Eesti Interneti Kogukonna usutlus “KAPO-komisjoni” endise aseesimehega

25. juuni 2013 kell 16:48



marekstrandberg1

MTÜ Eesti Interneti Kogukond aseesimees Elver Loho istus maha Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni endise aseesimehe Marek Strandbergiga, kelle sõnul puudub komisjonil ülevaade luure ja vastuluure tegevusest. Telegram avaldab intervjuu täiskujul Eesti Interneti Kogukonna loal. Vaata ka EIK-i kodulehte ja facebooki.

 

Kokkuvõtvalt:

– Komisjoni liikmetelt ei nõuta riigisaladuse luba.
– Komisjonil puudub ülevaade julgeolekuasutuste töö metoodikast.
– Komisjoni liikmetel puudub vajalik juriidiline ja tehniline pädevus julgeolekuasutuste järelevalve teostamiseks ning Riigikogu ei anna raha pädevate töötajate palkamiseks.
– Julgeolekutööga igapäevaselt kokku puutuvad isikud kardavad parteide liigset domineerimist.
– Komisjon ei ole uurinud julgeolekuasutuste rahvusvahelist koostööd.
– Ega ole ka tundnud huvi Eesti kodanike andmete automaatse masstöötlemise ega teistesse riikidesse saatmise kohta.
– Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei viitsi tegeleda sideettevõtete pealtkuulamistehnika järelevalvega.

 
Millega täpsemalt see kuulus komisjon tegeleb?

Kuulus komisjon faktiliselt tegeleb sellega, et viib pisteliselt läbi kontrolli selle kohta, et kas jälitustoimingud, mida julgeolekuasutused Eestis Vabariigis teevad, vastavad seadustele ehk siis kas igal jälitustoimingul on vastav kohtusanktsioon.

Lisaks sellele on julgeolekuasutuste järelvalve komisjonil mitmeid seadusest tulenevaid ülesandeid, näiteks kooskõlastada ühe teise asutuse juhi määramine ja nii edasi.

 

Millega sina seal aseesimehena tegelesid? Oli sul seal oma agenda, oma eesmärk, mida soovisid läbi suruda?

Komisjonil oli koos esimehega üks agenda, mille sisu oli tegelikult väga lihtne ja millest oleme ka avalikult rääkinud. See oli siis seotud tõsiasjaga, et järelvalve funktsioon, kuna komisjonis on kaks palgalist töötajat ja kuus komisjoni liiget – täna on neid vist riigikogu fraktsioonide võrra vähem, on ära kukkunud -, meie agenda oli väga lihtne, üritasime aklimatiseerida protsessi, et kõik pealtkuulamisaktsioonid, kui need käivitatakse, et nende kohtulubade pädevuse kontroll oleks automaatne. Mida põhimõtteliselt Eestis olev x-tee süsteem ka peaks võimaldama.

Paraku oleks see eeldanud ka julgeolekuasutuste ja riigiinfosüsteemidega tegelevate inimeste suuremat koostööd.

Teine suurem agenda, mida me komisjonis ajasime, oli, et käivitasime ulatusliku koostöö teiste Euroopa riikide julgeolekuasutuste järelvalveorganisatsioonidega, nii et põhimõtteliselt käivitasime koostöö, kus erinevate riikide nõu ja praktika said meile kättesaadavaks. Sellest on tulevikus meile kindlasti suur abi.

 

Teie komisjon tegeleb KAPO, Teabeameti ja osaliselt ka politsei järelevalvega. Aga räägime täna KAPOst ja Teabeametist, mis on sellised natuke salapärasemad organisatsioonid. Millega nad täpselt tegelevad?

Mõlemad organisatsioonid tegelevad seadusest tulenevate funktsioonidega ehk KAPO on Eestis vastuluureamet ja samas on tal ka mingisugused kriminaalmenetluse funktsioonid, kõne all on siis ennekõike ulatuslikumad korruptsiooni teemad ja Teabeamet on klassikaline välisluure amet, mis tegeleb kogu selle temaatikaga, mis võib Eesti Vabariiki ohustada väljaspool EV piire.

 

Julgeolekuasutuste seaduses räägitakse sellisest terminist nagu “kuritegude tõkestamine”, kas selle all on mõeldud luuret ja vastuluuret või mida täpsemalt?

