Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Ajatu: Kas koolid hävitavad loovuse?

3. oktoober 2014 kell 16:18



kenRubriigi “Ajatu” alt avaldame vanu artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev lugu ilmus Telegramis esimest korda 25. märtsil 2013. aastal.

Sir Kenneth Robinson on inglise kirjanik, avalik kõneleja, rahvusvaheline nõustaja loovushariduse teemal valitsustele, MTÜ-dele ja kunstikoolidele. Aastail 1985–1989 töötas ta projektiga “Kunstid kooli”, mis loodi selleks, et parandada loovhariduse andmist Inglismaa ja Walesi koolides. Peale seda töötas ta 12 aastat Warwicki ülikoolis haridusteaduse professorina kunstide õpetamise valdkonnas. Teda on auhinnatud suure hulga autasude ja tiitlitega suurepärase töö eest oma valdkonnas ning 2003. aastal andis kuninganna Elizabeth II Robinsonile rüütlitiitli tema töö eest kunstide edendamisel. Järgnevalt kokkuvõte Robinsoni hariduse teemalisest kõnest TED konverentsil 2007. aasta algul.

 

Sir Ken Robinson: Kas koolid hävitavad loovuse?

Mind huvitab haridus. Õigupoolest olen avastanud, et kõiki huvitab haridus. Kas olete vahel öelnud pidulikul õhtusöögil, et töötate haridusvaldkonnas? Muidugi, hariduses töötades ei satu te tihti pidulikele õhtusöökidele. Aga kui te juhtute pidulikul õhtusöögil mainima, et töötate hariduses, siis suure tõenäosusega vajub vestluspartner näost ära. Ja samas, kui küsite tema hariduse kohta, siis naelutab ta teid oma jutuga seina külge. Sest haridusteema on üks nendest, mis on inimeses väga sügavalt juurdunud nagu religioon või raha.

Ma usun, et meie huvi hariduse vastu on seotud sellega, et see peaks meid viima tulevikku, mida me veel praegu ei suuda haarata. Meil ei ole õrna aimugi sellest, milline on maailm siis, kui täna kooliteed alustav laps pensionile läheb. Aga ometi peame me teda ette valmistama selleks tulevikuks, mida me ei tunne.

 

Laste innovatsioonioskus

Me võime kõik nõustuda, et lastel on suurepärane võime innovatsiooniks. Ma usun, et kõigil lastel on vaimustavad anded ning me laseme need üsna hoolimatult käest. Minu seisukoht on see, et loovus on hariduses sama oluline kui kirjaoskus ning sellele peaks olema omistatud sama staatus.

On üks tore lugu 6-aastasest tüdrukust joonistamise tunnis. Õpetaja sõnul ei armastanud ta eriti tundides tähelepanu pöörata, kuid kunstitunnis kuuletus hästi. Selles tunnis küsis õpetaja tüdrukult: “Mida sa joonistad?” Tüdruk vastas: “Joonistan pilti Jumalast.” Õpetaja oli hämmastunud ja avaldas arvamust, et keegi ei tea ju, milline Jumal välja näeb ning tüdruk vastas selle peale stoilise rahuga: “Nad hetke pärast saavad teada.”

Lapsed ei karda riskida ja eksida. Ma ei pea silmas seda, et eksimine on sama mis loovus, kuid me teame, et kui sa ei ole valmis vahel eksima, siis ei tule sa lagedale mitte millegi originaalsega. Ning selleks ajaks, kui nad kasvavad suureks, on suurem osa lapsi selle võime kaotanud. Nad on õppinud pelgama eksimist.

Meie ühiskonnas toimib kõik vigade stigmatiseerimise kaudu: riiklik õppekava teeb ruttu selgeks, et viga on kõige hullem asi, mida sa teha saad. Selle tulemusel harime me loova potentsiaali inimestest välja. Picasso on öelnud, et kõik lapsed on sündinud kunstnikud. Probleem seisneb selles, kuidas jääda kunstnikuks ka üles kasvades. Ma usun kindlalt, et me ei kasva loovaks, vaid me kasvame loovusest välja, õigemini meid haritakse loovusest välja.

Suurbritannias väga tuntud koreograaf Gillian Lynne on rääkinud sellest, kuidas teda peeti kooli ajal väga rahutuks ja sõnakuulmatuks lapseks. Ta ei suutnud kunagi tunnis paigal püsida ning tema ema suunati spetsialisti jutule, kuna koolis arvati, et lapsel on õppimisraskused. Psühholoog vestles emaga ning jälgis siis tuppa üksi jäetud väikese Gilliani käitumist, kes niipea kui omaette jäi, hakkas tantsima. Psühholoogi kokkuvõte Gilliani emale oli „Teie laps ei ole haige, ta on tantsija.“ Iga teine psühholoog oleks võib-olla kirjutanud välja ravimid ja käskinud lapsel maha rahuneda ning meil oleks tänapäeval üks suurepärane tantsija ja koreograaf vähem.

