Dr Franz Ruppert koroona pandeemia maaniast: Mis siin toimub? Miks suletakse ühiskondasid?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

28. märts 2020 kell 9:08



“Minu jaoks on uskumatu, et ajal, mil meil kõigile on kättesaadav internet ja kus põhimõtteliselt kõigil on ka juurdepääs suurel hulgal mis tahes konkreetse teemaga seotud teabele, domineerib enamiku inimeste mõtlemises käputäie viroloogide ühekülgne tavameditsiini vaatenurk ning nüüd ka meie poliitikute tegevus. Nad ütlevad, et on ilmnenud uut tüüpi viirus, mis levib kiiresti inimestevaheliste kontaktide kaudu ja see, nagu statistika ennustab, võib hävitada lähitulevikus elanikkonna. Paljude viiruste seas on nüüd ühele antud nimi, mida isegi võhikud hääldada oskavad, ja see on koorona. Koroonaviirused, mis peavad inimese rakkudele juurdepääsu saamiseks pidevalt muteeruma, on viroloogidele juba ammu teada. Puuduvad tõendid ja tõestused selle kohta, et äsja muteerunud viirus on inimeste tervisele ohtlikum kui muud gripi- või rinoviirused. Isegi Hendrik Streeck, tunnustatud koroonaviiruse spetsialist (vt. lisa 1) Saksamaalt, ei näe tõendeid selle kohta, et see praegune viiruse tüüp (SA-Covid-19) oleks eriti ohtlik. Mis siin siis toimub? Miks poliitikud üle maailma sulgevad ühiskondasid,” küsib psühhotraumatoloog dr Franz Ruppert oma 19. märtsil avaldatud artiklis, mille tõlkis eesti keelde Kadri Riisik (empaat.ee).

 

Viirus kui sarimõrvar

Kui see oleks tõsi, et on olemas sarihävitaja, kes lihtsalt kätt surudes või näkku hingates suudab muuta kõik need, kellega ta on kokku puutunud, sarihävitajaks, siis see oleks tõesti hädaolukord ja hävitaja tuleks nii kiiresti kui võimalik peatada. Kuid tegelikkuses käsitleme praegu mikroorganisme, nn viirusi, mis ei suuda iseseisvalt ellu jääda, vaid sõltuvad makroorganismidest, kuhu varjuda. Viiruste eesmärk ei ole suuri olendeid tappa, vaid hoida end neis elus. Nendele suurtele olenditele see reeglina ei meeldi, mistõttu proovivad nad koos immuunpolitseinikega neid kutsumata külalisi oma majast välja visata. Mõnikord õnnestub viirustel end peita mõnda maja nurka ning väljuda oma peidikust alles siis, kui immuunsuspolitsei on muude ülesannetega üle koormatud. Midagi sellist juhtub herpesviirustega, mis on paljude inimeste eludes eksisteerinud.

Kuna selliste miniatuursete olendite nähtavaks tegemine on väga kulukas, ei töötata nende jaoks tavaliselt välja ühtegi testi, eriti kuna need viirused pidevalt muteeruvad, et end immuunpolitsei eest maskeerida.

 

Üks test on muutnud pandeemia reaalsuseks

Praeguses viirusekriisis on Berliini Charite-si poolt (vt. lisa 2) toodetud valideerimata test muutnud konkreetse viiruse tüve psühholoogiliselt nähtavaks käegakatsutavaks tegelikkuseks. Andes sellele erilisele viirusele lihtsa ja meloodilise nime – koroona -, on see saanud reaalsuseks, mida paljud inimesed tunnetavad ja nad justkui saavad sellest kõigest aru. Kuid „koroona” pole midagi muud kui idee inimese psüühikas ning ta sõltub sellest, kuidas keegi temaga käitub oma kujutlusvõimes ja mõtlemises. Te võite endale öelda, et see on üks paljudest viirustest, mis eksisteerivad ja millega immuunsüsteem, nagu tavaliselt, õpib toime tulema. Või te võite sattuda õudusstsenaariumi, et kõik, kes seda viirust endas kannavad, on nüüd sarimõrvarid ja on vaid aja küsimus, millal nad teisi inimesi sellega tapavad.