See on selles mõttes hästi lai temaatika: ühte pidi puudutab teabe kogumist ja hanget, kaasajal tegelikult teavet ripakil igal pool, süstemaatiline avaliku teabe analüüs võib anda rohkem ja huvitavamat teavet kui mingi pealtkuulamistoiming. Ma kujutan ette, et see on kosunud kõigis valdades. Konkreetsest jälgimis- ja analüüsitoimingust kuni niiöelda üldisemate analüüsideni välja, mis puudutavad majanduslikke ja kaubanduslikke aspekte, mis on ju poliitiliste ja selliste EV-d kahjustavate huvidega läbi põimunud.

 

Millisele infole komisjoni liikmed ligi pääsevad? Kõigil teil vist polnud riigisaladuse luba.

See on üks laiem teema, mida ma sooviks eraldi käsitleda.

Põhimõtteliselt julgeolekuasutuste seadus annab komisjonile formaalselt ligipääsu praktiliselt kogu informatsioonile. Tagantjärele võib öelda, et komisjon seda õnneks väga ulatuslikult ei kasuta. Kohe seletan miks.

Kõigil komisjoni liikmetel ei pruugi olla a prioririigisaladuse luba. Samas, niiöelda, seadustik, mis Eestis kehtib, annab formaalselt riigikoguliikme staatusega koos justkui security clearance’i. Mis tekitab sellise asümmeetrilise situatsiooni.

Ma saan täiesti aru neist julgeolekuasutuste töötajatest, kelle jaoks riigikogu liige, kes ei ole eraldi läbinud riigisaladusele ligipääsu protseduuri, siis see on tegelikult üsna kahtlane tüüp. Kui me vaatame riigikogu liikmete statistikat, siis neist on nii mõnigi sattunud kriminaaluurimise alla ja mitmes astmes süüdi mõistetud.

Siia ongi üks koer maetud – kas faktiliselt riigikogu julgeolekuasutuste järelevalvekomisjon on võimeline seda kontrolli teostama?

Kõikidel inimestel, kes töötavad julgeolekuasutustes, on julgeoleku kontroll ja neil on riigisaladusluba, vähemalt, enamusel. Riigikogu liikmetel mitte. Esimene samm peaks olema see, et kas vähemalt komisjoni liikmed või informatsiooniga kokku puutuvad riigikogu liikmed peaksid läbima selle julgeolekukontrolli, selles mõttes, et vaatamata sellele, et valitu on justkui püha lehm, et siiski oleks olemas pariteet ja mingisugune usaldus.

Nüüd, siit me ei saa enam seda probleemi veel lahendada, et okei, kui kõik on kontrolli läbinud, siis on kõik hea. Tänapäeva Eesti praktika on pisut jubedam, kui siin meenutada reformierakonna valimispettust, mida nad asusid “uurima” nagu mingisugune KGB, erakond kutsus välja avaliku võimu esindaja, kelleks oli maavanem, ja asus teda üle kuulama. Ehk teine hirm, mis on inimestel, kes tegelevad julgeoleku igapäevatööga, on see, et isegi kui see riigisaladuse luba on inimesel olemas, siis parteide soov domineerida riigis toimuvate üle reeglite üle on vahel haiglaselt suur ja seda me oleme näinud. Kui me poleks seda näinud, saaks kahelda, aga täna me oleme seda näinud.

Ehk siis seadus, mis annab tegelikult väga ulatusliku võimaluse julgeolekuasutusi parlamentaarselt järele valvata ei ole praktikas realiseerunud seetõttu, et järelvalvet teostavate inimeste ja järelvalvatavate õigused on tugevalt asümmeetrilised. Ehk järelevalvajad on olematu või väga lõdva vastutusega ja järelevalvatavad on kontrollitud.

Ma millegipärast arvan, et selle elektroonilise dokumendianalüüsi ja kontrollisüsteemi loomine takerdus selle asümmeetria taha, mida keegi küll muidugi välja ei öelnud, aga usun, et nii oli.

 

Samas kui me nüüd vaatame kodaniku seisukohast, siis vähemalt minu arvates ei ole küsimus niiväga selles, et kelle järgi luuratakse, me siiski eeldame, et see on üsna okei ka sisekontrolli tasemel, aga pigem tekitab muret võimalik luuramise ulatus. Kas tehakse mingit massikontrolli või mingit massijälgimist, automaatset töötlemist, näiteks telefonikõnede metaandmete osas või riigipiiri ulatuva internetiliikluse osas või kui vaadata, et millised õigused annab seadus neile asutustele, siis põhimõtteliselt kohtu luba on vaja sõnumisaladuse rikkumiseks (minu kirjavahetuse lugemiseks) ja teine on minu tuppa või arvutisse “lutika” paigaldamine.

… ja kolmas on sinu füüsiline jälgimine. Mida siis asjalised inimesed kutsuvad “tipa-tapa tegevuseks”.

 

Kas teil oli ka ülevaade kõigist neist meetoditest, mida politsei, KAPO ja teabeamet kasutasid?

Ei. Komisjon üldjuhul nende meetodite vastu huvi ei tundnud.

Ma arvan, et see põhjus, miks huvi ei tuntud on see, millest ma hetk tagasi rääkisin – järelvalvajad ja järelvalvatavad ei ole pariteetsed. Seaduse suured võimalused ei oleks takistanud ülevaadet tegemast, aga see põrkas selle vastu, et parlament on ise olnud laisk ja soovimatu järelvalveküsimusele pühendumisele.

Seadusandjal on võimalus seada endale karmimad reeglid ja viia end pariteetsemasse situatsiooni ja arvan, et esimene samm, kui soovime parandada tsiviilkontrolli situatsiooni Eestis on see, et parlament peab jalad kõhu alt välja võtma ja karmistama nende inimeste valikut, kes sellise infoga kokku puutuvad. Nii on see näiteks Bundestagis, nii on see Rootsi Riksdagis, kus järelvalve ülesehitus on otseselt seotud järelvalvajate enda suure usaldusväärsuse ja kontrollitavusega. Tsiviilkontrolli teostavad isikud, kes on õigustatud absorbeerima riigisaladusi ja tegema neist metajäreldusi, et kas kodanikke on häiritud või mitte.

Sa küsisid, et mida konkreetne komisjon riigikogus algatas või tegi, me püüdsime rõhuda selle peale, et järelvalve ja julgeolekuasutused teavitaksid seadusest tulenevalt rohkem inimesi, kui neid on põhjendamatult pealt kuulatud või tehtud toiminguid, mis lähevad inimõigustega vastuollu. Selle kohta peavad nüüd kuulajad ütlema, et kas nad on viimasel ajal saanud rohkem teateid selle kohta või mitte. Ja seda ma ei oska öelda.

Igal juhul see vajaka jäämus joonistus selgelt välja. Nii et ma arvan, et see on küsimus riigikogu enda valmidusest tsiviilkontrolli tase viia operatiivselt pariteetsemaks julgeolekuasutustega, sest seaduse üldine toon ja tase võimaldaks seda.

 

Kui ma lugesin, et mis on selle komisjoni ülesanded, siis seal oli, et põhiseadusliku järelevalve tegemine, et kas meetodid ja toimingud vastavad põhiseadusele. See, et inimest peab teavitama, on põhiseaduslik õigus, kui just ei ole mõjuvat põhjust mitteteavitamiseks. See on tore, aga ma lugesin hommikul ka seniseid avalikke raporteid, mis komisjon on välja lasknud – seal oli väga palju infot selle kohta, et kes kellega on käinud kohvi joomas, aga ma ei leidnud andmeid selle kohta, et komisjon oleks teinud mingisuguse auditi selle kohta, et kas kõik meetodid vastavad põhiseadusele.

Enamus neist põhiseadusele vastavuse protokollidest on salastatud. Vaat, siit tulebki see asi, et komisjoni enamus protokolle on suletud iseloomuga, nüüd selleks, et need analüüsid oleksid üldistatavamad, et oleks võimalik välja tuua metaandmeid, minu hinnangul peaks neile andmetele, mis puudutavad eritoiminguid, faktilist ligipääsu ei saagi olla.

