Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises, I osa

8. veebruar 2014 kell 15:54



RowanSel ja järgmisel nädalavahetusel avaldame Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal järjejutuna lõike raamatust “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises”, mille kirjutas humanistliku ja hiljem transpersonaalse psühhoteraapia pioneer John Rowan – üks tuntumaid ja tunnustatumaid terapeute Euroopas. John Rowani näol on tegemist inimesega, kelle elu on tema mõtteviisi ja õpetuste kinnituseks. Ta esindab praegu, 80-aastaselt, aktiivselt ja väsimatult ikka veel psühhoteraapia meistriklassi ning propageerib selle vajadust distsipliinina areneda ja kasvada.

 

Oma raamatus annab Rowan ülevaate transpersonaalse teraapia hetkeseisust, selle eelloost, päritolust ja arenemisloost. Rowan käsitleb transpersonaalse psühholoogia teemasid arusaadaval viisil, ebavajalikku žargooni ja liigset keerukust vältides. Ta toob pidevalt praktilisi näiteid selle kohta, kuidas terapeut oma töös kliendiga transpersonaalseid vahendeid kasutada saab.

 

Sissejuhatus

See raamat on mõeldud kõigile, kes on huvitatud psühhoteraapiast või nõustamisest, olgu nad siis terapeudid, üliõpilased või kliendid. Mõni inimene eelistab sõna “nõustatav”, mõni kasutab sõna “patsient”, kuid siin raamatus kasutame sõna “klient”.

Selgitan veidi raamatu põhiideed. Kas püütakse siin väita, et transpersonaalsus hõlmab kogu terapeutilist dimensiooni, mis nõuab suurt tähelepanu, kuna terapeut peab tegelema kohalviibiva kliendiga tervikuna, või püütakse siin transpersonaalset teraapiat kui distsipliini edasi arendada? Minu vastus sellele küsimusele on, et ma püüan teha mõlemat. Ühelt poolt tahan öelda, et transpersonaalne dimensioon on lihtsalt üks osa inimeseksolemisest: see võib võtta või mitte võtta religioosse vormi; see võib võtta või mitte võtta filosoofilise vormi; see võib võtta või mitte võtta inimestevahelise suhtlemise vormi. Kuid alati asetab see meid mingil viisil kontakti sakraalse, üleloomuliku, pühaga – hinge, vaimu, jumalikuga. See on omane meile kõigile ja ilmneb spontaanselt mitmes teraapia vormis. Teiselt poolt tahaksin väita, et on võimalik spetsialiseeruda transpersonaalsele lähenemisele ja määrata kindlaks selleks sobilikud ja vajalikud teadvuse seisundid ning seeläbi määratleda, milline ettevalmistus selleks kõige otstarbekam on. Kummaline on see, et minu meelest nõuab transpersonaalse lähenemise omaksvõtmine terapeudilt rohkem loovust, paremat kohanemisvõimet ja avatumat suhtumist kui ükski teine väljaõpe. Niisiis ei ole see selline spetsialiseerumine, mis võistleks mingi teise sama tasandi väljaõppega; pigem on see töö kõrgemal tasandil, mis sobitab kokku eri käsitlused. Selles mõttes on see integreeriv lähenemine, kuigi mitte tavapärasel viisil.

Selle raamatu struktuur on üsna erinev esimese väljaande struktuurist. Me alustame mõningate transpersonaalsusega seotud väärarusaamade kõrvaldamisest. Sellele järgneb raamatu põhiosa alajaotus olemisest transpersonaalses teraapias. Olemise all pean ma silmas teadvuse seisundit, milles teraapia läbi viiakse. Iga teraapiasuuna puhul on mingi eelistatud teadvuse seisund, millele on mõnikord selgelt viidatud ja mõnikord mitte. Nagu näeme, kasutatakse transpersonaalse teraapia puhul tegelikult kaht teadvuse seisundit, millest üks on ligipääsetavam ja populaarsem, teine varjatum, kuid siiski oluline. Siis järgneb raamatus struktuuriosa, kus me näeme, kuidas need seisundid sobituvad oma kohale kogu teadvuse spektris.