 

Trauma loogika

Kui me otsime selgitusi, tuleb lisaks tavapärasele psühholoogiale mängu ka psühhotraumatoloogia. Minu enda elus on olnud selliseid kogemusi, eriti need, mis olid pärit minu varasest lapsepõlvest ja mis olid minu jaoks traumeerivad. Need kogemused on seotud surmahirmu ja kontrolli kaotamisega ning need on minu keha alateadvusesse kestvate mälestustena lukustunud. Neid kogemusi saan ma nüüd siduda millegagi, mis on minu välises reaalsuses käegakatsutav. Ehk siis ma saan oma hirmud siduda välismaailmaga, selleasemel, et tunnistada neid oma psüühikas. Võideldes välises keskkonnas reaalse vaenlasega (nt. koroona) on mul nüüd lõpuks võimalus oma surmahirm ja sisemised piinad olematuks teha või vähemalt viia need kontrolli alla. Sellist psühhodünaamikat ei juhtu ainult koroona viirusega. Et minna võitlusse vaenlasega, võite asendada koroona kui malli sõnaga terroristid, juudid, islamistid, välismaalased, venelased, vasakpoolsed, parempoolsed, ökoloogilise alternatiivse elustiili viljelejad jne., vastavalt teie kujutlusvõimele.

 

Kus on tõendid?

Vaatamata käputäie arvamust kujundavate viroloogide poolt meile maalitud hoiatusmärkidele, pole praegu tõendeid selle kohta, et see viirus oleks sarimõrvarlik ning mis põhjustaks rohkem kannatusi kui ükski teine teadaolev koroona- ja gripiviirus. Isegi Itaalia, mida sageli tuuakse näitena, et kui mõrvarlik see viirus võib olla, ei anna olemasolevate juhtumite numbrid (vt. lisa 3) mingeid tõendeid selle kohta. Ligikaudu 90% -l uuritud viirusekandjatest pole absoluutselt mingeid sümptomeid, vähestel on tavalised palaviku-, köha- ja peavalusümptomid ning vähestel juhtudest surrakse kopsupõletikku. Kuid surma põhjuseks on asjaolu, et nende keha on juba krooniliste haiguste ja bakteriaalsete infektsioonide tõttu nõrk ning nad ei pea lisapingele vastu. See on igas niinimetatud gripiepideemias normaalne ja see kehtib ka nüüd koroona surnute puhul. Need on valdavalt väga eakad inimesed, keda tõsiselt ohustavad muud haigused. Isegi Hiinas pole testide tulemusel uuele koroonaviirusele omistatav surmajuhtumite arv dramaatiliselt tõusnud. Igal juhul on kopsupõletikuga haiglas olemine väga ohtlik. 20–30% patsientidest sureb haiglates mikroobide tõttu, mis on resistentsed antibiootikumide suhtes. Ja kui test tõestab, et surnud inimesel on koroonaviirus, siis see ei tähenda, et surma põhjustajaks oleks nüüd koroona. Surma tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks oleks igal üksikul juhul vaja lahkamist.

 

Küsimus küsimuse järel

Idee, et nakatanute arvu tuleb edasi lükata, sest vastasel juhul oleks tervishoiusüsteem tohutu haigestunute arvu tõttu ülekoormatud, tõstatub küsimuse, miks pole haiglad selleks juba valmis, kui ootuspäraselt on olnud gripilaine aastaid, kus sureb kuni 25 000 raskelt haiget inimest? Kas suremust tuleks nüüd alandada või peaks surmade arv lihtsalt kahe aasta peale venitama? Mis saab nendest, kes ei ole praegu nakatunud uue vormi SARS2-Covid19-ga ja kellel seetõttu ei teki selle vastu immuunsust, kas nad nakatuvad järgmisel aastal mõne uue viiruse tüvega? Kas siis peavad haiglad tegelema korraga kahe erineva viirusega?

Või on asi nii, et tervishoiusüsteem on praegu liialt koormatud, sest nii paljud inimesed tormavad nüüd koroona ärevuse tõttu haiglatesse ja perearsti vastuvõtule, isegi kui neil on suhteliselt kerged sümptomid?

