Ähvardustest ja meelitustest hoolimata Eesti rahvast ligi pool end ei vaktsineeri. Miks?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

19. oktoober 2021 kell 15:13



“Loomulikult on kahjuks teatud osa inimesi, kes on põhimõttelised vaktsineerimisvastased,” lisas Kiik. “Neid on eri uuringute järgi Covid-19 vaktsiini puhul 10–15 protsenti, kes tõesti ei taha vaktsineerimisest midagi kuulda. Nende veenmine on pikaajalisem väljakutse.”

Esiteks – mistahes uuringute järgi poleks mingit probleemi, kui elanikkonnast 10–15% ennast ei vaktsineeriks. Protsenti on korduvalt kinnitanud nii teadusnõukoda kui valitsus. Seda muidugi tervise kontekstis. Seega – võiks natuke maha rahuneda ja vahelduseks aktsepteerida kodanike õigusi ka, leiab teadlane Rea Raus. 

 

Teine küsimus on muidugi olulisem: täna on juba pea aasta kestnud suhteliselt agressiivne vaktsineerimiskampaania, mille käigus on pakutud inimestele nii tasuta iPhone’e, hamburgereid, ähvardatud, hirmutatud, vallandatud, nüüd siis ka otsest rahapakkumist kasutatud – kuid endiselt on meil ligi pool inimestest (tänase päeva seisuga on lõpetatud vaktsiinikuur 54,87 protsendil Eesti elanikest) omal vabal tahtel vaktsineerimata. Vaktsineerimisvõimalused on tegelikult igal inimesel rohkem kui käegakatsutavad.

Ehk siis mingil põhjusel, ähvardustest ja meelitustest hoolimata, ligi pooled inimesed ennast ei vaktsineeri. Küsimus on – miks?

Variandid:

1. Pole vaja vaktsineerida, kuna inimest kaitseb loomulik immuunsus ja läbipõdemine, mis annab mitmekesisema ja parema kaitse.

Tutvusringkonnas on mitmeid inimesi, kes peale vaktsineerimist on saanud kas eluohtliku seisundi või rasked kõrvaltoimed ning tekib küsimus, kas nad üldse Covidisse oleks nakatunud ja kas üldse raskelt. Inimesed näevad oma silmaga pealt raskeid vaktsiinide kõrvaltoimeid ja ei soovi võtta seda riski (näiteks pimedaksjäämisi peale vaktsiini).

 

2. Töökollektiivides märgatakse, et raskelt haigestuvad Covidisse just vaktsineeritud ajal, kus mittevaktsineeritud kas ei nakatu üldse või kui, siis haigestuvad kergete sümptomitega ning seega tekib küsimus – milleks siis vaktsineerida?

 

3. Vaktsineeritute hulgas nakatumiste ja ka raskelt haigestumiste osakaal kasvab – tekib küsimus, milleks vaktsineerida, kui inimesel endal vanuse ja tervisliku seisundi tõttu on olematu risk raske Covid saada, teiselt aga vt punkti 2.

Igapäevaselt esitatav statistika haiglaravil olevatest inimestest tekitab küsimusi neil, kes arvutada oskavad. Nimelt, täiesti ametlikult esitatakse haiglapatsientide statistikas “vaktsineerimata” isikute all neid, kellel tegelikult saadud 1 ja ka 2 doosi (hiljuti) vaktsiini. Ehk “vaktsineerimata surija” võib olla vabalt ka tegelikult vaktsineeritud. Meenutame, et dr Lutsari korduvate kinnituste kohaselt peaks juba esimene doos andma väga hea kaitse. Ehk tekib küsimus – kas vaktsiin on ikkagi tervele ja tugevale inimesele nii vajalik?

Avalikult on teada, et nakatumiste jälgimisel kasutatakse ebateaduslikku metoodikat. Nimelt testitakse nakatumise tuvastamiseks rutiinselt ja kogu aeg, ka haiglates, mittevaktsineeritud inimesi. Korduvalt. Iga viimane kui surnud viiruseosakene tuvastatakse eranditult mittevaktsineeritud kodanikel. Vaktsineeritud kodanikke testitakse reeglina vaid siis, kui tegemist on tõsise haigestumisega, millel on sümptomid. Sageli ka siis mitte, kuna vaktsineeritud haigestunud on mitmel puhul öelnud, et neil pole õnnestunud perearstilt testimise suunamist saada põhjendusega “ei, teid me ei testi, te olete vaktsineeritud”. Ehk tulemusena pannakse kaks numbrit võrdlusesse – mittevaktsineeritute nakatumine ja vaktsineeritute haigestumine – ning öeldakse, et näete, teine number on väiksem. Seda nimetatakse ebateaduseks. Tekib küsimus, milleks vaktsineerida, kui kogu kriisi aluseks olevaid statistilisi näitajaid ei suudeta ka teaduslike meetoditega koguda.

 

4. Tekkinud on suur usaldamatus meedia/valitsuse sõnumite vastu nende inimeste poolt, kellele on omane kriitiliste küsimuste küsimine, arutelu, ettevaatlikkus, teaduslik lähenemine – põhjusel, et statistikaga vassimine on muutunud igapäevaseks, vaktsiini tõhususest rääkivad sõnumid muutuvad igapäevaselt ning vaktsiini ohutuse retoorika reaalses elus asetleidvaga kokku ei lähe. Seda tunnistab ka ravimiamet, et nendeni jõudvad kõrvaltoimete arvud on vaid väike osa tegelikkusest.

Algsed põhjendused piirangutele on kardinaalselt muutunud. Näiteks koroonapasside sisseviimine oli põhjendatud sellega, et see aitab nakkust vähendada. Tegelikkuses pole see mingit kasu toonud, on vastuolus teadusuuringute ning tegelikkusega (vaktsineeritud suurel määral nakatuvad ja haigestuvad) ning nüüd on varjamatult asutud seisukohale, et nad muud eesmärki ei täidagi kui sund. Puhta vägivalla ja sunnimehhanismide ja karistuste kasutamist propageerivad näiteks suur hulk peaministripartei saadikuid, peaministriga eesotsas. See suurendab usaldamatust ja võõrandumist veelgi, kinnitades, et kriisijuhtimine ei lähtu teadusest ja murest inimeste pärast, vaid eranditult vaktsiini kui toote pealesundimisest, seda ka teadusuuringute vastaselt ning inimõiguste ja põhiseaduslike õiguste rikkumisest.

 

Need on probleemid, mida peaks ausalt lahendama. See on aga võimatu, kui reaalsete probleemide lahendamise asemel tegeletakse vaid tagajärgede kalevi alla surumise ning diktatuuri kehtestamisega.

Ometi on meil ka suurepäraseid kriisijuhtimiskogemusi Rootsist, teadlaste ühenduste ettepanekuid, kuidas tasakaalukamalt olukorda lahendada, lisaks kõige kohal hõljuv küsimus: miks kahe aasta jooksul pole suudetud ehitada juurde intensiivravi kohti ja välja õpetada medpersonali. Medpersonaliga meil muidugi probleeme pole, sest neid jätkub hulgaliselt ka vallandamiseks!

 

Rea Raus

kasvatusteadlane, PhD

 

Allikas: Rea Rausi Facebook

Foto: Prostock-studio / Adobe Stock



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt