Milline on teadlik lapsevanem?

2. mai 2017 kell 9:37



teadlik-lapsevanem-Terje-Hakman-Salokorpi“Tänapäeval kasutatakse palju sõnaühendit teadlik lapsevanem. Kuid mida need sõnad endast tegelikult kujutavad ning kui suur roll laste arengus on lapsevanema teadlikkusel? Nendel olulistel teemadel peatusin ühe väga erilise naisega, kelle ellu mahub nii ema, terapeudi, kui ka joogaõpetaja roll. Terje Hakman- Salokorpiga kohtudes on õhus tunda erilist rahu, tasakaalukust ja heatahtlikkust. Temaga lähemalt tutvudes saan aimu, kuidas selline maagiliselt rahustav aura tema ümber kujunenud on,” kirjutab Annamaria Venski Hingepesas.

 

Terje teekond, õppimaks tundma inimese olemust, on olnud väga holistiline. Alguse sai see füüsilise keha tunnetamise tundma õppimisest tantsujuhtimise erialal. Sealt edasi nakatus ta aga juba jooga pisikuga, mis omakorda äratas temas aina rohkem huvi inimese sisemaailma vastu. Loogilise jätkuna õppiski Terje holistilist regressiooniteraapiat, mille kaudu on ta nüüdseks juba aidanud paljudel inimestel piiluda oma sisemaailma nurgatagustesse, et seeläbi toimuks terviklikult tervendav protsess. Ka oma enda elus on ta tänu teraapiale õppinud esitama iseendale õigeid küsimusi, et leida väljapääs ummikusse jooksnud olukordades. Terje kindel veendumus on, et kõik vastused on tegelikult inimeste enda sees olemas. Nende leidmiseks tuleb aga esmalt ennast usaldama õppida.

 

Enim tervendust vajab meie lapsepõlv

Terapeudi töös on Terje täheldanud, et enim tervendamist vajavad inimesed selliste aspektide juures nagu enese väärtustamine, enesehinnang, julgus olla see, kes ollakse ning julgus välja öelda oma arvamust ja tundeid. Ehkki nende piirangutega elavad paljud täiskasvanud meie ümber, siis põhjuste juured on peidus hoopis lapsepõlves.

Terje ja tema abikaasa peavad lastevanemate rolli juures väga oluliseks teadlikkust. Oma laste puhul püüavad nad igal võimalusel neid märgata ning teadlikult huvituda nende maailmast. Lapsed ei ole lihtsalt keegi, kellega koos jagatakse elamispinda, vaid igal lapsevanemal on lastega suhe täpselt samamoodi kui on elukaaslastel omavahel. Terapeudi töös näeb Terje pidevalt kuivõrd paljud meist on olnud lapsepõlves puuduses, kuna lapsevanemad on hommikust õhtuni tööl olnud ja ainuke tõeline suhe lapsel on kas kasvataja, õpetaja, vanemate õdede ja vendade või heal juhul vanavanematega, kes eluväärtusi õpetanud on. Meie kiires maailmas kipub olema nii, et lapsevanemad elavad oma elu ja lapsed oma ning ühel hetkel kui laste kasvades soovivad lapsevanemad midagi tõeliselt koos ette võtta, siis paraku võib lapsel selleks juba huvi puududa, kuna tal on teised inimesed ümber, kellega on tekkinud lähedased suhted.

 

Mil viisil lapsega suhelda

Lastevanemate tähelepanu soovib Terje veel juhtida ka sellele, mil viisil lastega suheldakse. Kui ärritunud nad ise on ning kas seetõttu näiteks karjutakse laste peale. Ärrituvuse põhjus ei ole tegelikult kunagi lastes. Konflikt situatsioonides tuleks täiskasvanutel vaadata enesesse ning lapsesse suhtuda austavalt kui eraldiseisvasse isikusse, mitte suruda peale enese maailmapilti. Tihtilugu see just lapses vastuolu põhjustab ja erimeelsusi tekitabki. Lastega peaks arvestama niisamuti kui teiste täiskasvanutega suheldes. Lapse valikuid tuleks austada isegi sellistes pisiasjades nagu riidesse panek. Ehkki meie silmis võib valik teinekord tunduda jube, siis tuleb mõista kuivõrd oluline on see, et lapsel lastakse teha ise otsuseid ja valikuid. Kui laps saab juba varases eas teha valikuid, millega ta ise hakkama saab, siis need on väga väärtuslikud hetked tema jaoks. See aitab tal kasvada täiskasvanuks, kes oskab teha valikuid ja otsuseid oma sisetunde järgi.