Saksamaal suri 2018. aastal umbes 954 874 inimest. See on 2616 inimest päevas. Kui oletada, et viimase 10 päeva jooksul on surnud koroonasse umbes 50 inimest, ehkki keegi ei suuda seda veenvalt tõestada, on see Saksamaal 0,0019% praegusest surmadest päevas. Seda statistikat on lihtne arvutada ka teiste riikide kohta (vt. lisa 4).

 

WHO pandeemia uuesti määratlemine

Viroloogid, kes mõjutavad nüüd olulisemalt poliitilisi sündmusi, määratlevad paanikat kasutades selleks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uut sõna pandeemia. Kui varem kuulutati pandeemia välja alles siis, kui viirus põhjustas kogu maailmas märkimisväärset haiguste esinemissagedust, siis alates 2017 aastast on üksnes viiruste levik olnud põhjuseks seire ja viiruse tõrje järkjärgulise plaani algatamiseks. Kuna aga kõik viiruse vormid levivad globaliseerumise tõttu kiiresti kogu maailmas, antakse sellest teada põhimõtteliselt alati kui pandeemia olukorrast. Ja igal aastal on uusi viirusi, mis levivad üle kogu maailma väga kiiresti. Seega tekib küsimus, kas pandeemia väljakuulutamine toimub omavoliliselt või erihuvide tõttu.

Samal ajal oleks globaalses plaanis palju erinevaid ja tegelikult olulisi pandeemia probleeme, mille puhul tasuks ühiskondlikke jõude koondada ja keskenduda, näiteks seksuaaltraumade küsimuses.

Maakera jagamine riskialadeks ja riskivälisteks aladeks on naeruväärne. Viirused ei hooli rahvustest ega riigipiiridest. Nad reisivad koos inimestega ükskõik kuhu. Nüüd on meist saanud ülemaailmne inimpere. Kui riigis tehakse palju koroona viiruse teste, siis sedasi luuakse sellest riigist kõrge riskiga piirkond. Kui teste ei tehta, ei esine koroonajuhtumeid ja seetõttu ei suurene risk – sõltumata tegelikust nakatumise määrast. Kuna poliitikud vastutavad siiski omaenda territooriumi eest, ei jäta nad kasutamata võimalust sulgeda piir, et näidata oma vastutust ja juhtimist oma riigi ees.

 

Minu isiklikud kogemused

Aasta tagasi oli mul halb gripiinfektsioon. Neli nädalat oli mul selline kuiv räsitud köha, palavik, jäsemete valud ja ma üleni sügelesin. Kui olin otsustanud oma nahale tsingi salvi panna, tekkis mul ootamatult hetk, mil tajusin: mida ma tegelikult teen? Ma võitlen sümptomitega, kuid ma ei otsi põhjust – immuunkaitse puudumist. Järgmisel päeval tegin endale Identiteedi konstellatsiooni ( IoPT). Oma psüühikas avastasin umbes üheaastase lapse, kes oli meeleheitel ja janusse suremas, tundes hooletusse jätmist ja üksindust. Kui olin vastamisi selle osaga endas, kes seda koges, tuli minust aeglaselt üles suur valu ja lein. Võtsin oma sisemise lapse sülle ja nutsin kibedalt. Kaks päeva hiljem olid mu gripisümptomid kadunud. Pärast seda pole mul olnud kurgus ega rinnus tõsisemaid infektsioone.

Nüüd ma saan aru, et osa põhjusest, miks mu immuunsussüsteem pole olnud kogu mu elu jooksul eriti tugev, oli see, et minu ema imetas mind vaid mõne nädala. Seejärel asendustoidu tagajärjel, mida ta mulle hiljem andma hakkas, ma peaaegu surin.

Läbi oma töö terapeudina, kus olen kohtunud tuhandete teiste inimestega, tean ma nüüd, et haiguse füüsilised sümptomid on sageli varajase trauma ning traumeerivate ema-lapse ja isa-lapse suhete tagajärg. Psühholoogiliselt viib see lapse samastumiseni inimesega, kes on agressor. Selle tulemusel ei saa laps enam vahet teha mina ja sina, minu ja sinu, sõbra ja vaenlase vahel. Ta ei suuda end piisavalt kaitsta ohtude ja kahju eest. Varane psühhotrauma on seotud väljakannatamatu üksindustunde, mahajäetuse ja paaniliste hirmudega. See on seotud ka häbi-, süü- ja viha tunnetega, mida tuleb alla suruda ning hoida alla surutuna.

