Elver Loho: Kes ja kuidas sinu järele nuhib?

2. aprill 2013 kell 17:08



Internet-Spy2

27. märtsi Sirbis kirjutas MTÜ Eesti Interneti Kogukond juhatuse liige Elver Loho interneti turvalisuse küsimustest ja rääkis lahti kes, kuidas ja kus meie järele nuhivad.  Telegram avaldab arvamusloo lühendatud kujul.

 

Jaanuaris toimunud andmekaitseteemalisel konverentsil rõhutas president Ilves, et rohkem kui riiki tuleb karta erafirmasid, kes meie andmetega igasugust kurja võivad peale hakata. Riigi “veepealse” osa kohta ei ole tõesti palju ette heita, aga tehnoloogiasajand on loonud hirmutavad võimalused pinna all toimetamiseks.

 

Võrgud, konksud ja püünised

Internetis privaatsust enam ei eksisteeri. Selles ei ole süüdi mõne riigi kurjad eriteenistujad, vaid meie endi mugavus. Kui avad veebis suvalise Postimehe artikli, teeb sinu arvuti päringud 25 serverisse, millest kaheksa asuvad välismaal. Samuti paigaldatakse sinu arvutisse 59 “küpsist” ehk väikest silti, mis sinu arvuti külge kleebitakse ning mille järgi on võimalik sind hiljem ära tunda, kui sa peaksid taas Postimeest või mõnda muud veebilehte külastama.

Kui ma oleksin hüsteerik, sõnastaksin eelmise lõigu niiviisi: iga kord, kui ma külastan Postimeest, saadavad nad minu andmed nelja riigi 25 serverisse ja panevad minu arvuti külge 59 märki, millega mind veebis jälitada!

/—/

Mis andmeid need 25 serverit siis minu kohta said pärast ainult üht külastust? Esiteks said nad mõned eespool mainitud “küpsised”: nad said teada, mida ma internetis mõnes muus kohas olen näinud ja teinud, enamasti nendes, kus reklaamivad samad ettevõtted. Samuti saadeti neile minu IP-aadress, mis on “88.196.100.244”. Teinud selle aadressi kohta whois-päringu, saame teada, et internetti pakub mulle Elion ning mitme tasuta veebiteenuse abil on võimalik mõne hetkega teada saada, et ma asun Tallinnas.

 

Itimehele igav, reklaamimüüjale põnev

/—/

Põhjus, miks me säärast olukorda talume, on lihtlabane: see tehnoloogia teeb meie elu mugavamaks. Facebook on meile kõigile tasuta mitte sellepärast, et Mark Zuckerberg on hea inimene, vaid sellepärast, et ühe kasutaja kohta teenib Facebook viis dollarit käivet ning sinu järele nuhkimine, et teada saada, milliseid reklaame sulle näidata, on selle ärimudeli südameks. Google töötab samal põhimõttel ja Google’i analüütikaserverisse saatis minu andmed ka Postimees. Postimees saab minu andmete andmise eest vastu põhjaliku statistika kõigi oma külastajate kohta. Teised teenused, kuhu Postimees mu andmeid saadab, teevad neile näiteks reklaamimüügi lihtsamaks.

/—/

 

Suure venna huvid

Olukord läheb huvitavamaks, kui mõelda, mida veel on võimalik nüüdistehnoloogiaga saavutada. Eriti kui selja taga on mõne suurema või väiksema riigi ressursid. Tegu on valdkonnaga, kus kõike seadusse ei kirjutata, parlamentaarne järelevalve on puudulik ja varjuda saab riigisaladuse kaitsva kilbi taha.

Aeg-ajalt siiski infot maailma silme ette satub. Paljuski tänu usinatele USA ajakirjanikele teame näiteks, et USA Riiklik Julgeolekuagentuur (National Security Agency, NSA) ehitab Utah’ osariigis asuva Bluffdale’i linna lähedale hiiglaslikku serverikeskust, mis hakkab sügisel pärast valmimist neelama 65 MW elektrit ehk umbes 16% kogu Eesti eraisikute suvisest elektrivajadusest. 140 000 ruutmeetrine ehitis hakkab mahutama andmeid koguses, mida mõõdetakse iootabaitides.  /—/

Väidetavalt on projekti eesmärgiks pealt kuulata kõike ja kõiki, see salvestada ning seejärel eri algoritmidega teha kindlaks isikud, kes võivad ohustada USA julgeolekut. Tegu oleks kõigi maailma inimeste andmebaasiga, n-ö KGB-toimikuga.

Kui see kõlab vandenõuteooriana, siis võtkem teadmiseks, et ilma kohtu loata laialdane side pealtkuulamine jõudis USAs New York Timesi vahendusel avalikkuse ette juba 2005. aastal ning lõpetati väidetavalt korraks 2007. aastal … kuni samal aastal võeti vastu kodumaa kaitse seadus (Protect America Act), mis kohtu loata pealtkuulamise taas legaliseeris. Sellele järgnes 2008. aastal välisluure seaduse muutmise seadus (Foreign Intelligence Surveillance Act Amendments Act, FISAAA), mis taas legaliseeris ilma kohtu loata pealtkuulamise ning tegi seda, hämmastaval kombel, tagasiulatuvalt ja viisil, mis lubab ettekäändeks tuua pealtkuulatava isiku poliitilised vaated ja nende kokkusobivuse USA välispoliitikaga.