Lapsevanema ülesandeks on lapsel aidata ka pingeid maandada. Terje usub, et lapsed ei jonni kunagi niisama, vaid siis kui nad ei ole saanud oma emotsioone maandada või on kadunud kontakt oma ema või isaga. See on justkui väike või suur appikarje lapsevanemale – Märka mind! Kõige parem viis pingete maandamiseks on müramine ja naermine. Kui lapsel on kogunenud pinged, siis võib ka mõni pisiasi olla tema jaoks justkui maailma lõpp, mille tulemuseks on kas jonnimine või tugev emotsionaalne purse. Siin ongi oluline roll lapsevanemal märkamaks kui laps ei ole oma keskmes, et teda seejuures aidata. Kui vaja, siis tuleb lapsel lasta kasvõi lihtsalt karjuda, kuna tunnete väljendamine on oluline ning neid ei peaks alla suruma. Laste jaoks on isegi avalikus kohas karjumine normaalne, kuna nad ei mõtle sellele, mida teised nendest arvavad. Tihti aga õpetame neile seda, et emotsioonide väljendamine on häbiasi ja teiste arvamus on justkui olulisem kui enese sisetunne ning vajadus. Lastevanemate ülesanne on õpetada, kuidas oma emotsioonidega toime tulla ning kuidas mingites eluolukordades käituda nii, et arvestame ka teistega.

 

Teadvusta oma piire

Selleks, et lapsevanemana pingeliste olukordadega hakkama saada, tuleks õppida esmalt ise piire seadma. Sest kui lapsevanemad ei oska enesele või empaatiliselt lapsele piire seada, siis võib juhtuda, et lapse käitumisest tingituna jõutakse sellise piirini, kus emotsioonid plahvatavad ning ei ole enam võimalik sügavalt hingates rahuneda. Tuleks õppida märkama juba varem seda kui sees hakkavad toimuma muutused ja miski enam ei sobi. Kui sellest hetkest kinni haarata, siis piisab küll vajadusel sellest kui korraks kasvõi ruumist lahkuda ja rahulikult hingata või enesele sisendada, et tegemist on lapse emotsioonidega ning tegelikult on kõik hästi. Siis ei teki olukorda, et lapsevanem lapse emotsioone enese omaks võtab ja seeläbi saab ta hoopis mõelda, kuidas oleks tal võimalik last selles olukorras toetada. Kui laps on tugevas emotsioonikeerises, siis sel ajal ei ole mõtet talle moraali lugeda.

Ehkki me peame lastele õpetama elus ei ütlemist, et nad elus läbi ei põleks, ei tähenda see, et me neid igal sammul keelama peaksime. Võimalusel tuleks vältida sõna ei kasutamist keelamise eesmärgil kui laps ei ole just ohtlikus olukorras. Ei ütlemine ja keelamine igal sammul  on märk lapsevanemale, et midagi võiks elukeskkonnas muuta, et laps saaks rahulikult maailma avastada. Kui last ei keelata pidevalt ning lastakse tal maailma rahulikult avastada, siis annab see tugeva aluse lapse eneseusalduse arenguks.

Me oleme ise lapsevanematena olulisel määral mõjutatud sellest, millised on meie endi vanemad olnud ning kipume kordama samu mustreid. Kuna kolmel esimesel eluaastal observeerime oma vanemaid, siis on ka loomulik, et võtame üle nende käitumismaneere ning pole siis ime, et ise täiskasvanuna nendega sarnaneme.

 

Õnneliku lapsepõlve nurgakivid

Kui küsin Terjelt, millistest pidepunktidest võiks lähtuda terve, õnneliku ja täisväärtusliku lapsepõlve universaalne mudel, siis hakkab ta südamlikult naerma öeldes, et tulebki pakkuda lihtsalt tervet ja õnnelikku lapsepõlve. Taaskord rõhutab ta aga kui oluline on mõista, et laps on eraldiseisev indiviid, vaatamata sellele, et sõltub oma vanematest. Ta soovitab lastesse suhtuda pigem kui külalistesse ning lähtuvalt sellest ka õpetada maailmas toimuvat. Selleks, et lapsest kasvaks enesega rahulolev ja õnnelik täiskasvanud inimene on tõepoolest väga oluline pakkuda kuni murdeeani õnnelikku lapsepõlve ja nii palju kui võimalik vähendada stressi ja konflikte. Parim, mida üks lapsevanem saab teha oma lapse jaoks, on ise esmalt tegeleda oma lapsepõlvega õppides nõnda iseennast tundma. Õnneliku lapsepõlve võtmesõnaks on teadlik lapsevanem. Laps peaks tundma, et ta on oluline ja märgatud ning et temaga arvestatakse. Terapeudina näeb Terje pidevalt, kuidas täiskasvanute probleemid saavad alguse sellest, kui nad on lapsena justkui üksi kasvanud, see võib last panna ennast tundma nagu ta ei oleks tahetud ega armastatud. Samuti on oluline, et lapsevanemad peegeldaks lastele positiivset minapilti tagasi, mis on aus ja ei ole ka üle kiidetud.

