X

10 eurot =

Hando Tõnumaa: Sõjavägi ei ole kohustuslik!

29. juuni 2017 kell 15:56



hando uusOletame, et sa pead baari ja su uksest tuleb sisse maffia, kes ütleb, et nüüdsest pead sa maksma neile iga kuu 1000€ katuse eest, muidu pannakse su baar põlema. Kas sellisel juhul on sul kohustus maksta seda katust? Loomulikult mitte! Tegemist on väljapressimisega ja see on sinu enda valik, kuidas sa edasi käitud.  Samamoodi on ka sõjaväega. Kaitseväes käimine ei ole kohustuslik. Küll aga opereerib meie territooriumil globaalne maffia, kes üritab sind hirmuga sõjaväkke viia, teinekord võetakse kasutusele ka retsimaid meetmeid ja viiakse jõuga. Aga see ei tähenda, et sõjavägi oleks kohustuslik. See ei ole kohustuslik, vaid see on maffia loodud mäng, millest sa kas võtad osa või mitte. Kuidas saab üldse „vabariigis” olla midagi kohustuslikku? Sul on vaba valik. Mina näiteks ei läinud sõjaväkke ja ma tean väga paljusid, kes samuti sinna ei ole läinud ja ei lähe.

 

Olin umbes 10 aastane kui teadvustasin, et sõjad, sõjaväed ja sõdurid on täiesti ebavajalikud asjad ning mäletan, et ütlesin oma isale, et varsti saabub aeg, kus sõdasid enam ei peeta. Ma saan aru, et selline väide ajab paljusid segadusse ja võib ka ärritada. Aga olgem ausad, sõda ja sõjavägi ei ole ühestki otsast humaanne, seega ei peaks inimesed sellega üldse tegelema. Me teame, et paljud sõdadest tagasi tulnud noored eesti mehed (ja isegi lihtsalt ajateenistuses olevad noored) teevad enesetapu. Paljud ütlevad selle peale, et aga me peame ennast kaitsma vaenlase eest…

Millise vaenlase eest? Venemaa ei ole Eesti vaenlane ja Eesti ei ole Venemaa vaenlane. Mõlemas riigis elavad inimesed, kes armastavad oma peret ja soovivad, et nad tunneksid end turvaliselt. Ainuke küsimus on: kuidas seda saavutada? Kindlasti mitte sõdimisega ja kindlasti mitte sõjaväega.

 

Meile on lapsest saadik räägitud, et venelased on halvad ja kohe tuleb suur Venemaa Eestile kallale. Kui mina vaatan venelasi või suhtlen nendega, siis ma näen, et nad on enam-vähem täpselt samasugused inimesed nagu eestlased. Neil on veidi teistsugused kombed ja räägivad teist keelt aga üldiselt on tegemist inimestega, kes armastavad oma lähedasi täpselt samamoodi nagu seda teevad eestlased. Loomulikult on venelaste seas ka n-ö troppe aga selliseid on küllaga ka eestlaste seas, seega kokkuvõttes ma ütleksin, et eestlased ja venelased on väga sarnased – mõlemad on ju inimesed, mida siin imestada? Mul on õnnestunud palju reisida ja tänu sellele olen saanud suhelda väga palju erinevate rahvuste inimestega: soomlastega, rootslastega, taanlastega, hollandlastega, hiinlastega, austraallastega, brasiillastega, jaapanlastega, ameeriklastega, islandlastega, korealastega, jaapanlastega, nigeerlastega jne – need inimesed on kokkuvõttes kõik üpris sarnased – nad kõik annavad endast parima, et tulla toime oma eludega ning soovivad turvatunnet oma perele. Ma mõistan neid, sest ma olen ise ka inimene.