Sellele järgneb põhiosa alajaotus, mis käsitleb tegemist transpersonaalses psühholoogias: mida terapeut tegelikult oma praktikas teeb. Jälle algab kõik pinna sondeerimisega, mille käigus kohtume mõningate selle praktika teerajajatega ja näeme, millise panuse nad on andnud. Sellele järgnevad kolm peatükki, mis tutvustavad tänapäevaseid suundi praktikas, rõhutades, et kahtlemata ei saa ükski nimekiri kunagi ammendav olla.

Raamat lõpeb teadmist käsitleva osaga, kus me vaatleme teooriat, kriitikat ja vastuseid kriitikale. Jaotamine olemisekstegemiseks ja teadmiseks tundub just selle teema puhul eriti kohasena, kuna selgitab sageli segaseks jäävaid asju.

Tooksin siinkohal isikliku näite. Aastaid oli mul ebamäärane ja ähmane seisukoht vaimsuse suhtes. Olin igati nõus, et on mõttekas kõnelda muutunud teadvuse seisunditest, nagu ekstaas ja tipukogemused, ja ma koguni uurisin mõnda neist ise nii meditatsiooni ja LSD abil kui ka nõustamise ja grupiteraapia käigus. Ma isegi nõustusin sellega, et mõni minu kogemus sarnanes nendega, millest müstikud olid rääkinud ja mis said tuntuks Pahnke uurimuste (1971) kaudu. Kuid ma sulgesin oma silmad resoluutselt igale võimalusele tungida sügavamale sellesse valdkonda, mis oli mulle nende kogemuste kaudu avanenud – see näis mulle pürgimisena pühaku staatuse poole, mis tähendas täiuslik olemist. Ma peaksin särama. Võib-olla tuleb mul õhus hõljuda või inimesi ravida või nägemusi näha või vee peal kõndida – võimalike nõudmiste nimekiri tundus lõputu ja absurdsena. Olin pidanud loenguid Joona kompleksi kohta (Maslow 1973) ja üleva allasurumise kohta (Haronian 1974) – mõlemad rääkisid sellest, kuidas me jookseme ära oma kõrgemate võimaluste eest, kuna nendega soostumine oleks liiga suur väljakutse – kui ma äkki mõistsin, et kannatan ise nende sündroomide all.

Tunnistada, et oled vaimne olend, oli, nagu ma avastasin, veidi sedamoodi, nagu tunnistada, et oled armunud: samasugune hirmutav enda sidumise, riskimise, üle piiri astumise tunne, tunne, et võtad endale suure vastutuse. See tähendas oma südame avamist. Seesama tuttav tunne, et ma ei tea selle otsuse kõiki tagajärgi – osalt ma teadsin, kuhu see mind viib, osalt mitte.

Olin olnud enesearengu teel juba kümme aastat, kui need ideed mind täie teravusega tabasid. See tähendas tohutut eneseuurimise ja eneseavastamise tööd nii grupitööna kui individuaalselt. Olin läbi töötanud oma oidipaalse materjali, sünniga seotud materjali, hea ja halva rinnaga seotud materjali ja nii edasi, ja tundsin, õigustatult või mitte, et olin saavutanud selle, mida humanistlik psühholoogia tõotab – olin täiesti funktsioneeriv isik Kuid siiski hoidusin uurimast seda uut materjali.

Kui oleme kord tunnistanud, et oleme vaimsed olendid, võtab kogu asi uue pöörde. Selle asemel, et vrakki lappida või võimeid kasutada, lõhume barjääre, mis eraldavad meid jumalikust. Seda, mis meid oma vaimsest keskmest eraldab, tuleb uurida, läbi näha ja ümber kujundada.

Psühhoteraapia oma parimal kujul annab inimesele võimaluse avaneda oma sisemuses olevale. Vaimseid meetodeid (transpersonaalset teraapiat, tööd kujutlusega, meditatsiooni ja palvet) näen nüüd samuti kui julgust avaneda sellele, mis asub minu sisemuses. Võime kasutada neidsamu sisemisi liikumisi, mis teraapia käigus kasulikuks osutusid, et jõuda oma sisemuse sügavamale tasandile.