Temaatika on sama tundlik kui näiteks agentide nimekiri, mida komisjon ei saa mingilgi moel käsitleda. Kui su enda formaalne usaldatavus on väike – parlamendi liikmel justkui oleks, aga on selge, et iga töötegija kaitseb oma võimalusi ja võimekusi ka võimaluse piires, siis kuna praegu seda pariteetsust ei ole, siis riigikogu liikme volitused ja see, et mida julgeolekuasutused eeldavad, et kellega seda andmestikku jagada… Usaldatavuse määrad on nii erinevad.

Ma siia tulles mõtlesin, et kus on see võti, et miks parlamendi järelvalve ei rahulda kodanikke – ei rahulda sellepärast, et parlamendis on alati mõne partei esindaja, kes ei ole julgeoleku mõttes usalduslik. Tema tegevus on seotud pealekaebamise, vassimise, valetamise, mingite dokumentide lekitamisega, kogu sellise asjaga. Ma kujutan ette, et kas või see, et julgeolekuasutus või järelvalvekomisjoni liikmed peaksid kohutuslikus korras läbima sobiliku taseme julgeolekukontrolli, siis selle tulemusel nii komisjoni töö kui ka parlamendi töö, raportid, saaksid muutuda oluliselt sisukamaks.

Siis oleks võimalik avalikult rääkida asjast, mille sisuks on riigisaladus. Ja siis on olemas inimesel teadmine, et milline töötlemise tase on piisav neile andmetele, et avalikult öelda, et jah, me oleme kontrollinud, et see vastab põhiseadusele. See oleks oluline samm, sest kõigis riikides on need astutud, näiteks Saksamaal, kus järelvalvesse kuuluvad näiteks kohtunikustaatusega inimesed, kes suudavad avalikkusele oma usaldusväärsuse pealt öelda, et jah või ei, on korras või ei ole.

 

Alternatiivne mudel siis ei tööta – demokraatliku järelvalve mudel? Et kui komisjonis on igast parteist paar inimest, siis nad kokkuvõttes valvavad ka üksteise järel?

Jah, aga see eeldab seda, et niiöelda õiguslikult on komisjoni liige sellisel moel varustatud julgeolekualase usaldusega, et tal on ligipääs neile andmetele. Sest näiteks, ütleme, juhul kui inimesel pole vaikimiskohutust, kui talle näidatakse riigisaladust, siis on selge, et mingitest jälitustoimingust ta aru ei saa. Järelvalve määr, mida täna inimestele pakkuda on, on kammitsetud.

Veel kord, kui parlament, eriti tänasel hetkel, kus globaalne nuhkimine, on muutunud nähtavaks, seda enam on möödapääsmatu, et oleks olemas komisjon, mille usaldatavus julgeolekuasutuste poolt oleks kõrge. See sama riigisaladuse luba koos vastava uurimusega samade asutuste poolt, kes peavad olema, ehk nendesamade inimeste poolt, kellele on luba antud, see annab teatud usalduse. See on nagu klubi liikme pilet. Praegu on see justkui moe pärast – näiteks, et riigikogu liige. Rahvas on sind usaldanud, nii et sul on ka ligipääs asjadele, aga tegelikult mitte päriselt.

 

Millele täpsemalt ligipääs oli? Kas on ka selline olukord mõeldav, et mõni erikomisjoni liige võiks minna Teabeametisse, võtta kas sinu või minu kohta teabetoimiku ja lugeda see läbi?

Komisjoni liige eraldi mitte, selleks peab olema komisjoni enda otsus. Huvi pärast lappamise õigust ei ole.

Komisjoni otsusega saab seda teha, otsused protokollitakse ja neid protokolle küll välja ei riputata kuskile, aga need on olemas. Juhul kui olemasolev komisjon soovib veenduda, et kas varasem komisjon toimis õiguspäraselt, siis tal on see võimalus.

Nüüd ongi see, et kui me võrdleme näiteks Eesti julgeolekuasutuste järelvalvekomisjoni ja seal olevat meeskonda ja mõne muu riigi sarnast komisjoni, siis nad on oma järelvalve tehniliselt ja õiguslikult tasemelt märksa paremas olukorras kui meie.