Koroona viirusega kokkupuude või ideed inimeste peas, võivad nende endi vanu trauma tundeid esile kutsuda. Seda uurides avastasin, et minu jaoks on karantiini teema seotud minu kogemusega, kus isa koolivaheajal mind kaheks nädalaks koduaresti pani, kuna olin mängimise ajal kogemata vigastanud naabripoissi. Pidasin seda äärmiselt häbiväärseks ja alandavaks. Pidin oma raevuhoo alla suruma, sest sel ajal ma ei suutnud taluda isa ägestust.

Selle aasta 17. märtsil ühe naisega üks-ühele teraapiasessioonil nägin, et ta oli praegust olukorda silmas pidades täiesti paanikas. Enne seanssi soovis ta isegi et teda karantiini pandaks, sest sel hetkel oli inimesi tema jaoks liiga palju. Tema töö ajal tuli välja, et juba emaüsas olles (ema oli temaga tahtmatult 17-aastaselt rasestunud) oli ta suures stressis ema hääle ja muude häälte tõttu, mis ilmselt vaidlesid selle üle, miks ema polnud olnud ettevaatlikum, et mitte rasestuda. Pärast teraapiaseanssi lahkus ta mu praksisest palju rõõmsama ja lootusrikkamana.

 

Tõsine eksitus

Olen arvamusel, et poliitika ja ortodoksne meditsiin on praegu liikumas märkimisväärsesse eksitusse: koroonaviiruse korral näevad nad ainult nakatumise ahelat, mida tuleb mis tahes vajalikul viisil katkestada või vähendada. Nad kardavad, et nad pole oma poliitilist ja arvamust kujundavat võimu piisavalt hästi kasutanud ja et seetõttu võidakse neid pidada surmajuhtumite eest vastutavaks. Tavalise psühholoogia kõrval tuleb ka siin mängu psühhotraumatoloogia. Surmal on sageli traumaatiline komponent. Inimeste surma korral tunnevad teised end impotentsena ja abituna. Kuid see kehtib ka nende sugulaste ja sõprade kohta. Suremise valu ja surelikud hirmud püsivad ka pärast inimese surma, sealhulgas veresugulaste ja sõprade seas. Lisaks sellele tunnevad elavad inimesed häbi ja süüd ning lisaks leinale võivad nad tunda ka viha võimalike surmapõhjuste suhtes. Väljakannatamatud tunded võivad eriti tekkida siis, kui kogeme, et teine inimene sureb agoonias, näiteks lämbumise, põletuse või uppumise tõttu. Siis sööbivad need konkreetsed pildid inimeste mõtetesse, nagu see juhtub ka praegu koroona kajastamisega meedias. Meile räägitakse, kuidas inimesed surevad ahastuses, üksildastena ja hüljatud rahvarohketes haiglates.

 

Surm kui trauma ja ellujäämisstrateegia

Traumaatilised tunded on tunded, mis on väljakannatamatud ja mida inimese psüühika ei suuda töödelda. Kui need ilmnevad, on olemas erinevad trauma ellujäämisstrateegiaid, mida me siis kasutusele võtame:

  • me ignoreerime surma, nagu seda poleks olemas (nt. nagu tavaliselt iga-aastase gripiepideemia puhul)
  • me vaatame mujale (nt. kui pagulased upuvad Vahemeres)
  • me eitame (nt. tuumarelvade tagajärjel tekkinud vähiohvreid kasutatakse Iraagi ja Jugoslaavia sõdades)
  • me surume seda kõike oma teadvuses maha (nt. naised, kes on oma partnerite poolt mõrvatud)
  • hajutame enda teadvuse (nt. suitsetades ja õlut juues)
  • me suuname oma tähelepanu tööle ja hobidele
  • intellektuaaliseerime ja arutleme (nt. eitades, et globaalne soojenemine on ohtlik, kuna seda määravad nii palju muud tegureid maailma kliimas)
  • me ei taha üldse muretseda (“Me kõik sureme ühel päeval)
  • me kanname endas igavese elu illusiooni (nt. ideed paradiisist)
  • me kontrollime ennast ja teisi

 

Kontroll-maania strateegia

Poliitika ja ortodoksse meditsiini praegune peamine strateegia koroonaviiruse osas on kõigi täielik kontrollimine, ehkki viirusi on väga raske kontrollida, eriti kui nende päritolu pole olnud võimalik kohe alguses kindlaks teha ega piirata. Selle kontrolli saavutamiseks kasutatakse monokausaalset mõtteviisi – nimelt viirus võrdub surmava ohuga. Tegelikult ainus viiruste ärahoidmise viis on tervislik immuunsussüsteem. Kui rakendame seda oma teadvuses, võib öelda, et mõtte monokultuur, arvamuste sünkroniseerimine ja sellest tulenev kangekaelne käitumine on elanikkonna jaoks väga riskantne. Sellest tulenevalt on kõigil oht teha samu vigu ja tormata niimoodi üheskoos kuristikku. Eriti sakslased peaksid seda oma valusast ajaloost teadma. Mõtte mitmekesisus, teadvus, millesse igaüks annab oma panuse oma teadmiste ja elukogemustega, kaitseb kõige paremini elanikkonda kõigi võimalike ohtude eest.

Igaüks, kes nüüd köhib või on palavikus, on juba kahtlustatav juhtum. Igaüks, kes on olnud koos kellegagi, kes köhib või kellel on palavik, on tegelikult juba riskifaktor. Olen viimastel päevadel märganud, et ma surun aevastamist alla või üritan avalikult mitte köhida, et mitte tekitada kahtlust, et olen justkui koroonaviiruse kandja.

Muidugi on mõistlik kasutada ettevaatusabinõusid, et kaitsta ennast viiruste või muude mikroobide eest: mitte olla tihedas kontaktis inimesega, kes on ilmselgelt haige, olukorrale vastav hügieenikäitumine, puhas joogivesi, tervislik toit jne. Kogemus on näidanud, et epideemiad ilmnevad sõja- ja näljahädade ajal ainult siis, kui inimesed peavad elama koos suletud ruumis ilma puhta vee ja tervisliku toiduta. Näiteks nagu praegu pagulaslaagrites kogu maailmas.

Minu arvates see, mida nüüd paljudes riikides rakendatakse kontrollistrateegiatena, ületab mõistlikkuse piiri: kinnisidee on keelata lähiajal kõik sotsiaalsed avalikud kontaktid, ametialase, era- ja nüüd isegi majanduslikud kooseksisteerimised. Põhimõtteliselt peetakse hingamist juba praegu riskifaktoriks ja maskide kandmine muudavad hingamise märkimisväärselt raskemaks.

Kõigi sotsiaalsete kontaktide keelamine inimeste ja kogu ühiskonnaga on nagu käsk kaladel lähitulevikus ajutiselt kaldale minna, kuna vesi on saastatud.

 

Obsessiiv-kompulsiivsete häiretega inimesed

See käitumine ja mõtteviis on väga sarnane sellele, mida me täheldame obsessiiv-kompulsiivsete häiretega inimestel: keegi pesemis obsessiiv-kompulsiivse probleemiga inimene on kindel, et kõikjal varitsevad viirused ja bakterid. Seetõttu peavad nad pärast pesemist ja duši all käimist kohe uuesti pesema ja dušši all käima, sest kuivades või dušši alt välja tulles võivad nad uuesti kokku puutuda viiruste ja bakteritega. Lõpuks rikub inimene oma pettekujutelmade ja pesemise kinnisidee tõttu omaenda elu. Samuti hävitavad nad aktiivselt oma naha kaitsesüsteemi, mis kaitseb bakterite, seente ja viiruste eest. Nad elavad pidevas stressis ja on lõppkokkuvõttes täielikult hõivatud sellega, mis lugu nende peas mängib. Neil puudub igasugune usaldus enda, oma keha ja kaitsevõime suhtes. Minu kogemuse kohaselt on see alati tingitud varase lapsepõlve traumakogemustest, mis on alateadvuses eraldatud.

