X

10 eurot =

Ajatu: Esimese astme kontaktid – kiibistatud inimesed

15. august 2015 kell 13:24



whitleyFACE

Telegramis on kahe ja poole aasta jooksul ilmunud üle 300 maavälistel teemadel artikli. Tänase “Ajatuna” pakume lugemiseks üht neist, mis ilmus esimest korda 24. mail 2013.

6. aprillil 2013 oli USA raadiosaates “Coast To Coast AM” külaliseks Whitley Strieber – mees, kellel on olnud otseseid kontakte tulnukatega alates 1985. aastast.

 

Whitley Strieber on kirjanik, raadiosaate “Dreamland” ja portaali www.unknowncountry.com juht ja eestvedaja. Ta usub, et kõik para- ja UFO-nähtused on omavahel seotud. Oma kogemustest tulnukatega kirjutas Strieber raamatu “Communion” (Õhtusöömaaeg, 1987), millest vändati 1989. aastal ka Hollywoodi film peaosas Christopher Walkeniga.

 

solving_communion_01

 

Inimeste kokkupuuted UFO-dega sagenevad

Strieberi 2011. aastal ilmunud raamat “Solving The Communion Enigma” (Õhtusöömaaja mõistatuse lahendamine), räägib kõigest sellest, mida tema ja teised uurijad on aastate jooksul teada saanud UFO- ja paranähtuste kohta: “Nagu ma olen varem öelnud, pole sugugi selge, kas kogu selle müsteeriumi lõplik lahendus hõlmab olendeid teistelt planeetidelt. Alates ajast, mil ma kirjutasin “Communioni”, on teadus välja käinud, et paralleeluniversumid võivad füüsiliselt olemas olla ja et ajas rändamine võib olla mingil moel võimalik.”

“Kui inimene kogeb midagi sellist, siis muudab see ta elu täielikult – igaveseks. Sa pole enam kunagi sama inimene kes enne. Meie portaalile laekub absoluutselt iga nädal umbes 15 uut juhtumit, kus inimesed kirjeldavad oma lähikokkupuuteid tulnukatega. See ei lõpe iial. Aga sellegipoolest seda nähtust avalikult ei uurita, sellest isegi ei räägita. Varem uuriti palju rohkem neid implantaate, mis tulnukad on inimestesse paigaldanud, aga nüüd on see kõik maha vaikitud,” ütleb Strieber.

Teadusringkonnad vaikivad. “Teaduslikud ringkonnad ei taha, et neid nähtusi uuritakse, lennundusringkonnad ei soovi samuti, et UFO-sid uuritaks. See on fenomen, mida nad ei mõista, aga nad teavad, et see on päriselt olemas ja nad ei suuda seda kontrollida. Miks ei ütle NASA, et vähemalt mõned raporteeritud UFO-dest võivad olla intelligentse rassi kõrgtehnoloogilised sõiduvahendid?

Põhjus on väga lihtne: me ei suuda neid kontrollida. Mis iganes see ka ei ole, nad tulevad öösiti inimeste magamistuppa, nad häirivad inimeste elusid, nad tekitavad inimestele raskusi edasise eluga toimetulekuks. Ja mida peaks president ütlema? Et jah, UFO-d lendavad ringi, seal sees on tulnukad, kes võivad teid röövida ja teate mis – me ei saa mitte midagi ette võtta… Seda ei juhtu kunagi! Sest nad ei soovi võtta vastutust oma ebapädevuse eest meie kaitsmisel.”

 

Inimestesse on istutatud mikrokiipe

dr roger leirDr Roger Leir, kes tegeleb inimestest mikrokiipide väljavõtmisega, on leidnud seitsmel inimesel kiibi, mis väljastab väga madala sagedusega raadiosignaale. Me ei tea, kes need kiibid on sisestanud ja mis tehnoloogiaga need töötavad.

Me uurisime neid kiipe mikroskoobi all, need on tehtud peamiselt raua ja nikli segust. See raud on samasugust päritolu kui see raud, mida on avastatud meteoriitidest. Uurisime seda Texase ülikoolis röntgeniga ja meie suureks üllatuseks hakkas too rauast objekt röntgenikiiri vältima, aparaat ei tunnistanud seda enam. Kuidas on see võimalik? Me arvasime, et röntgeniaparaat on katki läinud, kuid peale kontrolli selgus, et aparaat töötab.