Muidugi tähendab see seda, et psühhoteraapia ise muutub meile vaimseks harjutuseks. Lihtsalt tähelepanu pööramist oma sisimas tegelikult toimuvale (vastandina sellele, mis peaks toimuma või mida me sooviksime toimuvat) võib vaadelda kui vaimset akti. See on tõe otsimise akt. Thomas Oden osutas (1972) ühisjoontele 17.–18. sajandi judaistlike ja protestantlike sektide pietismis ja kohtumisgruppide teraapias. Seda tuleb lihtsalt tunnistada ja minna edasi samas suunas.

 

Ketamine-Induced-Transpersonal-Expedience1

 

Psühhoteraapia kui sild

Nii et võib-olla peaksime mõtlema psühhoteraapiast kui vaimsusega seotud alast. (Me vaatleme hiljem, milline on konkreetne seos vaimsuse ja transpersonaalsuse vahel. Nad pole üks ja sama, kuid on lähedalt seotud.) Lihtsaim viis sellest mõelda on kujutleda psühhoteraapiat kui silda, mis ühendab meid vaimse sfääriga. Kujutlus psühhoteraapiast kui sillast psühholoogia ja vaimsuse vahel võib osutuda heaks lähtepunktiks. Mida see võiks tähendada?

Selle psühhoteraapia-silla üks ots toetub kindlalt vestlusele, teaduslikele uuringutele, kehale, füüsikalis-keemilisele aspektile ja kõigele muule, mis sellega seostub. Siin on selge seos psühholoogiaga, mida on võib-olla kõige paremini väljendanud personaalse konstrukti suuna esindajad, kognitiivse teraapia esindajad ja käitumise modifitseerimise suuna esindajad. On suur tõenäosus, et tulevikus tekib neid seoseid veel rohkem – järjest enam psühhoteraapia suundi on hakanud välja andma oma teaduslikke ajakirju ja järjest enam inimesi kirjutab teraapia neuroloogilisest aspektist.

Sellelt kindlalt aluselt kõrgub psühhoteraapia üles taevasse. Varem tavatsesin öelda, et silla teine ots on udust varjatud. Kuid erinevus raamatu eelmise ja käesoleva väljaande vahel on see, et nüüd on kõik palju selgem. Vahepeal on välja antud arvukalt teraapiat ja vaimsust käsitlevat kirjandust. Kui ma aastal 1991 kirjutasin raamatu esimest väljaannet (ilmus 1993), polnud hulk vajalikke ja olulisemaid raamatuid, mis kogu seda valdkonda selgitavad, veel kirjutatud. Pean siin silmas teoseid sellistelt autoritelt nagu Brant Cortright (1997), James ja Melissa Griffith (2002), Hart, Nelson ja Puhakka (2000), King-Spooner ja Newnes (2001), Wellings ja McCormick (2000), William West (2000), Ken Wilber (2000), Young-Eisendrath ja Miller (2000) jne.

Praegu näib mulle üsna kindlalt, et silla teine ots ulatub vaimsusse. Teisisõnu tähendab see, et silla teise otsa jõudmiseks tuleb uurivalt vastamisi seista sakraalse, üleloomuliku, püha, jumalikuga.

Muidugi võib see osutuda hirmutavaks väljakutseks. Kohtumine jumalikuga pole asi, mida saaks kergelt võtta. See tähendab, et tuleb uuesti avada palju uksi ja võib-olla ka lahti kiskuda palju vanu haavu, millega arvasime olevat igaveseks lõpparve teinud.

Kuid asi on selles, et oleme selle teekonnaga juba algust teinud. Iga kord, kui teraapias toimub läbimurre, iga kord kui ütleme: „Ah!” (mitte „Ahhaa!”, mis on sarnane, kuid mitte sama), tähendab see vaimset kogemust. Mõnikord näib see toimuvat meie endi sees: see on tüüpiline oma tõelise minaga kontakti saamise kogemus. Mõnikord kogeme seda endast väljaspool: see on tüüpiline transpersonaalse mina (subtiilse mina) kogemus. Mõnikord võib see olla täielik lahtilaskmine: see on tüüpiline kogemus kontakti saamisest jumalikuga, mida võib nimetada ka energiaks, sisemiseks valguseks (näiteks kveekeritel), oma tõeliseks olemuseks (või buddha-loomuseks), jumalaks või jumalannaks, kausaalseks minaks, puhtaks olemiseks, tühjuseks, milleks iganes.

