Kas see on okei, et me räägime lastele, kes on veel väga siirad ja usaldavad, kuna on noored, lugusid Jõuluvanast, keda pole olemas ja igasugu muinasjutte haldjatest jne, ning kas me saame tõmmata paralleele tegelastega, kes juhivad n-ö teatrit ja räägivad massidele missioonidest Marsile või sellest, et Osama bin Laden üritas teisi riike pommitada? Meil on inimesed, kes teavad, mis tegelikult toimub ja nad valetavad neile, kes ei tea. Täiskasvanud valetavad lastele Jõuluvanast ja inimesed, kes juhivad teatrit, valetavad massidele Apollo Kuu-missioonidest jt sarnastest sündmustest.

Ma mäletan lapsena, et mulle väga meeldisid jõulud ja kogu see Jõuluvana lugu ning kohati ma soovin, et see maagia oleks alles. See oli ehk suurim meelelahutus, kui nii saab öelda, mida väikeste lastena kogeme. Lapsevanematena on meil samuti väga lahe seda jõuluvana ja kingituste müüti lastele pakkuda. See on samasugune meelelahutus, mida süsteem pakub massidele ning kui massidele see meeldib, siis mis selles halba on?

See on üpris huvitav olukord – täielikult on aktsepteeritud, et lastele Jõuluvanast rääkimine (valetamine) on okei, isegi teades, et kui laps ühel hetkel teada saab, et Jõuluvana pole olemas, siis ta solvub ja kurvastab. Ja isegi kui laps ei solvu, siis ta teab, et tema vanemad võivad talle valetada, kui see on tema huvides. Need lapsed, kes on tõe teada saanud, neil on nüüd valik: kas mängida kaasa selle valega või rääkida oma sõpradele tõde välja. Lastele valetamine on kultuuriline normaalsus.