Praegu on meedias kajastuv sundmõtlemine meid sarnaselt lõksu püüdnud; kuid selle tegevuse määravad inimeste peades mängivad filmid, kus kujutatakse ette võimalike nakatunud inimeste arvu prognoosi, millest statistiliselt on juba ette näha, et tohutu arv inimesi sureb. Nii nakatab see mõtteviis ka üldsust. Ohjeldamatus koroonaviiruse hüsteerias eiratakse immuunsussüsteemi tähtsust tegeliku ravimina viiruste vastu. Seetõttu kipuvad inimesed ostma pigem tualettpaberirulli kui vitamiinitablette, mis oleks sellisel juhul tegelikult mõttekam, kui nad on väidetavalt ümbritsetud viirustest.

 

Oleksime justkui sõjas

Me kujutame, et oleme sõjaseisukorras ja kangelaslikus võitluses vaenlase „koroona“ vastu. Tegelikult paar päeva tagasi ütleski seda avalikult Prantsusmaa president Macron. Nüüd saavad rindejoonel võitlejateks õed ja arstid. Ja kui see sõda on ametlikult välja kuulutatud, ei peaks keegi sõja põhjuseid kahtluse alla seadma, vaid  mõtlema, mida nad saavad selle sõja võitmiseks ise ära teha.

Paljudele tundub uskumatu, et nende valitsused ja meditsiinieksperdid suunavad neid teadlikult sellisesse katastroofi, fakte ja arvamusi, mis seda tõestavad, arvesse võtmata või neist kõrvale hoidudes.

See on nagu muinasjutt keisri uutest riietest: ainult väike laps julgeb kuulutada, et keiser on alasti.

Mida halvemaks kriisistsenaarium muutub ja kibestumine süveneb, seda enam meid koheldakse pigem objektidena, isegi kui oleme täiskasvanud ja tihti ka akadeemiliselt hästi haritud. Prantsusmaal lubatakse tänaval välja minna ainult neil, kes esitavad politseile selle kohta tõendava dokumendi. Paljude inimeste jaoks on see nüüd nagu lapsepõlves: mu vanemad karistavad mind, ning ütlevad: “See on vaid sellepärast, et ma hoolin sinust. See valmistab sind karmiks eluks ette, sest elu pole roosiaed”. Meie kaitsmise asemel seab riigi otsus meid kaitsva eestkostja vahi alla meie enda kodus. Kui te ei järgi juhiseid, ootavad teid ukse taga politsei ja isegi sõjavägi.

 

Mis oleks tegelikult kasulik?

Kui on olemas viirusnakkuse oht, mida oleks selle asemel mõistlikum teha? Tugevdage oma keha enesetervendamise võimet, toetuge sellele ja usaldage seda, hoidke teiste inimestega häid suhteid, treenige värskes õhus, saage piisavalt päikesevalgust, sööge tooreid köögivilju, vähendage stressi, töötage oma traumad läbi, tehke kuume vanne ja higistage see viirus välja ja palju muud.

Kõik, kes peavad ikkagi haiglasse minema, neid tuleks seal näha inimese kui tervikuna, mitte ainult kui sümptomi kandjat ja objekti.

 

Valitud meetmed, mis on tegelikult tervisele ohtlikud

Kehtestatud poliitilisi meetmeid kujundab nüüd monokausaalne ortodoksne meditsiiniline mõtlemine ja neil on selgelt kahjustav efekt:

  • järjest enam on inimesed viiruse suhtes hirmunud
  • kõigis meedia kanalites levivad surmapildid ülerahvastatud haiglatest ülekoormatud arstide ja õdedega
  • inimesed, kes teenivad oma tööga elatist, satuvad tohututesse rahalistesse olukordadesse ja üleöö tekivad eksistentsiaalsed hirmud
  • välditakse värskes õhus ja päikese käes viibimist
  • oma korteritesse lukustatud inimesed söövad peagi ainult konserve
  • nad on üha enam ära lõigatud kõigist oma suhetest ja satuvad totaalsesse sotsiaalsesse isolatsiooni
  • igasugune füüsiline kontakt on täielikult keelatud
  • riikide üha radikaalsemate otsuste tagajärjel miljonid inimesed satuvad jõuetuse ja abituse seisundisse ja seetõttu traumaatilisse olukorda, millest nende jaoks ainus väljapääs on eemaldumine

See kõik nõrgestab märkimisväärselt inimeste immuunsussüsteemi ja selle vastupanu. Seetõttu suureneb ka oht, et inimeste juba olemasolevad nakkused, olenemata nende vormist, võivad muutuda tõsisteks haigusteks. Selle tulemusel on kõigil neil ühiskonda hävitavatel meetmetel etteaimatav mõju.

