X

10 eurot =

Katkend Osho raamatust “Vaikus”: Armastus ei ole suhe vaid meeleseisund

12. veebruar 2017 kell 20:29



19987Oshot võib pidada täiesti omaette nähtuseks, sest nagu ta ise enda kohta on öelnud: “Mina olen mitte keegi. Ma ei kuulu mitte ainsassegi rahvusesse, ma ei kuulu mitte ainsassegi religiooni ja ma ei kuulu mitte ainsassegi poliitilisse parteisse. Ma olen lihtsalt üks inimene, nii nagu eksistents mind on loonud. Ma pole end lasknud mõjutada absoluutselt mitte ühelgi idiootlikul ideoloogial – ei religioossel, poliitilisel, ühiskondlikul või majanduslikul. Ja juba see on ime, et kõik need prillid mu silmade ees ja kardinad mu akende ees ei ole olnud mulle koormaks, mistõttu suudan ma selgesti näha.“ 

Raamat „Vaikus” koosneb vestluselaadsetest loengutest, mille Osho pidas ühes meditatsioonilaagris. Iga loengu lõpus on meditatsioon, mille abil tajuda vaikust endas ja ümbritsevas keskkonnas ning mõista tõelist reaalsust. Avaldame lugemiseks lõike peatükist “Armastus on teerada jumalikkuseni”.

Ühel hommikul tuli üks mees Buddha juurde. Ta oli väga ärritunud. Ta sõimas Buddhat igat moodi. Ta oli nii viha täis, et sülitas Buddhale näkku. Buddha pühkis sülje rõivatükiga ära ja küsis: “Kallis sõber, räägi, mis sul tegelikult öelda on.”

Ananda istus Buddha kõrval ja oli maruvihane. Teda häirisid väga Buddha sõnad “räägi, mis sul tegelikult öelda on”. Ta ütles “Millest sa räägid? See tüüp sülitas sulle näkku ja sina küsid, mis tal sulle tegelikult öelda on.”

Buddha vastas: “Ma saan temast aru. Tema viha oli nii suur, et sõnad ei olnud võimelised seda väljendama. Seepärast püüdis ta sülitades midagi öelda. Ma saan sellest aru. Sellepärast ma küsisingi, mis tal mulle tegelikult öelda on.”

Mees tõusis püsti ja lahkus. Hiljem hakkas ta kahetsema. Ta ei suutnud terve öö magada. Järgmisel hommikul tuli ta andestust paluma. Ta pani oma pea Buddha jalgadele.

Kui ta oma pea üles tõstis, küsis Buddha: “Mis sul mulle tegelikult öelda on?”

Mees ütles: “Härra, eile küsisite te sedasama.”

Buddha ütles: “Täna küsin ma sedasama, sest ma arvan, et sul on midagi enamat öelda. Kuna sõnad ei ole võimelised seda väljendama, ütled sa seda laubaga mu jalgu puudutades. Eile ütlesid sa sülitades. Seepärast ma küsingi, et mis sul mulle tegelikult öelda on.”

Mees vastas: “Härra, ei midagi enamat. Ma tulin andestust paluma. Ma ei suutnud terve öö magada. Minu meeles tiirles vaid see mõte, et siiamaani olen ma Buddhalt saanud armastust. Täna sülitasin ma talle näkku. Vahest ei saa ma temalt enam sama armastust pärast seda.”

Buddha hakkas naerma. Ta ütles: “Ananda, kas sa kuulsid seda? See mees räägib nagu hullumeelne. Ta ütleb, et ühel päeval sai ta minu armastuse osaliseks, kuid kuna eile sülitas ta mulle näkku, siis nüüd ei pruugi ta minult enam armastust saada. Vahest arvab ta, et ta sai minult armastust tänu sellele, et ta ei olnud mu peale sülitanud. Nüüd, pärast sülitamist, peab armastus olema otsa lõppenud. Nüüd, pärast sülitamist, on armastus ilmselt otsa saanud.”

Ta pöördus mehe poole: ”Sa oled hullumeelne. Ma armastan, sest ma suudan vaid armastada, ma ei suuda mitte midagi muud. Sa sülitad, sa sõimad, sa puudutad mu jalgu oma peaga – need asjad ei muuda mitte midagi. Mina suudan ainult armastada. Minu sees põleb armastusevalgus. Ükskõik, kes minust ka mööda ei läheks, saab ta minu armastuse osaliseks. Kui ka mitte kedagi mööda ei lähe, siis põleb mu lamp üksinda endiselt edasi. See ei sõltu mitte millestki muust. Sellest on saanud minu loomus.”