Ma arvan, et seal komisjonis on praegugi kaks palgalist töötajat, ja on selge, et kahe töötajaga oluliselt suurema hulga töötajatega julgeolekuasutuste tegevust ei ole võimalik sellisel moel, mis tänases kergelt ärevas õhkkonnas, mis on tuntav, järel valvata.

 

Kas Eestil on salajasi koostöölepinguid?

Ma ei tea.

 

Teoorias võiks ju julgeolekuasutused olla sellised, kes omavahel koostööd teevad.

Kindlasti teevad ja koostööd on ka alati teinud, aga selle koostöö alus on mulle teadmata ja kui ka oleks teada, ma ei saaks sellest kindlasti rääkida. Julgeolekuasutuste koostöö kujutab endast tegevvõimu aspekti, nii et see on kindlasti teada ministritele ja valitsusele.

 

Teile ei jäänud kunagi ette infot selle kohta, et oleks olnud mingisugune automaatne andmete masstöötlemine või edastamine teise riiki?

Ee… Me ei tegelenud sellega.

Küll aga võib meenutada ühte aspekti, mis ilmselt väljaspool riigitegevust võiks kodanikke huvitada. Millest me oleme ka avalikult kõnelenud.

Küsimus on selles, et julgeolekuasutused saaksid töötada, on neil vajalik teha koostööd side- ja telekommunikatsiooniettevõtetega. Läbi mille siis infovool liigub.

Sideettevõte, täpselt sel hetkel, et kui riik ütleb, et meil on teie andmevoogude suhtes teatud nõudmised ja eeldused, hakkab esitama igasuguseid majanduslikke nõudmisi, et mida kõike nad peavad ostma ja tegema, et kõik toimiks ja riik tavaliselt maksab ka.

Üksikute pisteliste kontrollidega sai üldselgeks, et väga sageli on juttu sellest, et ühte või teist inimest kuulatakse pealt, aga see kõik oli seotud sideettevõtete enda lohakusega.

Põhjus on väga lihtne – julgeolekuasutused on ühel või teisel moel kaitse või justiitsministeeriumi hallata ja suhtestuda, aga ei kontrollita tehnilist realiseeritust ja asjaajamist, mis sideettevõttes on, sellega tegeleb majandusministeerium, aga majandusministeerium ei viitsi sellele pühenduda.

Ja see korralagedus, mida võib sideettevõtetes näha, oli tõesti üllatav.

Ma ei välista seda, et nii mõnigi Eesti sideettevõte Eesti riigi voli ja huvi väliselt võib olla olnud nii ühe kui teise lekke või kummalise infovoo, mida ühiskond on intrigeerinud, põhjustajaks.

Aga mul puudub see teadmine ja ma arvan, et tänasel hetkel, jälle, tulen tagasi endise teema juurde. Isegi kui Eesti Vabariigis on vastavad süsteemid olemas, isegi kui niiöelda seadus võimaldab julgeolekuasutuste komisjonil kui institutsioonil sinna ligi pääseda, siis need komisjoni liikmed tänasel hetkel, kui neil just pole muust ametist tingitult riigisaladuse luba, ei saa minu arvates sellistele asjadele ligi, kuna neil ei mitte mingisugust vaikimiskohustust või vannet.

Ma möönan, et kui need süsteemid eksisteerivad ja neid süsteeme kasutatakse, siis nende järgi tuleb ka valvata. Nende iseloomu tuleb uurida, selleks on vaja õiguslikku ja tehnoloogilist ja mis iganes pädevust. Mis tähendab, et see komisjon peaks seda pädevust sisaldama. Mis tähendab seda, et riigikogu kantselei eelarve peaks selle komisjoni kontekstis kasvama.

Isegi selle mudeli läbi töötamisel, mis nõudis teatud investeeringuid, et jälitamine ja jälitamise üle toimuv kontroll oleks automatiseeritud ja digitaliseeritud, ei õnnestunud isegi selle jaoks läbirääkimisel kantseleiga leida vahendeid.

See on nüüd see küsimus, et milleks riigikogu on valmis ja millisteks eelarvemuutusteks ollakse valmis. Ma usun, et avalik survestamine peaks selles küsimuses olema tugevam – riigikogu julgeoleku järelvalvekomisjoni pädevus peaks olema suurem, nende võimekus ja õiguslik-tehnoloogiline võimekus suurem ja ligipääsuõigus kõiki neid barjääre läbiv. See on tänasel päeval igati põhjendatud. Uudiseid ja signaale on olnud piisavalt.