Aga tead, kes veel on omavahel väga sarnased? Sõdurid! Olen märganud, et sõltumata rahvusest on sõdur nõus minema sõtta ja tapma täiesti võhivõõrast teist sõdurit, keda ta pole elu sees näinud, pole temaga rääkinud ega kirjavahetuses olnud jne. Ta ei tea sellest teisest tüübist, kellel on samasugused riided seljas ja samasugune püss käes, mitte midagi. Aga ometi on ta niivõrd sarnane sellele teisele tüübile. Olen suhelnud mitmete sõduritega ning üllataval kombel kuulavad nad ka väga sarnast muusikat, sõltumata sellest, kust riigist ta pärit on. Vaadates omavahel sõdivate sõdurite elustiili, käitumismustreid, riietust, soengu eelistusi ja kõndimismaneeri, siis ütleksin, et pealtnäha peaksid nad olema sõbrad, mitte vaenlased. Seega kas sõdur on teise sõduri vaenlane? Tuleb välja, et üks sõdur on teise sõduri vaenlane siis, kui valitsus seda talle ütleb või kui neil on erinev lipuvärv laigulise riide peal. Kui see lipuvärv teid niivõrd närvi ajab, siis ehk oleks aeg need lipud käest maha panna kas te ei arva?

 

Vabaduse sümbolid, mis mõjuvad kui orjuse omad

Paljud ütlevad, et sinimustvalge lipp Toompeal sümboliseerib vabadust. Lubage mul naerda! Mina olen piisavalt vana, et mäletada seda aega, kui Toompeal lehvis punane lipp aga inimesed tundusid kuidagi vabamad siis kui nüüd. Riigipiirid olid küll kinni ja poes oli kaupa vähe, kuid mõistus oli inimestel vabam. Las ma selgitan. 1980ndatel aastatel eesti rahvas ei uskunud seda Moskva propagandat, mida edastasid meile riigitelevisiooni või -raadio uudised, ja ajalehed-ajakirjad. Siis aga saabus „vabadus”, piirid läksid lahti, Lenini kujud koristati ära ja suur hulk inimesi astusid kaitseliitu, sõjaväkke jne organisatsioonidesse. Kas te ei näe siin vastuolu? Sa said „vabaks” aga võtsid kätte püssi ning hakkasid treenima sõjaks… Wtf? Mis siin valest läks? Iroonilisel kombel jooksis hiljuti ühest Eesti telekanalist isegi sari nimega „Vabad mehed”, kus peategelasteks olid sõdurid, kes ilmselgelt polnud vabad. Ühiskonnas, kus meie tänavapilti ehivad sõdurite plakatid, sõjakooli reklaamid ja vanglajuhataja karjääri soovitused, ei ole ühestkist otsast vaba ühiskond. Seda kõike arvestades julgen väita, et „vabaduse sammas” Vabaduse väljakul on orjuse sümbol. Vaadake korra seda väljakut, see näeb ju rõve välja – ehtne Võidu väljak uues kuues.

Ja mulle ei mahu pähe, et miks peab tähistama vabadust mingisuguse kuupäevaga ja lugema aastaid, kui kaua keegi on vaba olnud? Iga kord kui vabadust tähistatakse, siis tuuakse välja sõjatehnika, mis ei sümboliseeri vabadust – kas te ei taju siin mingit errorit? Olge lihtsalt vabad! Visake see tobe püss käest, pange telekas kinni ja minge oma perega loodusesse. Hinga teadlikult sisse ja välja ning tunne rõõmu hetkest – see on kõik, mis sul on.

Täna reklaamitakse sinimustvalge „vabaduse” värviga loosungit „Anname au!”. Kellele te siis au annate? Sõduritele, kes tapavad teisi sõdureid ja võimalusel ka tsiviilisikuid – kas ma saan õieti aru, et mõrvarite ülistamine on tänapäeval kõva teema? Targemad teavad rääkida, et need sõdurid kaitsevad minu vabadust terroristide eest. Taaskord lubage mul naerda.

Minu elu ajal toime pandud kõige suurem terrorirünnak on teadaolevalt USA ja globaalse salavalitsuse ühine sisetöö. Väga paljud, isegi kaitseväes, enam ei vaidle selle üle, et 9/11 terrorirünnakud olid sisetöö aga ometi on meil vaja sõdureid, kes kaitseks meid järgmiste selliste rünnakute eest. Seega minu küsimus on taaskord, et kes on see vaenlane, kelle eest me end kaitseme?

 

Ma rääkisin hiljuti ühe sõduriga nendel teemadel ja siin on meie vestluse kokkuvõte:

Hando: Miks sa sõdur oled?

Sõdur: Riiki peab kaitsma.

Hando: Kes on vaenlane?

Sõdur: Lähis-Ida mingid tegelased..

Hando: Kas sa oled kursis, et 9/11 on sisetöö ja et ISIS-st rahastab ja varustab USA ise ning kogu geopoliitika on farss?

Sõdur: Muidugi olen sellega kursis, ma loen ka su seda Telegrami.

Hando: Kui sa selle kõigega kursis oled, siis miks sa seal sõjaväes oled?

Sõdur, kelle näost sai välja lugeda, et ta on oma elus palju raskeid hetki kogenud, vaatas oma kurbade silmadega mulle sügavale silma ja ütles: Sest ma olen hingelt sõdur, see on kõik, mida ma teha oskan, katsu sellest aru saada!

Hando: Sa saad ikka aru, et need kelle vastu sa sõdima lähed, on samamoodi noored mehed nagu sina, kellel on samuti pered ja sõbrad ja kes samuti tahavad rahu ja turvatunnet oma perele? Sa põhimõtteliselt sõdid ju endasuguse tüübiga, kes vabalt võiks sinu sõber olla.

Sõdur (juhe koos): Ee, mida ma siis tegema peaksin?

Hando: No kui sa sõdida soovid, siis sõdi selle seltskonna vastu, kes neid konflikte siin korraldab ja rahvaga manipuleerib kulisside tagant.

See vestlus oli sõdurile sel hetkel liiga keeruline ning peagi ta lahkus minu seltskonnast. Aga ma sain tast aru, et põhjus, miks ta üldse sõdur on, seisneb selles, et ta ei oska mitte midagi muud teha. Huvitav, kui paljud sõdurid tunnevad sama, et nad ei oskagi midagi muud teha, kui olla sõdur? Mida te siis teeksite, kui poleks sõdu ega sõjaväge ega turvamehi vaja? Kas on võimalik, et sõjaväelased ise ongi põhjuseks, miks on sõjad, sest kui sõjaväelasi poleks, kes siis sõdiks? Mis vahe on robotil ja sõduril? Mõlemad täidavad käsku… Mõned on kohe nii agarad käsutäitjad, et on nõus hakkama marssima. Kui sa oma vabal ajal nii ei kõnni, siis miks sa seda sõjaväes teed? Kas sul on niimoodi mugav? Kindlasti mitte, ainuke põhjus, miks sa seda teed, on selles, et sa täidad kellegi käsku. Kui paljud teist on kunagi mõelnud selle peale, et kust kohast need käsud tulevad, kes on seal püramiidi tipus, kes neid käskusid jagab ja miks?

 

