Covid-19 pandeemia varjus: kui palju võib tõusta enesetappude ning meelemürkide põhjustatud surmade arv?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

23. mai 2020 kell 20:19



Kuigi Eesti meedias ei ole väga põhjalikult räägitud sellest, kuidas võib pidev hirm pandeemia ees, eraldatus ja töötus mõjuda vaimselt ja kuivõrd võib see kajastuda enesetappude arvu kasvus, on seda delikaatset teemat käsitletud näiteks Saksa ja USA väljaannetes. Teemegi siinkohal kokkuvõtte kahest mõtlemapanevast artiklist. Esimene neist on vestlus “koroona-suitsiidide” teemal Berliini Charité kliiniku ja ülikooli meditsiini kohtuekspertiisi instituudi direktori Michael Tsokosiga. Teine räägib mai alguses USA-s avaldatud uurimusest, mille kohaselt võib ligi 75 000 ameeriklast surra Covid-19 pandeemia põhjustatud vaimse tervise probleemide tõttu (kas siis alkoholi või narkootikumide kuritarvitamise või enesetapu tagajärjel).

 

“Üldiselt ei teata me enesetappudest, et sellised juhtumid ei julgustaks võimalikke jäljendajaid,” ütleb kohtuarst Michael Tsokos intervjuus väljaandele Focus ja lisab, et ometi on vaja sellest rääkida, kuna teema saab aina enam tähelepanu.  “Koroonapandeemia seab kõik hädaolukorda, osad inimesed on aga eriti rängalt kannatanud. Ebakindlusega on raske toime tulla ning Sars-CoV-2 hirm muutub nende jaoks ohtlikumaks kui viirus ise.”

Harva räägitakse suitsiidist avalikult. Hesseni liidumaa peaminister Volker Bouffier tegi seda erandkorras, kui Hesseni rahandusminister Thomas Schäfer 28.märtsil 2020 enesetapu tegi. Schäfer töötas nii päeval kui öösel koroonapandeemia põhjustatud kriisist ülesaamiseks, tõi Bouffier motiiviks.

See on ainult üks põhjus Michael Tsokosele ja tema kolleegile Claas T. Buschmannile vaadelda lähemalt surmade seost koroonaviirusega. Nad teatavad kaheksast surmast 20. märtsist kuni 4.maini 2020, milles “koroonapandeemiat“ peeti suitsidaalse teo käivitajaks või kaaskäivitajaks.

 

Härra Tsokos, teie jaoks on kohtuekspertiis sotsiaalne seismograaf. Mida see hetkel Teile näitab?

See näitab, et asjad on teisiti kui enne pandeemiaolukorda. Meil on uut tüüpi enesetapu-motiiv, mida ma varem ei teadnud. Nimelt, et inimesed valivad surma ees hirmu tundes surma kui pääsetee. Põhjusteks on tihti raske haigus või personaalne kriis, kas siis töökaotuse läbi või lahkuminek kallist inimesest nii, et nad enam edasi elada ei suuda ja ei soovi.

 

Mis teeb teile enim muret seoses koroona enesetappudega?

Inimesed, eriti just need, kes on psüühiliselt labiilsed ning kannatavad tõsise hüpohondria all, neil on nii suur hirm, et nad ei pruugi teist väljapääsu nähagi. Seda ei ole juhtunud gripi-,  HIVi- või vähikartuses, et keegi võtaks endalt elu hirmust haiguste ees. Traagiline selle juures on see, et ohvrid, keda me uurinud oleme, isegi ei olnud Covid-19-sse haigestunud.

 

Seega osade jaoks on hirm Sars-CoV-2 ees ohtlikum kui viirus ise?

Täpselt, see hirm saab neile hukatuseks. Sinna juurde tuleb ebakindlus või ebakindluse talumatus.

 

Mida te siinkohal silmas peate?

See on võimetus ebakindlusega toime tulla ja kohaneda ebakindlate olukordadega. Paljud inimesed on hetkel ekstreemselt ebakindlad. Kui näiteks öeldakse, et tavapärased koolitoimingud ei ole enne järgmist aastat võimalikud, puudub neil perspektiiv.

 

Kuidas te teate, et just hirm ja ebakindlus Sars-CoV-2 ees need inimesed enesetapule viis?

Loomulikult on meil palju suitsiide, mille motiivi me ei tea. Neid juhtumeid me hetke aruandes ei kajasta. Seetõttu viime me läbi ka nn psühholoogilise lahkamise. See põhineb kõigel, mida lähedastelt, juurdlustoimikutest või hüvastijätukirjadest teada saame. Nii saame pildi, mis läks valesti viimastel nädalatel enne otsust ning mis oli otsustav tegur. Nendel kõigil kaheksal juhul tegime tõesti kindlaks, läbi psühholoogilise analüüsi, et motiiviks oli hirm Sars-CoV-2 viiruse ees.