Kuivõrd rahvas usaldab parlamenti ja selle saadikuid, juhul kui see saadik on võrreldes teistega eriõigusega, juhul kui see komisjon on oluliselt rohkem mehitatud ja õiguslik-tehniliselt pädevalt mehitatud ja suudab anda ohutul tasandil signaale välja, oleks see edasiminek.

 

Kuidas me selle olukorra saavutame?

Tänasel päeval on õigus seda nõuda. Kui te võtate lahti riigikogu kodulehekülje ja komisjoni lehe ja vaatate elulugusid, siis sealt ei paista sellist pädevust, mis oleks vajalik julgeolekuasutuste kasutatava tehnoloogia või õiguslik-juriidilise poole hindamiseks.

Kui võtate välja komisjoni liikmed, siis näete, et liikmetel on kitsas pädevus, aga mitte vajalik pädevus selleks, et kodanikud oleksid veendunud, et parlament omab sisulist kontrolli ja et kodanikud usaldaksid parlamenti, et kui parlament ütleb, et jah, me oleme kontrollinud julgeolekuasutusi, meie nö. võime neid kontrollida on ära tõestatud selliste eeldustega ja me oleme veendunud, et seal ei saa olla hullemat kui see või too asi. See oleks juba suur edasiminek.

Mind intervjueerimata, lihtsalt vaadates avalikke andmeid selle kohta, et kes on komisjoni liikmed ja kui palju on komisjonis tööjõudu, siis on selge, et komisjon ei ole võimeline teostama järelvalvet sellisel tasandil, mida kodanikel vaja oleks.

 

Seda on küll kurb kuulda.

Ei, aga see… Noh, see on fakt. Ma ei pea seda isegi välja ütlema. See tuleneb kogu kättesaadava informatsiooni olemasolust. Et komisjon istub teatud sagedusega, et komisjonide liikmed on ka teistes komisjonides, nende funktsioonid ei ole seotud ainult järelvalvega, komisjoni liikmetel ei ole eraldi nõuet, et neil oleks läbitud julgeolekukontroll, mistõttu nende ligipääsubarjäär on väga kõrge, mistõttu nad ei saa asjadele ligi, kuigi seadus tegelikult võimaldaks. Ja nii edasi ja edasi.

Parlament ei ole julgeolekuasjade komisjoni suhtes aastaid teinud ühtegi eriotsust, et kasvatada komisjoni eelarvet või liikmeskonda, see ongi jäänud selles mõttes, noh, rahulikult mingit minimaalset funktsiooni evivaks asjaks.

Komisjoni üllatusvisiidid asutustele on asutustele tavaliselt üllatusena tulnud asutustele, selles osas, mis kontrollitud, võib öelda, et mingeid probleeme pole olnud. Aga need küsimused, mida sa küsid, on üle komisjoni tavapärase tegevuse ja tulebki nõuda komisjoni mahukamaks muutmist ja mehitamist parlamendilt, õiguste juurde saamist – ja mitte seaduse mõttes, seaduse mõttes on õiguseid küll, aga justnimelt operatiivses mõttes.

Ja siis on see niiöelda parlamendi sisemise protseduuri, kas siis avaliku või vähem avaliku, küsimus, et olla valija jaoks usaldusväärne.

Minu jaoks on kummaline isegi see, et ega väga paljudel puhkudel seda temaatikat ei olegi tõstatatud. Kogu selle ACTA ja muude ürituste raames või kas või selle PRISM-i süsteemi väljatuleku raames ei ole ükski niiöelda parlamendiliige sellel teemal isegi suvatsenud, nagu võimalik on, esmaspäeviti sõna võtta.

Mul on mure ja mulle tundub, et selleks, et rahva usaldust mitte kuritarvitada, peaksime suutma nende asjade kohta üht, teist või kolmandat ütlema nii nagu nad on. Me peaksime oma õigusi ja võimalusi kasutama. Ja kasutamine tähendab ikkagi seda, et kasutame komisjoni eelarvet.