Kui intelligentne eluvorm sooviks rahu, siis ta ei tegeleks sõdimisega

Nii palju kui mina olen aru saanud, siis sõdurid ilmselgelt ei taha või ei soovi või ei ole võimelised ennetama tulevasi sõjalisi konflikte või terrorirünnakuid, sest nad ei lähe kunagi probleemi algallikani. Kui intelligentne eluvorm sooviks rahu ja harmooniat, siis ta ei tegeleks sõdimisega vaid selle ennetamisega. Tahad ennetada sõda, lähme siis sinna kust saab alguse probleem. Kes korraldab terrorirünnakuid-sisetöid ja kes lõikab kasu sõdadest? Kui paljud teadvustavad tõsiasja, et USA ja Venemaa üheskoos on suurimad sõjatöösturid maailmas ja et see on mõlemale riigile majanduslikult hädavajalik, et pidevalt käiks sõda? Ühelt poolt toodavad nad relvi aga samal ajal sõjatööstuse turundusagentuur (peavoolumeedia) tegeleb konfliktide tekitamisega maailmas poliitiliste, etniliste ja religioossete intriigidega. Konfliktide loomine ja ülal hoidmine on tulevikku investeerimine.

Kuna valitsus saab eksisteerida ainult siis kui ühiskonnas on probleemid, siis on see valitsuse huvides, et sõjad ära ei lõppeks. Ei soovita lahendada probleeme, vaid hoida rahamasinat käimas. Sellepärast me ei näe presidendi-Kerstit ega teisi poliitikuid mitte kunagi rääkimas tõsiasjast, et 9/11 ametlik teooria lonkab, sest lihtsustatult öeldes poliitiku palk ja eluasemelaenu igakuised maksed sõltuvad sellest, kuivõrd hästi nad rahvast hirmutada suudavad.

Rahvast on väga kerge hirmutada, enamus neist vahivad tundide viisi telekat, mis näitab nonstop vägivalda ja sõjauudiseid, põhimõtteliselt jookseb telekas õudusfilm, mida valdav enamus vabatahtlikult vaatab. Mõned küll telekat ei vaata, aga kuulavad selle eest raadiot, mis iga tund meelde tuletab, et kõikjal on oht ja sõda. Süsteem peab tegema ainult mõneminutilise actionvideo ja inimrobot raadio-või telestuudios loeb tuima häälega peale: „Terrorirünnakutes hukkus 33 inimest, vigastada sai 330 inimest, vastutuse terrorirünnakute eest võtsid moslemid”. Ja palju rohkemat polegi vaja, et hirm leviks. Presidendi-Kersti näitab aeg-ajalt ennast tankide keskel ja poetab mõned hirmutavad killud ajakirjandusele ning Eesti riigi kohale on pandud edasi-tagasi tiirutama paar sõjalennukit. Sellisest low budget teatrist piisab. Telekas oli film, presidendi-Kersti oli tanki kõrval ja taevas oli lennuk – järelikult tuleb kohe Venemaa või ISIS kallale. Loogiline ju!

 

Ettepanekud

Kuna kaitseministeerium ja co ilmselgelt ei kavatse võtta sõna sel teemal, et 9/11 ja teised terrorirünnakud on globaalse salavalitsuse enda organiseeritud sisetööd, siis ma ei näe üldse mitte mingit põhjust edasi hoida vägisi üleval selliseid organisatsioone nagu kaitseministeerium, kaitseliit, sõjavägi, kaitsevägi, noorkotkad-tütred jne erinevad väed ja liidud, sest teie tegevusel ei ole mitte mingit eesmärki. Te olete viimase kümne aasta jooksul tõestanud tervele Eestile, et teid ei huvita sõjategevuse lõpetamine ega sõjaliste konfliktide ärahoidmine, vaid teid huvitab ainult isiklik karjäär ja ajaviiteks mõned sõjamängud Eesti metsades. Te olete lapsed, kes ei kasvanud kunagi suureks. Mina ei allu teile ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks keegi üldse teile alluma ja veel vähem au andma – te olete Eesti häbiplekk! Sest kui teie ei suuda tuvastada tõelist vaenlast, kes neid sõdasid organiseerib, siis meie ei saa loota teie abile ega kaitsele ka mitte kõige parema tahtmise puhul!