 

Ülisallitud nuhkimine

Pealtkuulamise takistavaks pudelikaelaks ei ole enam tehnoloogia (see on võimas ja seda on palju) ega ka mitte see, kui analüütikud jõuavad, kõrvaklapid peas, mustade akendega valges minibussis istuda, vaid tänapäeval on pudelikaelaks bürokraatia: lihtsam on kõike pealt kuulata ja seda infot automaatselt töödelda kui hakata ükshaaval lubasid taotlema või jälitama.

Maailma riikide õigussüsteemid on üles ehitatud küüned-enda-poole viisil ja see tuleb eriti ilmekalt välja USA Kongressi istungitelt ning nende tehtud seadustest. Poliitikute ning kogu õigussüsteemi prioriteet on kaitsta oma riigi kodanikke. FISAAA sisaldab erandeid, mis piiravad (natuke) USA kodanike pealtkuulamist. Need erandid ei kehti teiste riikide kodanike kohta ja mõned erandid kukuvad ära niipea, kui USA kodanik oma kodumaa pinnalt lahkub. Ka Eesti põhiseadus kaitseb vaid Eesti kodanikke ja meie territooriumil asuvaid isikuid. Mis meie eriteenistused teevad välismaal asuvate mitte-meie-kodanikega, on diplomaatiline küsimus, mis saab vastuse siis, kui vahele jäädakse.

Huvitaval kombel on USA täiesti avalikult juba vahele jäänud, aga ma ei mäleta, et Urmas Paet või mõne muu riigi välisminister oleks teda valinud kodanike liigse pealtkuulamise üle kurtnud. Võib-olla on tõesti kasulikum olla selles küsimuses USA sõber. Eesti riigil ei ole õigust oma kodanike järele valimatult nuhkida, aga USA saab Eesti kodanike järele nuhkida nii palju kui tahab ja kuni me oleme jänkidega sõbrad, tilgub meile vahest ka vajalik info ühelt poolt diplomaatiliste kanalite ja teiselt poolt eriteenistuste rahvusvahelise koostöö kaudu. Eestis tegutsevat Vene spiooni kaitseb Eesti põhiseadus Eesti eriteenistuste eest, aga ei kaitse teda USA eriteenistuste eest, kes võivad tema järele piiramatult nuhkida ja seejärel meie poistele ette kanda.

Jube mugav oleks, kui saaks mõned oma nuhid anda ajutiselt ja formaalselt mõne sõbraliku riigi teenistusse, et nad saaksid siis Eestis tegutseda, ilma et neid siinne põhiseadus takistaks.

 

Salastatud avalikud lepingud

Eriteenistuste salajased koostöölepingud ei ole midagi uut ega müstilist. 1946. aastal allkirjastatud UKUSA lepingu tekst jõudis avalikkuse ette alles 2010. aastal ja on kõigile lugemiseks Inglismaa Rahvusarhiivi veebilehel. Luureinfo kogumist ja jagamist käsitlev leping oli nii salajane, et kuigi Austraalia sellega 1956. aastal liitus, siis kuni 1973. aastani ei räägitud sellest ühelegi sealsele peaministrile. Huvitav, kas ka Eesti on mõne salajase välislepingu osaline, millest Ansipile ei räägita? Kas meil üldse on salajasi välislepinguid?

Mõnes mõttes peaksime olema õnnelikud, et elame ajastul, kus saame täiesti ametlike dokumentide põhjal olla kindlad, et säärane tegevus üldse käib. Ja saame rääkida sellest ja arutada ja ehk ka nõuda mingeid muudatusi. Inglismaal võttis kolmveerand sajandit aega, enne kui tunnistati sealse luureameti MI6 eksisteerimist ja hakati seadusega selle õigusi reguleerima. Kuigi ka kirja pandud seaduste puhul on täiesti eraldi küsimus nende tõlgendamine.

/—/

Riigisaladusel on oma tähtaeg. Eks vanaduspõlves saame teada, mida kõike 2013. aastal salvestati ja talletati … Tuleb välja, et ei ole nii. Riigisaladuse seaduse § 21 ütleb, et kui mõnel riigisaladusel tähtaeg kukub, siis keegi kusagil oma suva järgi otsustab, et kas saata see riigiarhiivi või ahju. Kaitseministri määrusega kehtestatud teabeameti teabetoimikute pidamise ja säilitamise kord aga saadab need lihtsalt ahju.

/—/

 

Sellest, kuidas nuhitakse inimeste järgi Eestis ja kui turvaline on kasutada Skype´i, loe edasi Sirbist. 

 

Täispikk arvamusartikkel: Sirp

Loe USA plaanist kõik elektroonilised vestlused salvestada Telegramist.

 

Toimetas Mariann Joonas