Fotod: Hendrik Osula (EOK) + Canva

Kas füüsiline tervis on olulisem kui vaimne tervis? Eesti on enesetappude poolest maailmas esirinnas ja ometi vaadatakse vaimse tervise hoidmisest kõrvale, kui on vaja võidelda viirusega, mille enamik põdejaid jäävad ellu. Õnneks on otsustatud teise laine ajal mitte korrata kevadist hirmukampaaniat, selle asemel on ette võetud tuntud sportlased, näiteks Kelly Sildaru ja Ott Kiivikas, kes kutsuvad üles maski kandma.

Olen täiesti kindel, et need kampaanianägudeks valitud tublid inimesed soovivad ainult head. Ent vaadates otsa 2020. aasta enesetappude (211 inimest) ja koroonasurmade (201) statistikale, mõtlen paratamatult, kas meil on vaimse ja füüsilise tervise ennetusmeetmed omavahel tasakaalus.

Saksamaal peetakse registrit laste maskikandmise kohta, kuhu arstid, õpetajad ja lapsevanemad saavad märkida, kuidas suu ja nina kinnikatmine lapsi (kes ei ole üldse koroonaviiruse riskigrupis) mõjutab. Ca 25 000 lapse kohta, kes kandsid maski 270 minutit päevas, teatati näiteks järgmistest tervisekahjustustest:

• peavalu (53%)
• ärrituvus (60%)
• keskendumisraskused (50%)
• vähenenud õnnelikkus (49%)
• vastumeelsus kooli / lasteaeda minekuks (44%)
• halb enesetunne (42%)
• õpiraskused (38%)
• unisus või väsimus (37%)

Huvitava vahepalana võiks märkida, et ca 20 aastat tagasi kästi kurikuulsas Guantanamo Bay vangilaagris kinnipeetutel kanda kirurgilisi maske, mida teadusajakirja artiklis nimetati piinamise osas piiri peal olevaks meetodiks.

Möödunud aasta oktoobri alguses tehti teatavaks, et 2020. aasta esimese 9 kuuga võttis endalt Eestis elu 12 alla 18-aastast. Aasta varem oli samal perioodil endalt elu võtnud kolm last. Sotsiaalkindlustusameti esindaja sõnul jäi tol kevadel ära kool kui väga oluline ennetusvahend oma tugisüsteemide ja kontaktidega.

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütles eelmisel aastal korduvalt, et meie enesetapunäitajad on kohutavad. Lisaks ca 200 enesetapule on iga suitsiidi kohta ca 25 enesetapukatset ehk siis meil Eestis on hinnanguliselt 5000 enesetapuüritust igal aastal – st juhtumeid, kus inimene on püüdnud end tappa, aga jäi ellu. Minu meelest see on kohutav – see on epideemia, millega tuleb tegeleda, aga selle asemel tegeletakse inimeste hirmutamisega. Ja see ei mõjuta ainult neid inimesi sügavalt, vaid ka nende lähedasi. Oidermaa märkis, et üks suitsiid võib sügavalt mõjutada kuni 135 inimest.

2020. aasta kevadise “Viirus tapab” kampaania autor nimetas seda tol korral kõige olulisemaks, mida ta kunagi oma elus teinud on. Küsimusele, kas hirmutamist juba liiga palju pole olnud, vastas ta: “Ma ei ütleks, et see on õudne hirmutamine. See on vajalik hirmutamine.”

Eks igaüks võib ise otsustada, kas ja kui vajalik see hirmutamine tol korral oli. Kui teie tutvusringkonnas ei olnud selle tulemusena mitte ühtegi ärevus- või paanikahoogu, stressi- ja depressioonijuhtumit või enesetapukatset/enesetappu, siis palun tõstke käsi. Ja nüüd tõstke käsi need, kelle pere-, sõprus- ja tutvusringkond sai rohkem kahju koroonaviirusest endast kui viirusevastastest meetmetest (ja nende tagajärgedest, nagu näiteks sotsiaalne isoleeritus, kodus töötamine/õppimine, töökaotus, vaimse tervise häired jne).

Ma usun, et kõik on kunagi otsa komistanud lugudele, kus vanad inimesed räägivad, mida nad kõige rohkem enne surma kahetsevad (loe ka siit) – “parem kahetseda kui karta” on nende ühiseks nimetajaks. Aga need lood pärinevad ju pandeemia eelsest ajastust? Hästi, toon siis näiteks USA-s toimunud vanadekoduelanike meeleavalduse, kus nad väitsid, et surevad pigem Covidisse kui üksindusse. Rääkisin just ühe Eesti hooldekodu põetajaga, kelle sõnul on talle nii öelnud ka meie oma vanakesed.

Ma ei kutsu üles naeruvääristama ega alahindama koroonaviirust. Ma kutsun üles kasutama kainet mõistust ja mitte tekitama rohkem kahju meetmetega, mis ei ole selle ohu väärilised. Eestis sureb iga päev ca 45 inimest – kas peaksime tõesti kartma surma rohkem kui täisväärtuslikult elamata jäänud elu?

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja

Fotod: Hendrik Osula (EOK) + Canva