Niikaua, kuni sinu armastus on kellegi teisega seotud, otsid sa armastust kehatasandilt ja see on määratud läbikukkumisele. Kui süütad oma sees armastuselambi, ei ole armastus mitte kellegagi seotud, vaid see on sinu olemisviis. Sellest saab sinu enda tõeline olemus, siis saad oma elus vaid armastust kogeda. Kui sul on taskus tõeline armastusemünt, siis ei teki küsimustki, et mis on armastus. Siis ei ole sellist küsimustki, et miks armastatakse. Siis on armastus põhjusetu. Siis ei ole armastus suunatud sellele ega tollele. Armastus on armastus. Kui keegi on piisavalt lähedal, siis saab ta sinu armastuselambi valgusest osa.

Inimene jagab armastust sellega, kes on lähedal, kui puu, siis puuga, kui meri, siis merega, kui kuu, siis kuuga – kui seda pole isegi mitte kellegagi jagada, siis põleb armastuselamp üksi aina edasi ja edasi. Armastus on teerada jumalikkuseni. Kuid armastus, mida meie tunneme oma kehatasandil, viib meid põrgu. Armastus, mida meie tunneme, on uks hullumajja. Armastus, mida meie tunneme, on uks kõigi tülide, vaidluste, võitluste, vägivalla, viha ja vihkamise juurde. See armastus on võlts.

Armastus, millest mina räägin, on teerada, mis ühendab meid jumalikkusega. See armastus ei ole suhe. See armastus on sinu olemisviis. See ei ole seotud mitte kellegi teisega, see on seotud sinuga. Sul tuleks sellist armastust mõista sügavamalt. Selle armastusemaailma kohta tasub teatud asju meeles pidada.

 

Esimene põhimõte: millal iganes sa oled üksi, püüa vaadata enda sisse ja näha, kas armastus täidab sind ka siis, kui mitte kedagi ei ole su juures. Jälgi ennast, kas suudad armastada ka siis. Kas suudad üksi olles armastav olla? Kui oled üksi, kas suudad hoida silmis sama pilku kui siis, kui sinu armastatu viibib sinu kõrval? Kui oled üksi, täiesti üksi, üksinduses, tühjuses, kas siis on armastusel võimalik voolata sinu südamest tühja ruumi, kus pole mitte kedagi, mitte ainsatki vastuvõtjat, mitte ainsatki objekti? Kas su armastus suudab tühja ruumi voolata?

See ongi see, mida ma nimetan palveks. Templis istumine, kus sa midagi kokkusurutud kätega ütled, ei ole palve. Palve on see, kui sa istud üksi, kui sa lubad armastusel edukalt oma südamest voolata, kui sa püüad selles suunas liikuda. Püüa olla üksi ja vaata, kas suudad olla armastavas meeleolus. Sa oled näinud seda, mis tunne on istuda koos teistega ja olla armastav, nüüd istu üksi ja püüa teada saada, kas suudad olla armastavas meeleolus.

Esimene samm on proovida olla armastusseisundis siis, kui istud üksi – otsi enda sees, kombi enda sees. See võib juhtuda, see saab juhtuda, see juhtub: selles ei ole absoluutselt mitte mingit kahtlust. Sa ei ole seda lihtsalt katsetanud, sa ei ole ealeski selle peale mõtelnud. Lill lööb õitsele ja levitab oma lõhna ka üksi olles. Püüa armastuselõhn kinni omaette olles, üksinduses. Kui suudad armastuselõhna kinni püüda üksinduses, siis mõistad, et armastus ei ole suhe – armastus on olemisviis, see on teadvusseisund.

Teine punkt, teine põhimõte on järgmine: katseta armastusega mitteinimeste maailmas. Isegi siis, kui sa tõstad üles kivi, tõsta seda nii, et sa seda kivi armastad. Vaata mäge niimoodi, justkui vaataksid iseennast. Esmalt vaikuses, seejärel mitteinimeste maailmas. Vaata kivi, liivatera, ookeani nii, nagu vaataksid oma armastatut.

Hoia armastus voolamas, lase oma silmadel ära eksida. Isegi kui puudutad tooli, puuduta seda, justkui puudutaksid oma armastatut. Miks mitteinimeste maailmas? Sest kui armastad inimest, siis alati teine vastab sulle ühel või teisel moel. Kui teine vastab sulle, saab suhe endale juured alla. Kuid kui sa puudutad kivi, siis ei tule temalt mitte mingit vastust.

Kui vaatad ookeani armastusega, ei vasta ookena sulle mitte mingil moel. See ei kallista sind ega ütle: “Mina armastan sind ka.” Temalt ei tule mitte mingisugust vastust, sinu armastus jääb ilma igasuguse vastuseta. Teiselt poolelt ei tule mitte mingit vastust. Sa armastad ja sellega su armastus piirdubki. Kui sa ootad vastust, siis su armastus ei vabasta sind, see loob suhte. Kui armastad inimest ja temalt ei tule mitte mingit vastust, siis tekib frustratsioon, selles on viletsus, selles on agoonia, selles on ängistus.