 

Haridussüsteem on üles ehitatud liiga ühekülgselt

Maailmas ringi rännates ja erinevaid haridussüsteeme nähes olen kohanud sama õppeainete hierarhiat. Tipus on matemaatika ja keeled, siis tulevad humanitaarained ning kõige lõpuks loovained. Terves maailmas ei ole mitte kuskil haridussüsteemi, mis õpetaks tantsu samal tasemel nagu matemaatikat. Miks mitte? Liikumine on sama oluline kui matemaatika. Meil kõigil on keha.

Ometi keskendub haridussüsteem ajule – täpsemalt ühele ajupoolkerale. Kui vaadata haridussüsteemi eesmärki väljastpoolt ning hinnata selle järgi, kes on selle süsteemi kohaselt kõige edukamad, siis näib hariduse eesmärgiks olevat ülikooliprofessorite tootmine. Ma austan väga ülikooliprofessoreid, olin ise ka aastaid üks neist. Kuid me ei peaks neid seadma ülimaks eesmärgiks.

Meie haridussüsteem põhineb akadeemilistel võimetel ja sellel on üsna lihtne põhjus. Enne 19. sajandit ei olnud terves maailmas riiklikke haridussüsteeme, kõik need loodi, pidades silmas industrialiseerimise vajadusi. Seega, õppeainete hierarhia loodi selle põhjal, et kõige olulisemad olid õppeained, mida oli tarvis töö tegemiseks.

Ma usun, et paljusid meist on kooli ajal meelega eemale tõrjutud aladest, mis meile meeldisid, selle jutuga, et sellel alal ei saa sa kunagi tööd. Heade, kuid ekslike kavatsustega soovitati meil mitte tegeleda muusika või kunstiga, sest sinust ei saa professionaalset muusikut ega kunstnikku.

Meie nägemuses intelligentsusest domineerib akadeemiline võimekus, sest ülikoolid loovad süsteemi enda näo järgi. Üle maailma on avalik haridussüsteem ülikooli sisseastumiseksamite pikaajaline protsess. Ning selle tulemusel arvavad väga paljud andekad loovad inimesed, et nad ei ole targad. Sest seda, milles nad koolis tugevad olid, ei hinnatud või lausa halvustati.

 

Uus intelligentsuse kontseptsioon

UNESCO andmetel lõpetab järgmise 30 aasta jooksul haridustee rohkem inimesi kui ajaloo algusest peale. Äkitselt ei ole akadeemiline kraad enam midagi väärt, sest kõigil on see. Seal, kus varem sai tööd bakalaureusekraadiga, on nüüd magistrikraadi tarvis. Ning aladel, mis varem vajasid magistrikraadi, ei saa nüüd ilma doktorikraadita enam hakkama. See on akadeemilise inflatsiooni protsess, mis näitab, kuidas terve haridussüsteem hakkab meie jalge all kokku vajuma.

Me peame radikaalselt ümber mõtlema oma vaated intelligentsusele. Intelligentsus on mitmekülgne ja dünaamiline. Me mõtleme maailmast sel moel, kuidas seda tajume – visuaalselt, heliliselt, kinesteetiliselt, abstraktsetes terminites ja liikumises. Aju on väga interaktiivne ning kõik aju osad töötavad pidevas omavahelises suhtluses. Väga tihti ilmneb parim loovus erinevate distsipliinide omavahelise interaktsiooni käigus.

Ma arvan, et meie ainus lootus tulevikuks on vastu võtta uus inimökoloogia kontseptsioon. Me peame ümber sõnastama, mida tähendab inimlike võimete rikkalikkus. Praegune haridussüsteem ei teeni tulevikku. Me peame ümber hindama peamised põhimõtted, mille alusel oma lapsi harime ning nägema oma loovaid võimeid selle rikkusena, mida nad tegelikult on. Meie ülesanne on harida inimest terviklikuna, et ta saaks vastu astuda tulevikule, mida meie ei pruugi enam näha, aga nemad näevad ja peavad sellega midagi ette võtma.

 

Sir Ken Robinsoni humoorikat täispikkuses loengut kuula/vaata siit:

Samuti soovitame lugeda artikleid “TED: Satish Kumar haridusest käte, südame ja peaga” ja “TED: Logan LaPlante – Häkkerõpe teeb mind õnnelikuks”.

 

TED on mittetulundusorganisatsioon, mis on pühendunud jagamist väärt ideede levitamisele. See sai alguse 1984. aastal konverentsi näol, mis koondas inimesi kolmest valdkonnast – tehnoloogia, meelelahutus ja disain –, sealt ka nimetus TED (technology, entertainment, design). Sellest ajast on TED aina laienenud. Tänapäeval toimub kaks korda aastas suur konverents, lisaks on TEDTalks videote lehekülg ja suur hulk erinevaid projekte. 

Loengupidajaid valitakse üle terve maailma rääkima teemadel, mis varieeruvad seinast seina. Kuid neid kõiki ühendab see, et nende ideed on huvitavad, erinevad ja väärt laiemat kõlapinda.

 

Loe TED-i kohta pikemalt: TED, Wikipedia

Foto: ted.com

 

Toimetas Katrin Suik