Mul on mitu tuttavat, kes töötavad sõjaväes ja ma olen neist aru saanud, et valdav osa sealsetest tegelastest teevad ainult karjääri ning neil on siiralt savi, mis maailmas toimub, peaasi, et palk õigel kuupäeval kontole kantakse. Ma olen teadlik, et nendes organisatsioonides käib tohutu rahade kantimine ja onupoja-poliitika praktiseerimine. Näiteks tehakse seal regulaarselt miljonitesse eurodesse ulatuvaid riigihankeid, mille võidavad alati „omad joped” ning paari aasta pärast tehakse täpselt samasugune hange uuesti. Eelmisest hankest soetatud vidinad kantakse maha ning letile laotakse uued. Nõnda toimub maksumaksja raha kantimine kõikides riigisektorites ja see ei tohiks olla üllatuseks mitte ühelegi mõtlevale inimesele.

Oletame, et maja põleb. Tuletõrjujad kustutavad, aga nad ei saa seda tuld kontrolli alla, sest maja taga on üks püromaan, kes kogu aeg tuld juurde teeb. Mis sa arvad, kas need tuletõrjujad on piisavalt pädevad, et aru saada, et maja taga on üks süütaja? Loomulikult on! Aga kas sõjavägi ja kaitseministeerium ei ole võimelised aru saama, et see sõda on farss? Kui nad ei tegele probleemi likvideerimisega, siis nad on osa probleemist. Sõjavägi ei ole kohustuslik. See on organiseeritud kuritegevus, millest vähesed on võimelised läbi nägema ja veel vähesemad julgevad seda välja öelda.

Küsige iseendilt, miks ei võta sõdurid ja sõjaväega seotud isikud sel teemal sõna? Eestis on minu teada ainult üks selline inimene avalikult sõna võtnud. Üks kümnete tuhandete seast, mõelge, see on alla 0,01%. Kas see ei tundu teile imelik? Kõik on kõvad mehed andma au, aga räägiks õige millele te au annate kui te ei julge isegi välja öelda seda mida teab isegi tädi Maali – 9/11 on sisetöö! See on jabur ju millega te tegelete.

Paljud küsivad selle peale, et kui need sõjaorganisatsioonid laiali saata, siis kuidas me saame kaitsta end Venemaa eest? Ma küsiksin vastu, et kui sinu laps on tülis teise lapsega, siis kas sa saadad nad omavahel kaklema, et tüli ära klaarida? Ei saada ju, see on mõttetu! Me oleme intelligentne eluvorm ja üheks meie suurimaks jõuks on kõnelemise oskus. Kui palju on Eesti valitsus üritanud diplomaatiaga mõnda sõjalist konflikti lahendada? Vastus on nulli lähedane! Eesti pooldab sõjategevuse ja kaitsekulutuste suurendamist ning üleüldiselt saame valitsuse käitumisest välja lugeda, et neid ei huvita head suhted naaberriikidega, sest nad saavad oma käsud Brüsselist ja USA-st. Piltlikult öeldes teeb Eesti valitsus USA-le ja EL-ile blowjobi ning rahvale üritatakse jätta muljet, et see on hädavajalik, et kaitsta end Venemaa eest. Millest aga valitsus ei räägi on see, et nii USA kui Venemaa on tegelikult üks ja sama jõud, mida juhitakse kulisside tagant. See on teater. Muide, see on ka põhjus miks Putin ei ütle välja seda, et 9/11 on sisetöö, sest Venemaad ja USA-d juhitakse mõlemat ühest ja samast kohast – püramiidi tipust.