 

Te hoiatate ka selle eest, et sügisel võib suremus tõusta, ent mitte viiruse vaid enesetappude näol?

Hetkel ei saa veel öelda, et koroona-enesetappude arv kasvab. Sest me oleme dokumenteerinud vaid väikese osa mõne nädala jooksul Berliinis. Kuid jah, need on ainult väike osa lainest, mis võib suureneneda, kui ilmnevad majandusliku mõju tagajärjed.

Ma olen kindel, et näeme nakkusliku pandeemia asemel psühho-sotsiaalset pandeemiat.

Meil on näide maailma majanduskriisist 1929. aastal ja 30ndatel, aga ka peale majanduskriisi, et enesetappude arv tõusis meeletult. Koos majandusliku hävinguga suurenes alkoholi tarvitamine. Kui näeme suremust aasta lõpus, peame numbritele väga täpselt otsa vaatama: kas suremus tõusis läbi koroona-surmade, mis hetkel on väga küsitav, või on arv kasvanud enesetappude ja alkoholi surmade tõttu.

 

Mida me peaksime siis tegema, et hoida ära koroona-enesetappude-lainet?

Minu arvates tuleb meetmeid võimalikult palju leevendada, ent loomulikult peame edasi meeles pidama distantsireegleid. Me peame jätkuvalt tähtsustama kõiki tervisega seotud meetmeid.

Kuid me peame püüdma paljudes valdkondades võimalikult kiiresti tegutseda,et hoida ära psühho-sotsiaalne pandeemia ning vältida enesetappe omaenda majanduslikust kaotusest põhjustatuna.

Eriti tähtis on taastada psüühiliselt ebastabiilsetele või haigetele inimestele abi – just ambulatoorses mõttes. Nad on sõltuvad personaalsest kontaktist terapeutidega ja vajavad tihti igapäevast abi.

 

Olete kritiseerinud ka liigset paanika tekitamist.

Jah, kuna kommunikatsioon peab toimuma mõõdukalt. Ei tohiks enam rõhutada viiruse ohtlikkust. Me ei tohi tekitada paanikat, vaid peame hoopis inimesi rahustama. See on palju olulisem, kui ikka ja jälle jutusaadetes õudusstsenaariumite kordamine.

Mis mind tõsiselt ärritab, on see järjepidev surmade arvu teatamine. Loomulikult need numbrid tõusevad, sest kõike arvutatakse kumulatiivselt. Juba üks surnu rohkem tõstab numbreid. Kuid see ei ütle protsentuaalselt midagi ja ei ole paljude jaoks läbipaistev. Siis tõuseb hoopis hirm. See ei ole see mõõdukas kommunikatsioon, mida poliitikud ja viroloogid peaksid hirmutamise asemel läbi viima.

 

***

Uuring USA-s: viiruspuhangu varjus ohustab inimesi nähtamatu kasvav epideemia – “meeleheite surmad”

Fond Well Being Trust ning Robert Grahami peremeditsiini ja esmatasandi arstiabi poliituurimuste keskus avaldasid mai alguses uurimuse, mille kohaselt võib ligi 75 000 ameeriklast surra Covid-19 pandeemia põhjustatud vaimse tervise probleemide tõttu (läbi alkoholi või narkootikumide kuritarvitamise või enesetapu). Uurimuses rõhutati, et kui riik ei suuda investeerida lahendustesse, mis leevendaks inimeste isoleeritust, valu ja kannatust, võib pandeemia kollektiivne mõju olla veelgi laastavam. Nn meeleheite surmasid on hakanud rohkem esinema kolme juba esineva faktori tõttu: pretsedenditu majanduslik kahju koos massilise töötusega, sisseviidud kuudepikkune sotsiaalne isoleeritus ning üleüldine ebakindlustunne, mille tekitab uudse, varasemalt tundmatu viiruse esiletõus.

“Vaieldamatult peavad poliitikakujundajad asetama suure fookuse Covid-19 pandeemia mõjude leevendamisele. Kui aga riik jätkuvalt ignoreerib sellega kaasnevat kahju – eriti meie riigi vaimsele tervisele- me ei tule sellest kriisist välja tugevamana,” ütles fondi psühholoogiaosakonna strateegia ülemohvitser Benjamin F. Miller. “Kui me näeme vaeva, et kehtestada tugevad kogukondlikud tingimused, head tervisekindlustuse süsteemid ning kaasavad pol



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.