Vastuseta armastuse kogemist peaksime rohkem harjutama. Ning peamine võimalus kogeda vastuseta armastust on mitteinimeste maailmas. Seda ei ole kerge teise inimesega seoses katsetada. See on võimalik puuga, see on võimalik kiviga, see on võimalik merega. Seepärast peaksid jagama oma armastust kõigi nende asjadega maailmas. Puuduvad igasugused ootused, ootus pole võimalik, sa ei oota vastust. Mingit vastust ei tule, sa lihtsalt armastad ja esimest korda sa mõistad, et armastust ei pea jagama midagi vastu oodates.

Armastus on andev, mitte nõudev, armastus on kingitus sinult, mis ei taha mitte midagi vastu saada. Armastuse õndsust saab tunda andes, mitte saades. Sa saad sellest peagi aru – et armastus on andev, mitte nõudev. Sa ei oota midagi vastu, sa ei vaja, et sulle vastataks. Sa oled andnud ja meri on selle vastu võtnud – sa lihtsalt tänad merd. Kivi on selle vastu võtnud – tänad kivi. Asi ei seisne vastuse saamises. See teine põhimõte tähendab, et sa koged armastust kui olemisviisi. Kuna mingit vastust ei ole, siis ei ole loodud ka mitte mingit suhet.

Kolmas printsiip on armastada võõraid ja tundmatuid inimesi. Kui tahad luua meeleseisundit, milles valitseks puhas armastus, siis järgi kolmandat printsiipi. Mõni ehk küsib, et kui suudad armastada kivi, armastada merd, armastada üksinduses, kas siis inimesi, kes on sinu lähedal ja sinuga seotud, sa ei armasta? Muidugi armastad sa neid, armastus voolab sinus loomulikul viisil.

Kui oled need kolm printsiipi kord omandanud, armastad neid kindlasti. Nendeni jõuab sinust tulev armastusevool. Isegi lähedaste armastamine teeb läbi revolutsioonilise muutuse.

Kui inimene suudab kedagi armastada üksi olles, kui ta suudab armastada võõrast inimest, siis tema armastuse kvaliteet muutub. Siis armastaks ema oma last vastust ootamata nagu üksi olles, nagu ta armastab kivi, ootamata kivilt midagi vastu, nagu ta armastab võõrast inimest, kelle puhul ei teki kübetki kaotusvalu, kui too järgmisel päeval kaob. Naine armastaks oma abikaasat ja abikaasa armastaks oma naist, kuid nende armastuses toimuks täielik kvaliteedimuutus.

Sel armastusel ei ole ootusi, mitte mingeid nõudmisi, ei mingit armukadedust, ei mingit vihkamist, ei mingeid vaidlusi, ei mingeid lahinguid. See armastus muutub lihtsalt kingituseks. Kui see kingitus voolab loomulikult ja kestvalt, siis jääb ego järjest väiksemaks ning hakkab kaduma.

Armastus on ego surm. Kui ego enam ei ole, saame selle ääretult suurega üheks. Me oleme kogu tervikuga ühendatud, me oleme jumalikkusest ümbritsetud. Me januneme sellise sulandumise järele, me jookseme seda ühtsust otsides ringi, me igatseme selle ühtsuse järele. Veepiisk on ookeanist eraldatud; see igatseb ookeanis tagasi olla. Liivatera, mis on õhku lennelnud, tahab tagasi merekaldale saada. Samamoodi tahab iga inimolend eluookeanis olla.

Ükskõik, mida me oleme siiamaani proovinud, on osutunud valeks. Oli selleks siis meie võlts armastus või oma ego upitamine ning mõlemad teed on valed. Milline on õige armastus, mis meid ühtsuseni, sulandumiseni viib? Ma olen andnud sulle kolm juhist. Katseta neid, kuni õige armastus – mis kuulub sulle, mis on sinu tõeline olemus, mis on sinu eluhingus – sinus esile kerkiks.

Siis on sinu armastuse objektiks kõik, mida sa puudutad, kõik, mida sa näed, kõik, mida sa kuuled. Kõik muutub sinu armastatuks. Sel päeval, kui kogu maailm on sinu armastatu, sel päeval sisened sa jumalikkusetemplisse – mitte enne, mitte ealeski enne seda. Sel päeval, kui kogu maailm on sinu armastatu, sel päeval pärinevad kõik sõnumid, mis sinuni jõuavad, eksistentsilt eneselt.

See fenomen ei tule taevast alla. See juhtub nendega, kes arendavad endas välja selle siemise võimekuse, kes on avanud oma sisemised uksed, kes on loonud selle sisemise avanemise, kes on lubanud oma sisemisel lillel õitseda. See on kolmas printsiip. Täida oma süda imetlusega, ole kastetud elumahlast, täida oma vaim armastusega. Siis ela nende kolme printsiibi järgi ja vaata, mis juhtub. Inimene saab omale nõnda lõputu varanduse. Ta saavutab nõnda lõpmatu õndsuse, kuid selle asemel elab ta mõttetut elu ja laseb iseennast hävitada.

