X

10 eurot =

Ron Paul: Iraagi katastroof näitab sõjalise sekkumise poliitika läbikukkumist

5. juuni 2013 kell 16:13



Ron PaulUSA poliitik Ron Paul, kes kandideeris vabariiklaste kandidaadina Ühendriikide presidendivalimistel aastatel 2008 ja 2012, kirjutab oma kodulehel, et valitsusel tuleb teha Iraagi katastroofist omad järeldused ja USA peab lõpetama sõjalise sekkumise poliitika ning relva ähvardusel demokraatia pealesundimise teistele riikidele.

 

Mai oli Iraagis üks ohvriterikkamaid kuusid viimase viie aasta jooksul: pommitamiste, tulevahetuse ja muu vägivalla tagajärjel hukkus üle tuhande inimese, kelle hulgas oli nii tsiviilelanikke kui ka rahuvalvajaid. Lugedes iga päev uutest õudustest Iraagis, saab aina selgemaks, et USA sekkumine ei ole kaasa toonud seda rahu ja stabiilsust, mida selle pooldajad lubasid.

Miljonid inimesed elavad pidevas hirmus, põgenikud ei saa koju naasta ja majandus on hävitatud. Kohalik kristlaste kogukond, keda oli enne 2003. aastat ligi 1,2 miljonit, on Iraagi kaardilt peagu minema pühitud. Teised sarnased vähemused on samuti kadunud. Olukorra teeb veel keerulisemaks see, et USA toetus naabruses olevatele Süüria mässulistele on viinud šiiitide juhitud Iraagi valitsuse uute rahutuste levitamisele ja õhutanud äärmuslaste tegutsemist.

Iraagi invasioon avas ukse Al Qaeda tulekule, mida seal enne ei eksisteerinud ning samal ajal tugevdas Iraani mõju regioonis. Kas tõesti USA rünnakut plaaninud ja nõustanud “eksperdid” olid nii ebakompetentsed?

Ryan Crocker, kes oli USA saadik Iraagis aastail 2007–2009, räägib siiani suurest leppimisest Iraagi šiiitide ja sunniidide vahel. Hiljuti kirjutas ta järgmist: “Kuigi USA on oma väed Iraagist välja viinud, on sellel seal siiski suur mõjujõud. Iraagi väed on saanud ameeriklastelt varustuse ja väljaõppe ning riigi juhid vajavad ja ootavad meie abi.“ Ta on ärevusseajavalt vähe reaalsusega kontaktis.

Nüüdseks on selge, et “Iraagi ärkamine“ oli lihtsalt müüt, mida levitasid need, kellel oli meeleheitlikult vaja USA sissetungile leida positiivset külge. Lahkunud kindral William Odom on nimetanud seda sissetungi “suurimaks strateegiliseks katastroofiks Ameerika ajaloos“. Lennukitele laaditi 100-dollarised rahatähed, et maksta mõlemale poolele ajutise vaherahu eest, kuid kõigest ajutiseks see paus jäigi. Kas kindla poliitika edu mõõt ei peaks olema saavutatud tulemuste püsivus?

Nüüd näeme neid samu radikaalide võitlejaid, kes Iraagis tulistasid USA vägede pihta, liikumas Süüriasse, kus iroonilisel kombel nende üritust toetatakse USA valitsuse poolt ning piirkonda külastavad USA senaatorid tervitavad osa neist koguni isiklikult.

On selge, et USA sekkumine Iraagis on toonud kaasa vaid veel rohkem probleeme. Välispoliitika “eksperdid“, kes ässitasid tagant USA rünnakut Iraagile, väidavad nüüd, et nende tekitatud probleemide lahenduseks on ainult veel rohkem sekkumisi. Kujutle arsti, kes näeb, et tema antud ravim on patsiendile surmav, kuid selleks, et vastunäidustustega võidelda, suurendab ta sama ravimi doosi. Sellise arsti kombel on ka USA välispoliitika süüdi oma ametiseisundi kuritarvitamises. Ning täpselt sama teeb föderaalreserv rahanduspoliitikas.

Iraagist Liibüasse, Malisse, Süüriasse ja Afganistani – USA sekkumisel on järjepidevalt vaid olukorda hullemaks muutvad tagajärjed. Kuid hoolimata iseenda põhjustatud katastroofidest on sekkumiste õigustajate ainus välispoliitiline suund veel rohkem sõjalisi sekkumisi.

Me peame Iraagi katastroofist tegema omad järeldused ning me ei saa jätkata riikidesse sissetungimist, marionett-valitsuste seadmist, uute rahvaste loomist, tsentraalselt planeeritud majanduste loomist, sotsiaalset insenerlust ja relva ähvardusel loodud demokraatia pealesundimist. Ülejäänud maailm on USA sõjalistest sekkumistest väsinud ning USA maksumaksjad on väsinud selle toetamisest. See on meie kõigi teha, et välispoliitikat teostav riigiaparaat ja võimul olevad jõud mõistaksid, et meile aitab impeeriumi loomisest. Meil peaks olema rohkem usku iseendasse ja me peaksime lõpetama ebakindla kiusupunnina käitumise.

 

Ronald Ernest Paul (s. 1935) on Ameerika Ühendriikide poliitik, üks Vabariikliku Partei kandidaate 2008. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel ja 2012. aasta presidendivalimistel. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja raamatuid, sealhulgas “The Revolution: A Manifesto“ (2008) ning “End The Fed“ (2009).

 

Allikad: Ron Pauli kodulehekülg, Wikipedia

Foto: Wikimedia Commons / United States Congress

 

Toimetas Katrin Suik