Minu küsimus on üldse, et miks peaks Venemaa Eestile kallale tulema, mis on motiiv? Mõelge korra, kui Eesti teeks avalduse, et loobume igasugusest sõjategevusest, samamoodi nagu seda teeb Šveits, siis mis ajendil saaks üldse keegi meile kallale tulla? Kas selle eest, et me ei ole nõus sõdima ja selle jamaga kaasa minema? Meil kõigil on sõpru-tuttavaid, kes on rahulikud ega otsi tüli ja seetõttu ei ole nad mitte kunagi olukorras, kus nad peaksid kaklema. Ja meil kõigil on sõpru-tuttavaid, kes ikka ja jälle satuvad kaklustesse. Miks on see nii? Väga lihtne, mõned lihtsalt otsivad tüli. Aga kui Eesti teeks avalduse, et me enam ei osale mitte üheski sõjalises konfliktis ega liidus, siis see on ehe näide, et me ei otsi tüli.  Muide, Einstein on öelnud, et idioodi tunneb ära selle järgi, kes sama tegevusega üritab saada erinevaid tulemusi. Seega küsimus on, et kas valitsus loodab saavutada rahu oma sõjategevusega? Kui jah, kas siis võime öelda, et tegemist on idiootidega?

 

Mida teha kaitsekulutuste eelarvega ja kümnete tuhandete sõduritega?

Võimalusi on lõputult. Näiteks võiksime ehitada Tallinnasse metroo ja viia kõik suuremad sõiduteed maa alla. Loome linna harmoonilise keskkonna – istutame üle Eesti linnadesse miljon puud, ehitame 100 parki ja loome igale eestlasele võimaluse isiklikuks aiamaaks, kus me saaks kasvatada oma enda toitu. Riik peaks koheselt astuma sammud, et kõikidele eestlastele garanteerida korralik söök, puhas vesi, renoveeritud kodud jm baasvajadused. Lisaks on meil ressurss ehitada kõik Eesti maanteed turvaliseks, meil on potentsiaal viia liiklussurmad ühe aastaga nullini, kui me seda sooviks. Muide, kui paljud teadvustavad tõsiasja, et meie maanteedel hukub iga aasta kordades rohkem inimesi kui au andvaid „rahuvalvajaid”? Meie probleemid on siin kodumaal mitte võõraste inimeste koduhoovis.

Meil on ressurss võimaldada igale inimesele soovikohane meditsiiniline abi, keegi meist ei peaks olema aastaid mingis haiglajärjekorras või koguma raha kalli operatsiooni tegemiseks. Meil on potentsiaal rajada kõige moodsamad mahedad puu-, köögi-ja juurvilja ning miks mitte ka kanepikasvandused ja olla harmoonias loodusega. Aga sellele sõja teemale võime nüüd kriipsu peale tõmmata.

Ainuke põhjus, miks on süsteemil sõjaväge vaja, seisneb selles, et kui rahvas saab aru, mis mängu siin tegelikult mängitakse, siis tahetaks valitsusele ja niiditõmbajatele sõna otseses mõttes kallale tulla. Selleks vajab süsteem endale turvamehi, selleks ongi neile vaja sõjaväge. Ja nagu me eelpool lugeda saime, ütles sõdur, et ta ei oskagi midagi muud teha kui olla sõdur. Elukutselisel sõduril pole vahet, kelle vastu ta sõdib, peaasi, et oleks tegevust ja et palk tuleks kohale. Samamoodi pole ka jalgpalluril vahet, millises liigas ta mängib, peaasi, et leping on hea.

 

Kool on eelsõjavägi

Me elame ühiskonnas, kus vanematel pole enam aega tegeleda oma lastega, sest kõigil on nii kiire ja niivõrd suured maksukohustused kaelas, et iga viimanegi hetk pannakse töötegemisse. Sellepärast pannakse laps varakult sõimerühma, siis lasteaeda, sealt edasi kooli, kus lapsest vormitakse süsteemile kasulik ori, kes peab alluma distsipliinile ja peaasi, et ta oma peaga mõelda ei oskaks. Laps lõhutakse täielikult ära ja lõpuks peale 12-aastast kooliteed on temast saanud segadusse viidud nooruk. Suurem osa neist ei oska isegi ise süüa teha, ei oska suhelda, sh ei oska käituda vastassugupoolega, sest ta ei tunne isegi iseennast.