Viisime selle objekti teise ülikooli, kus uurisime seda elektronmikroskoobiga ja selgus, et too objekt on endiselt enamjaolt rauast. See rauast objekt muutus röntgenile nähtamatuks hetkest, mil röntgenikiired teda puudutasid. See pisike objekt sisaldas endas ülikõrgelt arenenud tehnoloogiat, mida meie veel ei mõista. Me uurisime objekti, mis pärines teisest reaalsusest.

See juhtum peaks saama kajastust kõikjal üle maailma. Üks teine objekt, mida me uurisime, koosnes ühest mineraalist ja magneesiumist, see oli mitmekihiline, kuid mikroskoobi all avastasime, et kihtide vahel ei ole mitte midagi. Kuid ometigi püsis see objekt ühes tükis. See objekt on endiselt minu käes ümbrikus, kuid aastatega on see ümbrik veidi kõrbenud sellest kohast, kus objekt asub. Teaduslikul ringkonnal puudub igasugune huvi selle objekti vastu, samamoodi ka enamikul tavainimestel.

Whitley Strieberil on samuti kiip kõrva sisse pandud. “Üks samasugune objekt on minul vasakus kõrvas naha all, mis pandi minu sisse 1989. aastal. Ma olin ärkvel, kui see kiip minusse pandi. Kui arst seda üritas eemaldada, liikus kiip ise teise kohta eest ära. Kusjuures selle kiibi panid minu sisse inimesed. Ma olin oma magamistoas relvaga, teadsin, et keegi on minu toas. Nad kasutasid tundmatut tehnoloogiat ja halvasid mu, et ma liigutada ei saaks. Nad panid selle objekti minu kõrva sisse ilma ühtegi lõikust tegemata ja ühtegi armi jätmata.

Kui arst seda eemaldama hakkas, liikus kiip eest ära. Arst ütles, et välimuselt on see pisike valge ketas. Tal õnnestus aga kätte saada pisike tükike kettast, mille saatsime patoloogiaosakonda uurimisele. Patoloog helistas tagasi ja küsis, kas me teeme nalja. Tegemist ei olevat mingi objektiga, vaid tehnoloogiaga. See on metalne ja selles on kasutatud ka proteiintsiilist (organelli), mis on elus – sellepärast oli see võimeline liikuma.

Paar päeva hiljem liikus see ketas mu kõrvas oma esialgsele kohale tagasi ja seal on ta tänaseni. Ja mitte ükski organisatsioon ei ole sellest juhtumist huvitatud! See on füüsiline reaalsus. Ja see on kogu selle fenomeni juures kõige veidram – miks ei ole mitte keegi sellest huvitatud? Mõelda vaid, milliseid tehnoloogilisi ja teaduslikke avastusi oleks meil võimalik teha!

 

solving_communion_02

 

Milline oli sinu huvi paranähtuste ja maavälise elu kohta enne isiklikku esimese astme kokkupuudet?

Täielik null. Ma pidasin kogu seda teemat rumaluseks ja inimesi, kes nendel teemadel rääkisid, idiootideks.

Kui mul oli 1985. aastal esimene kontakt tulnukatega, siis arvasin, et ma hakkan hulluks minema ja et mul on ajukasvaja. Läksin arsti juurde ja ta teatas, et mind on ka vägistatud. Arvasin, et olen kuriteo ohver ja jõudsin otsapidi kohtuekspertiisi psühhiaatrini. Mulle tehti hüpnoos ja see, mis ma teada sain, oli täiesti uskumatu. Mu mälestused olid šokeerivad. Mul tekkisid enesetapumõtted, sest kartsin, et tulnukad lähevad järgmiseks mu perekonna kallale. Olin hulluks minemas, käisin relvaga mööda tuba ringi, peale mõnda aega suutsin sellest rääkida oma naisele. Naine ütles, et see oli tema jaoks leevendus, sest ta ei teadnud, mis minuga toimub.