Paljud võtavad seda rahulikult, hoides end mõnda aega isolatsioonis ja kui nad järgivad oma elus üha enam totalitaarseid piiranguid, arvavad nad, et näitavad sellega erilist sotsiaalset vastutust. Sellise stressi all kannatav elanikkond, kus rahuldatakse vaid oma põhivajadusi, on tõenäoliselt peagi nii pettunud ja see paneb nad agressiooni ja vägivalda tundma nt. oma laste, oma partneri, naabrite ja kõigi nende vastu, kes reegleid ei järgi. Suureneb vajadus uute vaenlaste leidmiseks. Sotsiaalmeedias populaarsed pildid rõdudel laulvatest vangistatud itaallastest meenutavad mulle Verdi ooperist Nabucco vangide koori. Saksamaal kõlab see tõenäoliselt rohkem kui Beethoveni Fidelio.

 

Kas see kõik lõppeb õudusega või on see lõputu õudus

Kui vaatamata kõigile neile petlikele meetmetele, suurt surmalainet ei tule ja gripisurmade arv jääb vahemikku, mida ka tavaline gripiepideemia igal aastal endaga kaasa toob, siis patsutavad ortodokssed arstid ja poliitikud endale õlale ja ütlevad: saime selle kontrolli alla. Hiina on just seda demonstreerinud. Ja on isegi vaatenurki, et Hiina koostöös WHO-ga on selle pandeemia tahtlikult loonud (vt. lisa 5).

Mulle meenub nali: pargipingil istub üks mees, kes plaksutab käsi. Kui keegi temalt küsib, mida ta teeb, vastab ta: “Ma hirmutan elevante eemale”. Inimene, kes just seda küsis, miks ta plaksutab, ütleb: “Kuid siin pole ühtegi elevanti.” Ja mees ütleb: “Noh, muidugi mitte – see on sellepärast, et ma plaksutan.” Kes siin siis hull on?

‘Koroona’  nähtus pakub meile head võimalust kasutada iseenda mõistust ja usaldada oma intuitsiooni, selle asemel, et lasta end mõjutada traumeeritud inimestel, kes on sattunud massipsühhoosi ja on end iseendast ja oma tunnetest täielikult ära lõiganud.

Juba järgmisel aastal võib tekkida järjekordne pandeemia uue patogeeni uue tüvega. Kas peaksime siis jälle uuesti end isoleerima?

Siit ka minu tungiv pöördumine maailma poliitikute poole: näidake üles julgust ja otsustavust lõpetada see kontroll-maania viivitamatult, enne kui on liiga hilja.

 

Märkmed:

Lisa 1 https://www.faz.net/aktuell/gesellschaft/gesundheit/coronavirus/neue-corona-symptome-entdeckt-virologe-hendrik-streeck-zum-virus-16681450.html?GEPC=s3

Lisa 2 Üks Euroopa suurimaid ülikoolihaiglaid ja Saksamaa üks teadusemahukamaid meditsiiniasutusi (SL).

Lisa 3 https://franz-ruppert.de/de/downloads/send/2-uebergreifende-informationen/503-covid – itaalia keeles-2020

Lisa 4 Suurbritannias suri 2018. aastal 541 589 inimest. See on 1484 päevas. Tänase päeva seisuga (21.03.20) on Ühendkuningriigis koroonaga seotud 177 surmajuhtumit, mis on levinud 15 päeva jooksul pärast esimest surma Ühendkuningriigis. See tähendab, et 0,0079 igapäevasest Ühendkuningriigi surmadest on olnud koroonaviirus. (SL)

Lisa 5 https://www.youtube.cowatch?v=t-NA4Tb-V3w&feature=youtu.be

Originaalallikas: Dr Rupperti artikkel

Tõlge: Empaat.ee

Foto: Arenda Oomen / Wikimedia Commons

 

Tõlge: Kadri Riisik/konstellöör (empaat.ee)

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.