Kõigi nende läbimurdekogemuste puhul on oma sügavused ja erinevused – püüame neid ühes järgnevas peatükis kaardistada. Kuid neil kõigil on üks ühine omadus: nad kinnitavad – seda võib aktsepteerida või tagasi lükata –, et oleme vaimsed olendid, et me peame tunnistama jumaliku sfääri olemasolu.

Transformatiivse juhtimise konverentsil, kus ma viibisin, tulime ühe rühma inimestega järeldusele, et radikaalne poliitiline küsimus, mida esitada, on järgmine: „Milline on väärtuslike asjade ja prahi vahekord sinu elus?” Kui me nüüd käsitleme väärtuslikuna seda, mis laseb meil jumalikule lähemale pääseda ja prahina seda, mis meid sellest eraldab, siis mõistame, et see pole mitte ainult radikaalne poliitiline küsimus, vaid ka radikaalne vaimne küsimus.

Sõna „vaimne” kõlab paljudele meist heidutavalt, vähemalt minule kindlasti, formaalse religiooniga seotud lapsepõlvemälestuste tõttu, mida see võib esile tuua. Mulle tähendas see püüet elada vastavalt ebareaalsetele ideaalidele, mille loomises ma polnud osalenud. See tekitas pigem halba kui head enesetunnet. Süütunne ja silmakirjalikkus tundusid religiooniga käsikäes käivat.

Nüüd tean, et vaimsus ei tarvitse selles mõttes religioosne olla. Läbimurded, milleni teraapia kaudu jõudsin, olid vabastavad, mitte siduvad. Läbimurded, milleni vaimsuses olen jõudnud, on samuti olnud vabastavad – need on pigem tähendanud avastusi iseenda kohta kui uute nõudmiste ja käskude leidmist.

Mingil hetkel peame paratamatult vastama ebamugavale küsimusele, milline meie jumalikkuse mudel peaks olema. Olen ise sel alal pika tee läbi käinud, kuid see pole miski, millega tuleks tegelda kõige alguses. Minu kui intellektuaali kalduvus on otsida vastust raamatutest, kuid nagu üks tark budist on kunagi öelnud: mina on ise suur raamat. Järjest suurema avatuse kaudu võime leida üllatavalt palju vastuseid iseendast; raamatud võivad tulla siis, kui nad parasjagu tulevad, samuti konkreetsed õpetajad.

Tegin sellega seoses ühe avastuse. Öeldakse, et kui õpilane on valmis, saabub õpetaja. Algul mõistsin seda nii, et kui ma olen valmis, siis kohtan mõnda suurepärast inimest, kes mind mu teel edasi juhatab. Nüüd aga saan aru, et igaüks, keda kohtan või mistahes sündmus mu elus võib olla minu õpetaja, kuid õpetaja sõnumit suudan mõista alles siis, kui olen selleks valmis.

Leidsin, et mul on suur hirm vaimsuse keerukuse ees – kas ma pean tundma õppima kogu okultismist, spiritismist, teosoofiast, tervendamisest, astroloogiast, tarot’st, kabalast ja muust koosnevat keerukat võrgustikku? (Hiljem näeme, et vastus sellele küsimusele on ei.) Kas pean uurima kõiki budismi, taoismi, tantra, jooga, sufismi, gnostitsismi, kristluse, judaismi, islami, Suure Jumalanna ja muid õpetusi? (Hiljem näeme, et vastus sellelegi küsimusele on eitav.) Kuid see ei erine väga suurel määral inimese hirmust, kes tuleb esimest korda psühhoteraapiasse ja seisab vastamisi arvukate koolkondade ja tehnikate ning nende omavahel vastuolus olevate väidetega. Ja siin kehtib sama nõuanne: astu üks samm korraga; leia midagi, mis sulle sobib; jää selle juurde nii kauaks, kui see toimib; püüa harjutada tõsiselt ja pühendunult, ja sa saavutad selle, mida on võimalik saavutada ning lased lahti sellest, millest on vaja lahti lasta.

Vaimsus ei tundu mulle enam nii hirmutavana, kui ma alguses ette kujutasin. Silla ületamine oli mulle suureks abiks. Nüüd olen tagasi pöördunud, et öelda teile, et edasiminek tasub end ära.