Lähedane side lapsevanemaga annab lapsele turvatunde ja mõjub soodsalt tema arengule. Sama oluline on selline suhe ka lapsevanema jaoks, kuna vaid nii säilib südamlik ja lähedane suhe ka siis kui laps juba suureks on kasvanud. See loob täisväärtusliku suhte ning säilitab lastes ka täiskasvanuna siira huvi oma vanemate käekäigu pärast. Taoline eluterve suhe muudab ka täiskasvanud laste kodust lahkumise lihtsamaks ja vähem valulikuks. Esmase suhte loomise juures on olulisel kohal mäng ja igapäeva tegevuste õpetamine läbi koos tegemise, et laps saaks elus ise hakkama.

 

Lapsevanema teadlikkus

Oluline on uurida eluterveid lastekasvatuste teemasid, eriti kui tunneme, et ise oleksime lapsepõlves midagi muud vajanud. Uurides ja arenedes tervendame ka oma lapsepõlve. Terje enda sisetunnet lapsevanemana on toetanud sellised raamatud nagu M. ja W. Pieper „Arukas armastus“; M. ja W. Sears „Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega“ ning A. J. Solter „Nutt ja jonnihood“. Internetiavarustest on aga enim inspiratsiooni saanud ta www.ahaparenting.com lehelt.

Teadlikuks lapsevanemaks peab Terje inimest, kes on iseendaga kontaktis, teab enamvähem mis suund on õige ja mis oleks normaalne toetus, et lapsest saaks kasvada õnnelik täiskasvanud inimene ning millised mõjud on lapsele tulevikus meie tänastel tegudel ja tegemata jätmistel. Lapsevanem peaks ennekõike usaldama iseennast, kuna mitte keegi teine, isegi mitte ükski spetsialist ei tea, kuidas peab kulgema protsess. Meie enese sees on olemas kõik vajalikud väärtused ja teadmised ning iseendaga kontaktis olles saame neid kogeda ja kasutada.

 

Meie sisemine laps

Meie sisemine laps, see kes me oleme sünnihetkel olnud, on meis kõigis alles. Lihtsalt keha on vahepeal ümber suuremaks kasvanud ja elukogemusi on juurde tulnud. Sisemine laps tuletab meile meelde, mis tunne oli mängida ning rõõmu tunda pisiasjadest. Kui meil on hea kontakt sisemise lapsega, siis on kohalolek ja loomingulised tegevused meie jaoks väga loomuomased ning me ei kaota end ära elu virrvarri. Tegelikult võikski võtta kõike ühe tervikuna ning mitte luua piiri lapsepõlve ja täiskasvanuks olemise vahele. Üheks viisiks, kuidas leida üles ning hoida kontakti oma sisemise lapsega, mis tänapäeva kiires ja asjalikus maailmas kaduma kipub, on kasutada holistilise teraapia abi. See õpetab taas hetkes olemist. Me peaks pöörama tähelepanu sellele, kas me oleme õnnelikud sellise inimesena nagu me täna oleme. Teraapia aitab meil tundma õppida ja avastada oma sisemaailma, et õppida end aktsepteerima ja armastama ning seeläbi enesega rahu leidma.

Selleks, et inimene oleks õnnelik ning tema elu oleks terviklik peab Terje kõige olulisemaks ausust enese vastu ning julgust väljendada oma tõde. See tähendab, et sul ei ole sisemist vastuolu iseendaga.

Hetkel on Terje fookus sellel, et alati ei pea oma hirmudele otsa vaatama, neid võib ka tegelikult eirata, et neile mitte jõudu juurde anda. Hirmu tõttu jääb inimestel elus palju tegemata. Terje teab, et hirm takistab meil olemast see, kes me tegelikult oleme. Selleks, et elus oleks aga võimalik teha asju suure ja avatud südamega ütleb Terje: „Hirm võib metsa seenele minna!“

Imelist sisemist kasvamist ja julgust enesele ausalt otsa vaadata!

 

Küsitles Annamaria Venski

 

Täispikka audiosaadet Terjega kuula siin.
Terje täpsema teekonna terapeudi ja joogaõpetajana ning tema kontaktid leiad aga siit www.ashtanga.ee

Allikas: Hingepesa

Foto: Erakogu