Foto: Markus Spiske/ pixabay.com

Toome teieni väliseestlasest filmimehe, muusiku, kirjaniku ja endise turu-uuringute konsultandi Ivar Kanguri artikli sellest, kuidas Ühendkuningriigi rahvas nõustus lukustamisega sellepärast, et neid hirmutati “teadlase“ Neil Fergusoni surmakuulutavate prognoosidega, mis sarnaselt Eesti teadlaste prognoosidega eksis mitmekümnekordselt. Ivar Kanguril on üle 30 aasta rahvusvahelise teadustöö kogemust era- ja avalikus sektoris.

Kui tont nimega Covid-19 esimest korda selle aasta alguses välja ilmus, ujutas meid üle statistikatulv, mis hoiatas hirmsa õnnetuse eest. USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) ja Suurbritannia Imperial College London esitasid prognoose, mis ennustavad salapärase haiguse tagajärjel massiliselt hukkunuid. Enamik meist pidas seda enesestmõistetavaks, et prognoosid, mis põhinesid ennustava modelleerimise meetodil, on igati usaldusväärsed. Need numbrid olid kokku pandud statistikute poolt ning usaldusväärsed uudisteankrud tõid need iga päev meedia vahendusel inimeste kodudesse. Kes söandanuks neid kahtluse alla seada?

Covid-19 prognoosid põhinesid ennustava modelleerimise meetodil

Ennustav modelleerimine on kõlav termin, mis viitab mineviku uurimistele, et prognoosida tulevikku. Mida rohkem ajaloolisi andmeid on saadaval, seda usaldusväärsem mudel on. Võtame lihtsa näite, et näha, kuidas see töötab.

Oletame, et soovite prognoosida personaalarvutite müüki mingis riigis järgmiseks kalendriaastaks. Alustuseks uuriksite iga arvutimüüja olemasolevate saadetiste andmeid ja ühendaksite need arvud eeldatava kasvumääraga, et saada tulevane prognoos.

Samuti võtaksite arvesse, kuidas uute toodete turule jõudmine võib mõjutada iga tootja müüginumbreid, hindaksite majanduse üldist suundumust ja eeldatavat nõudlust erinevates turusektorites.

Isegi pärast kõigi nende muutujate arvessevõtmist ei saa garanteerida, et teie prognoos on täpne. Võib juhtuda mitmeid ettenägematuid sündmusi alates majanduslangusest kuni looduskatastroofideni, mis võivad märkimisväärselt mõjutada saadetiste tegelikku arvu.

Mõelgem nüüd väljakutsetele, kui proovime prognoosida palju keerukama haiguse tagajärgi. Kui Covid-19 2020. aasta alguses levima hakkas, ei olnud selle kohta mingeid ajaloolisi andmeid, kuna tegu oli uue viirusega. See tähendab, et surmajuhtumite ennustamiseks ei olnud alust, millele prognoosi üles ehitada. Lisaks oli haiguse leviku kohta väga vähe teada. See tähendab, et prognoosi koostamiseks vajalikud muutujad nagu nakatumise protsent ja nakkusest tingitud suremus olid suures osas mõõtmatud. Ainus number, mis oli teada, oli rahvaarv.