Mõni kuu hiljem, 1986. aasta veebruaris, hakkasin mõtlema, et äkki on tegu millegi erakorralisega, mida tuleks edasi uurida. Mu ellu tulid uued inimesed, kes jagasid oma kogemusi tulnukatega. Kui ma avaldasin oma läbielatust raamatu “Communion” (1987), hakkasid inimesed üle maailma mulle kirjutama. Neid kirju oli nii palju, et postkontor võttis minu jaoks käibele eraldi postiautod, mis olid ääreni kirju täis, adresseeritud minule. See oli enne e-kirjade ajastut.

 

image002

 

Tulnukate visiidid jätkusid

1987. aastal olid mul külas neli sõpra, kes ööbisid allkorrusel. Ühel ööl olid nad kõik paralüseeritud, keegi neist ei saanud end liigutada, aga nad said omavahel rääkida. Samal ajal sisenesid tuppa tumesinised olendid, kes mööda tuba ringi hakkasid käima.

Kõige veidram selle vahejuhtumi juures oli see, et paar, kes magas keldrikorrusel, nägi oma toas voodi ees seismas nende kadunud sõpra, kes oli hukkunud neli aastat varem Mexico maavärinas. Ta ütles neile “Olen siin, et teile teada anda, et minuga on kõik korras,” ja siis ta haihtus. See on korduv teema. Mulle on väga paljud inimesed kirjutanud, et tulnukate visiidi ajal nähakse ka endisi hukkunud sõpru ja perekonnaliikmeid.

Sain tuttavaks ühe mehega, kes rääkis mulle oma loo. Ta kuulis öösel kummalist heli ja läks vaatama, mis toimub. Ta avas kodu ukse ja nägi, kuidas suur tulekera lendas üle ta pea ja haihtus. Samal ajal jooksis trepist alla tema 7-aastane poeg, kes ütles: “Emme, issi, tulnukad on minu toas ja Tommy samuti, ta palus edasi öelda, et temaga on kõik korras.” Tommy oli pere vanim poeg, kes oli hukkunud vaid kaks nädalat varem autoõnnetuses. Selliseid juhtumeid on registreeritud palju.

Me elame maailmas, kus hing ei peaks nagu eksisteerimagi. Meile räägitakse, et pärast surma ei toimu mitte midagi, meie kehad lagunevad ja ongi kõik. Seda juttu räägivad meile teadlased – aga see on vale! On tõsiasi, et kes iganes meid külastavad, nemad on selle aspektiga täielikult kursis. Me oleme osa millestki palju suuremast, mida me ei oska tunda ega näha.

 

Kui palju on sul esimese astme kontakte olnud?

Neid on pidevalt. Eriti minu maamajas – seal on tulnukaid ja muid paranähtusi kogenud ka mitmed mu sõbrad, kes on külla tulnud. Kõige suurem müsteerium minu jaoks on inimeste osalus tulnukate fenomenis. Teatud grupp inimesi teeb nendega koostööd. Need, kes minu kõrva sisse implantaadi panid, olid igatahes inimesed.

Oli 1989. aasta hiliskevadine õhtune aeg, hakkasin magama jääma, aknad olid lahti. Kuulsin hoovis kruusa peal liikumise häält, justkui auto liiguks, aga mootor ei käi. Kuulsin, kuidas mehehääl ütles: “Condition red.” (“Rünnakuks valmis!”) Järgmisena nägin, kuidas üks mees ja naine sisenesid mu tuppa ja ma ei saanud enam ennast liigutada. Tundsin, kuidas mu pea kohal on tohutu surve. Järgmisel päeval avastasin, et mu kõrva sees on kiip.

Keegi ei taha seda uskuda, meedia ei taha seda kajastada, minu raamatuid ei soovita arvustada, aga on kindel, et see on vaid aja küsimus, kui kogu see värk täielikult päevavalgele tuleb.

 

whitley_striber

 

Kuula täispikka intervjuud Whitley Strieberiga siit. (algab 40.55)

Vaata ka intervjuud dr Roger Leiriga.

Allikad: Unknown Country, Coast to Coast AM

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.