erinevad ained, mida Roland tarvitas?

Skisofreenia on keeruline haigusseisund, mille puhul pole üldjuhul võimalik leida ühte kindlat tekkepõhjust. Riskifaktoriteks on geneetiline haavatavus (näiteks skisofreenia pereliikmetel jt lähisugulastel), komplikatsioonid raseduse ja sünnituse ajal, emotsionaalne stress ja psühhotraumad (nagu vaimse ja füüsilise vägivalla kogemine ning hülgamine, aga ka näiteks vaesus, elamine linnakeskkonnas ja migratsioon). Samuti on riskifaktoriks psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Kõige tugevam ja selgem seos on siin kahtlemata leitud kanepiga (eriti ohtlikud on kõrge THC sisaldusega kanep ja sünteetilised kannabinoidid), aga samuti võib skisofreenia vallanduda stimulantide (nt kokaiin ja amfetamiin) ja psühhedeelikumide (nt LSD ja seened) tarvitamise järgselt. Kuna enamikul nende ainete tarvitajatest psühhoosi ega skisofreeniat aga ei teki, siis peab konkreetsel inimesel olema selleks eelsoodumus.

Seda, kas Rolandil oleks avaldunud skisofreenia ka ilma aineid tarvitamata, ei ole võimalik tagantjärele öelda. Siinkohal tahaks ära mainida, et näiteks 25i-NBOMe on küll oma mõju poolest üpris sarnane LSD-ga, kuid erinevalt LSD-st on see organismile toksiline ning võib põhjustada deliiriumit, ajukahjustust ja isegi surma. Julgen spekuleerida, et ka skisofreenia avaldumise risk võib selle aine tarvitamise järgselt olla suurem kui “tavapäraste” psühhedeelikumide puhul.

Uuringute kohaselt võivad psühhedeelikumid aidata depressiooni jt vaimsete probleemide ja haiguste puhul – eriti, kui neid kasutatakse kontrollitud keskkonnas. Kas see kehtib ka skisofreenia puhul?

Kuna psühhedeelikumid tõstavad ajus neuroplastilisust (nt suurendavad sünapsite arvu) ja neuroplastilisuse patoloogiline vähenemine leiab aset ka skisofreenia puhul, siis on viimastel aastatel avaldatud teooriaid, et ehk võiksid psühhedeelikumide mikrodoosid või mõned arenduses olevad mittehallutsinogeensed psühhedeelikumid (ehk siis nende baasilt välja töötatud ühendid, mis tõstavad neuroplastilisust ilma teadvusseisundit muutmata) aidata skisofreenia puhul. Tänase seisuga on need ideed kõik veel teooria tasandil.

Kliinilise kogemuse pealt võib üpris kindlalt väita, et täisannuses psühhedeelikum on skisofreenia all kannatava inimese psüühikale reeglina liiga intensiivne kogemus ja seetõttu on eeldatav tulemus ainult olukorra halvenemine.

Kas skisofreeniast on võimalik paraneda või seda on võimalik üksnes kontrolli all hoida?

Päris skisofreeniast paraneda ei saa, kuid haigust saab teraapiate ja ravimite abil paljudel juhtudel hästi kontrolli all hoida ning selle all kannatav inimene saab elada edasi tavapärast elu. Kahjuks on omajagu ka selliseid inimesi, kelle puhul haigus ei allu ühelegi ravimeetodile ning kellel püsib pidevalt psühhoosiseisund, ning kes langevad seetõttu elust välja.

Mida peaks tegema, kuhu pöörduma inimene, kes tunneb, et narkootiliste/psühhedeelsete ainete tarvitamisega kaasnev käib endale üle jõu. Kas Eestis on kohti, kus aidatakse ilma stigmatiseerimata (paljud ju just seda kõige enam kardavad)?

On selge, et võimalusi võiks olla tunduvalt rohkem kui neid on, aga variante on siiski mitmeid. Alustada võiks siit leheküljelt: www.narko.ee/siit-saad-abi/. Välja võiks abivõimalustest tuua näiteks narko.ee tugiliini, programmid SÜTIK ja VALIK, Viljandi Haigla Sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Sõltuvushäirete keskuse. Samuti on mitmeid psühhiaatreid, vaimse tervise õdesid ja psühholooge, kes on kogenud ja huvitundvad just sõltuvusprobleemide suhtes, kuid nende leidmine ei pruugi alati lihtne olla.

Tuleb tunnistada, et paljud psühhiaatrid ei ole väga kogenud ega ka huvitunud sõltuvusprobleemidega tegelemisest, ilmselt eelkõige seetõttu, et meie n-ö arsenal, mida saame nendel puhkudel kasutada, on palju piiratum, võrreldes näiteks sellega, mida saame ära teha meeleoluhäirete, psühhootiliste häirete (sh skisofreenia) ja ATH puhul.

Olles jälginud pikemat aega valdkonnas toimuvat, siis minu tunnetus on, et ajaga on üldlevinud suhtumine uimastitarvitajate suhtes liikunud kindlasti positiivsemas suunas ja stigmatiseerimist kohtab vähem, kuid probleemiks on see endiselt ning kahjuks näen seda jätkuvalt ka meedikutest kolleegide seas.

Rolandi intervjuu toimetas Indrek Valdek

Viljar Veedet usutles Mariann Joonas