 

Levib müüt, et sõjavägi teeb meheks

Tegelikult ei tee sõjavägi kedagi meheks, vaid neile sisendatakse, et nad on nüüd mehed. Väga paljudel noortel sõjaväelastel tekib mingisugune ülbus juurde, et „nüüd ma olen käinud sõjaväes”. Neil on raskusi austada inimesi, kellele ei pea andma au. Me teame siit samast Eestistki juhtumeid, kus mees läks sõtta, kus tal katus ära sõitis, tuli tagasi, tõusis ära ja hakkas oma perekonda halvasti kohtlema või naist peksma.

Lahendus on see, et me ei paneks oma lapsi lasteaedadesse, mis ei ole meie kogukonna lasteaiad.  Me ei peaks panema oma lapsi kokku suvaliselt võõraste lastega, kel pole mitte midagi ühist. Me ei peaks panema oma lapsi koolidesse õppima täiesti suvalist jama õpetajatega, kes on täiesti ebakompetentsed juhid või liidrid, vaid samamoodi kannatajad, kes elavad end laste peal välja. Lapsevanematel peab olema aeg ja võimalus suunata ning arendada oma last ise, me peame iseendaga tööd tegema. Aga vanemad ei tee iseendaga tööd, sest kellelgi pole aega.

Ühel hetkel saabub aeg, kus on vaja poegadele teha meheks saamise tseremoonia – kõik, mis teda ees ootab, kõik üliausalt ära rääkida. Aga täna pole paljudel sellist tunnet ja hetke, et ta tahaks teenida headust. Selline vennaskond ei saa tekkida lambist sõjaväes, kuhu on kokku pandud suvalised inimesed, vaid kogukonnas, kus vanemad on samal vaimsel tasandil. Sõjaväes puudub austus, vaid seal on käsud ja sa pead teenima. Sõjaväest lahkudes on nii mõnegi noore mehe arusaam austusest muutunud. Ta arvab, et need, kes on temast alamad, neid ei pea austama. Siis tekib tal hoopis teistsugune suhe naistega, lastega jne. Sõjavägi võtab paljudelt inimestelt loomuliku austuse ja armastuse tunnetuse ära.

 

Soovitused noortele, keda üritatakse sõjaväkke meelitada

Mulle on aastate jooksul kirjutanud paljud noored mehed ja küsinud mida teha, et mitte minna sõjaväkke. Mina soovitan teil üheskoos teha algatuseks mingi Facebooki grupp vms et näha kui palju teid on, te peaksite kokku koonduma ja seisma oma elementaarsete inimõiguste eest. Kui sa ei taha minna maffia süsteemi ennast ajupesema, siis pead leidma väljapääsu sellest. Nihverdad mingi tõendi või lähed reisima vms, meil kõigil on erinevad võimalused ja erinevad anded. Kui sina oled oma elus sellises kohas kus mitte kuidagi ei saa sõjaväest pääseda, siis ilmselt on see sulle mingil põhjusel vajalik. Isegi siis, kui sa tead, et see on mõttetu lollus. Võib-olla leiad sa sõjaväest oma hingesugulase või avastad metsas roomates kulla kangi – never know. Mina saan teid ainult julgustada sellele lollusele selga pöörama. Teid on tuhanded kui mitte kümneid tuhandeid, ei tohiks olla väga keeruline, et te oma jõu kokku koondaksite ja end maksma paneksite. Lisaks ühisele Facebooki grupile on teil vaja asjalikku ja esinduslikku eestkõnelejat, kes oskab suhelda meediaga. See inimene võib väga hästi olla ka naisterahvas ja ta ei pea olema tingimata noor. Ma loodan, et minu mõtetest ja soovitustest on teile kasu. Omalt poolt saan pakkuda teile Telegramis alati kõlapinda. Edu ja kohtumiseni tantsupõrandal 😉

 

Hando Tõnumaa