Enne, kui me siin lõpetama hakkame, lubage mul rääkida ühest väikesest vahejuhtumist. Ühe riigi pealinnas istus ühe maante veerel üks kerjus. Ta oli kerjanud umbes 20 või 25 aastat. Ühel päeval ta suri.

Kogu elu oli ta tahtnud olla kuningas, harva leidub kerjust, kes ei tahaks olla kuningas. Kogu elu oli ta, käsi pikal, kerjanud, kuid kuidas saaks kerjus olla kuningas, kui ta kerjab ja suudab raha koguda vaid münthaaval? Mida rohkem ta kerjamisega harjus, seda suurem kerjus temast sai – kerjuste kuningas. 25 aastat tagasi oli ta olnud väike kerjus ning nüüd, 25 aastat hiljem, oli temast saanud pealinnas hästituntud kerjus, kuid temast ei olnud saanud kuningat. Seega saabus surm. Surma ei huvita, kes keegi on, surm viib kaasa nii kuningad kui kerjused.

Tõtt-öelda on ka kuningas hiiglaslik kerjus ja kerjus on nagu väike kuningas. On seal üldse mingit vahet? Kerjus suri ja inimesed matsid ta keha maha. Nad arutasid, et kuna see kerjus on püsinud samas paigas ligi 25 aastat, siis on ta elukoht väga räpane. Tema ulualune oli täis potte ja igatsugu majapidamisasju. Inimesed koristasid kõik selle ära.

Siis mõtles keegi: “Isegi maapind on selle 25 aastaga räpaseks muutunud, seepärast kaevame üles ka maapinna, viskame kogu selle prügi ära ja teeme selle platsi puhtaks.” Kui inimene on kord surnud, siis teised inimesed käituvadki nii – mitte ainult kerjustega. Sama meetodit kasutatakse ka nende puhul, keda armastati. Seega nad kaevasid maapinna üles, ja kohati päris sügavalt.

Kui maapind oli lahti kaevatud, oli kogu linn rabatud. Sinna kogunes rahvahulk – pea kogu linn tuli sinna kokku. Miks? Sinna, kus kerjus oli tavatsenud istuda, oli maetud tohutu varandus. Kõik ütlesid: “Milline lollpea! Kogu elu ta muudkui kerjas ja kerjas. Ja otse tema istumiskohas maa all olid suured aardetünnid ja see loll muudkui kerjas.” Tünnid olid täis teemante ja kalliskive ja ka kuldmünte.

Ta oleks võinud olla kuningas. Kuid sealt, kus ta ise oli, ta ei otsinud. Ta kerjas, käsi pikal, inimestelt, kes kerjasid omakorda kelleltki teiselt. Ka need inimesed ei otsinud sealt, kus nad ise olid. Nad ei kaevanud lahti oma maapinda. Linnaelanikud ütlesid: “Sel kerjusel polnud õnne.”

Juhuslikult külastasin ka mina seda linna. Ka mina liitusin selle rahvahulgaga. Ma ütlesin neile inimestele: “Ärge muretsege selle õnnetu kerjuse pärast. Kaevake parem enda maa-alune üles, omaenda maja alt. Äkki on mingi varandus ka sinna maetud?”

Ma ei tea, kas need linnaelanikud said minust aru või mitte. Ma tahan teile öelda sedasama: kaevake üles omaenda maapind. Kaevake sealt, kus te olete. Ma ütlen teile, varandus on alati seal. Kuid me oleme kerjused. Me kerjame muudkui kusagilt mujalt.

Meie sees on tohutu varandus – armastus –, aga meie kerjame armastust teistelt. Naine kerjab mehelt armastust. Sõber ütleb sõbrale: “Palun armasta mind.” Kerjus kerjab teiselt kerjuselt, seepärast maailm käibki iga päevaga üha rohkem alla. Mitte kedagi ei huvita varandus, mis on maetud sinnasamasse, kus ta ise on.

Ma olen sulle rääkinud juba nii üht kui teist, kuidas kaevata lahti see paik, kus sa ise oled. Kaeva see lahti. Seal on peidus tohutu armastuse varandus. Ainult olles selle lahti kaevanud jõuab inimene taevaliku aardeni. Selleni ei jõua mingil muul moel, selleks pole ealeski olnud ainsatki muud viisi. Nii lõppebki jutt kolmandast printsiibist.

 

Allikas: Osho “Vaikus. Sinu olemuse sõnum” (Pilgrim, 2017)

Pilt: pilgrimbooks.ee

 

Toimetas Sander Soomaa