Tänasel hetkel ei ole minu teada ühtegi signaali, selle kohta, et selle komisjoni töötajaskonda kavatsetaks kasvatada või et parlament oleks valmis muutma julgeolekuasutuste komisjoni kohta käivat regulatsiooni sellisel moel, et sinna võiksid minna ainult minna need inimesed, kes on läbinud vajalikud julgeolekuregulatsioonid.

Tänasel hetkel ei ole küsimus mitte julgeolekuasutustes, mis, ma usun, toimivad oma parema äranägemise järgi ja need inimesed, kes seal töötavad, nende eesmärk on tegeleda EV riikluse säilitamisega. Küsimus on parlamendis ja selle usaldusväärsuses ning võimes kontrollida seda kõike. Ja seda usaldusväärselt väljendada.

 

Lõpuks küsin selle kohta, et käib legend, et kõik meie telefonikõned salvestatakse. Kui palju sellest võib tõsi olla? Et enamik või kõik meie kõnesid salvestatakse kas või krüpteeritud kujul, et mitte murda sõnumisaladust?

Ma ei tea seda. Kui Andrus Ansip ütleb, et … No infotehnoloogiat tundva inimesena ei ole kellelgi raske öelda, et selline tehnoloogia on põhimõtteliselt võimalik. Selles pole midagi imekspandavat. Me kujutame ka ette milline ressursi ja energiamahutus see tegelikult olema peaks. See on tõenäoliselt suurem serverite ja mälude süsteem kui telefonikõnede vahendamise süsteem ise. See ju peab kuskil olemas olema, keegi peab olema seda näinud, see ei saa oluliselt väiksem olla.

No see selleks. Ja noh, pigem ütleme niimoodi, et kuna see andmete levi ja side mis on nii öelda üldine, küsimus on ju selles, et kui seda ei ole Eestis, kas see sama asi on olemas näiteks idanaabril või meie kaugel sõbral seal Atlandi taga. Ma ei tea seda.

Küsimus on selles, et ma ei oska ka öelda, kuidas seda oleks võimalik teada saada.

Selles mõttes, et kui valitsus seda teab, siis valitsusel puudub kohustus aru anda asjadest, mis puudutavad endast riigisaladust. Ainuke, kes suudaks rahvast selles osas rahustada, on parlament, kellel on esindusvolitus.

Esindusvolituse piires on ta julgeolekujärelvalve seadustamine ulatuslikult selle küsimus, et kui palju sinna vahendeid sisse panna. Kui rahval on soov teada saada mis toimub, siis täiesti mõttetu on survestada tegevvõimu ja küsida, et kas on nii või ei ole. Võibolla tulevad mõned vilepuhujad, kes ütlevad, et nii on või ei ole, aga õiguspärane viis on küsida parlamendilt, nõuda saadikutelt, et tehke see asi korda. Öelge meile, kas on mingi asi, mille pärast me peaks mures olema. Sellepärast, et parlament saab seda teha.

Aga parlament ei ole seda teinud, sest see teema on ebamugav.

Kõik saavad aru, et see on ebamugav. Kõigil on ebamugav. Äkki saame midagi teada?

Mina nägin seda väga selgelt, et motiiv komisjoni toetamiseks puudub, aga komisjon on ainus tee, kust see kinnitus tulla saab, teised teed on pettumust süvendavad.

Maailm koosneb järjest rohkematest ja rohkematest vilespillipuhujatest, kes nii öelda püüavad rotte linnast eemale meelitada. Ja selles mõttes, et kui mingil hetkel näiteks Wikileaks tuleb välja autentsete kommunikatsioonidega sel teemal, et valitsus on sellest pikka aega teadlik olnud, siis see on piinlik. Aga eriti siis, kui on teada, et valitud isikud parlamendis on seda teadnud – see on juba eriti suur skandaal. Valitsus võib oma tegusid varjata, see on kombeks. Aga kui tuleb välja, et teadmine on olemas fraktsioonides ja parlament pole olnud võimeline seda asja avalikult arutama, siis see on skandaal.

 

Elver Loho

 

Allikas: Eesti Interneti Kogukond

Pildid: Riigikogu, EIK

 

Toimetas Mariann Joonas