Psühhoteraapia on nagu kolme näoga jumalanna: üks nägu vaatab tagasi lapsepõlve ja mineviku repressioonide ja komplekside poole; teine nägu vaatab praegust eksistentsiaalset olevikku; kolmas nägu vaatab tulevikku vaimsuse ja jumalikkuse poole. See on midagi, mis on oma olemuselt mitmetähenduslik ja raskestihõlmatav, midagi, mis on palju riskantsem ja ohtlikum kui me kunagi oleksime arvanud, midagi, mis on sügavam ja imelisem kui kunagi oleksime osanud kujutleda.

Esiteks tuleb meil seega vabaneda mõnest tüüpilisest väärarvamusest.

 

Transpersonal-Psychology

 

Üks-kaks-kolm-lõpmatus

Selles valdkonnas võib täheldada kalduvust kaasa minna tendentsiga, mida ma olen nimetanud vaimsuse definitsiooniks kujul: „üks-kaks-kolm-lõpmatus” ja mis tundub mulle ohtlikult pinnapealsena. Selle definitsiooni kohaselt on olemas keha oma aistingutega (üks), emotsioonid, tunded ja tungid (kaks), intellekt ja mõtted (kolm) ja kõik ülejäänu on mingi müstiline ühtsus, mida võib nimetada vaimsuseks (lõpmatuseks).

Selline mõtlemine on väga levinud New Age’i liikumises, raamatus „A Course in Miracles” (Imede kursus), EST-i (Erhard Seminars Training) ehk Forumi puhul, guru Maharaj-Ji puhul, transtsendentaalses meditatsioonis, mõningate zen-budismi aspektide puhul, valgustumise intensiivkursuste (Enlightenment Intensive) puhul, Rajneeshi (Osho) ja paljude teiste puhul, kes peaksid seda asja paremini tundma. Selle suundumusega kaasnevate ohtude üle arutlevad väga hästi Richard Anthony ja tema kolleegid (1987), rääkides sektidest ja hoiatades kohese valgustumise kui lõksu ja pettekujutluse eest. Nad nimetavad seda ühetasandiliseks lähenemiseks ja esitavad selle vastu hulga argumente, mis kõik toetuvad ajaloole ja kibedatele kogemustele.

Praktikas ei saa ühetasandilised rühmitused olla katalüsaatoriteks vaimses transformatsioonis kahe tüüpilise vea tõttu, mis põhjustavad transtsendentsete ja maiste kogemuste segiajamist. Esiteks lähtuvad nad keele ja tekstide tõlgendamisel liigselt täht-tähelisest, ühesest tähendusest, omistades liiga vähe tähtsust tähenduse sümboolsele ja metafoorsele tasandile. See on ühetähenduslikkuse probleem. Teiseks toetavad nad suhtumist, et vaimse transformatsiooni väärtus ja tõestus seisneb maises sfääris ilmnevates ennustatavates ja jälgitavates tagajärgedes. See on konsekventsialismi probleem. Ühetähenduslikkus ja konsekventsialism on omavahel lähedalt seotud ja esinevad sageli koos. Nad on ühetasandilisuse määravad tegurid.

(Anthony et al. 1987, lk 41)

See ei tähenda muidugi, nagu poleks tagajärgedel mingit tähtsust, vaid lihtsalt seda, et nende liiga ühene seostamine transpersonaalsete kogemustega teeb tavateadvusest otsustaja transpersonaalse teadvuse üle – ahvatlev, kuid sobimatu ja ohtlik samm.

See, millest ma püüan siin kõnelda, on nähtus, mida Anthony ja tema kolleegid nimetavad mitmetasandiliseks lähenemiseks ja mida nad peavad palju turvalisemaks ning vähem tõenäoliseks teeks dogmatismi, ebareaalsuse ja ohuni.

Mulle tundub, et on mitmesuguseid üsna eraldatud ja erinevaid kogemusi, mida võib õigustatult nimetada vaimseteks, osa neist on tavalisemad ja paremini ligipääsetavad kui teised. Transpersonaalses praktikas uurime neid kogemusi. Kuid meil tuleb ka mõista, et transpersonaalsus ei seisne ainult kogemustes.

 

Järgneb.

 

Allikas: John Rowan “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises” (ESTRA, 2013)

Pildid: ESTRA, kolpinstitute.org, uwgpsychology.org

 

Toimetas Mariann Joonas