Foto: Josh Valcarcel / NASA

NASAga on tegelikult asi väga lihtne. Ainus NASA video, mida sa peaksid nägema, on see siin. Aga kuna mulle tuleb endiselt NASA ja kosmose kohta kirju/küsimusi, siis otsustasin, et teen mõnekuuse hilinemisega kokkuvõtte NASA Artemis II missiooni pettusest, kirjutab Hando Tõnumaa.

2026. aasta 1. aprillil (LOL) teatasid NASA ja peavoolumeedia, et Artemis II missiooni neljaliikmeline meeskond saadeti raketiga lendama ümber Kuu. Väidetavalt oli tegu esimese mehitatud Kuu-lennuga pärast Apollo programmi lõppu enam kui viiskümmend aastat tagasi. Kui Apollo missioonid olid tõelised, peaks tänapäevane tehnoloogia võimaldama sama ülesannet sooritada palju lihtsamalt ja ohutumalt. Tegelikkus näitab aga hoopis vastupidist.

Pärast enam kui 1,5 triljoni dollari kulutamist ei suuda NASA isegi Kuule maanduda. Artemis II tegi ainult ümberlennu. Kasutati uut raketti, uut kosmoselaeva, uusi kütuseid, uut lennutrajektoori ja täiesti uut tagasi-sisenemise meetodit. Kõik on keerulisem kui 1969. aastal. Apollo programmi ajal väideti, et inimesed maandusid Kuul, sõitsid seal ringi, startisid uuesti ning naasid edukalt Maale ilma ühegi tänapäeval vajalikuks peetava süsteemita. See vastuolu on kogu küsimuse tuum.

Meeldetuletuseks…

Astronaut Don Petitt: “Ma läheks tagasi Kuu peale nanosekundiga, aga kahjuks me ei saa seda teha, sest me hävitasime selleks vajaliku tehnoloogia.”

Mida nad seal tegid? 10 päeva Kuule jõudmiseks!?

Esmalt küsime, mis eesmärki NASA silmas pidas, kui nad väidetavalt saatsid neli inimest kitsas kosmosemoodulis edasi-tagasi ohtlikule ekskursioonile ümber Kuu? Aastal 2026 saab kõike teha automaatikaga, milleks need inimesed? Kui tõesti oleks võimalik teha seda, mida nad väidavad, siis milleks riskida eludega, tegemaks seda, mida robot saaks ise ära teha? Mida nad seal kabiinis teevad? Lendavad ümber Kuu, saavad vaadata aknast välja?

“Pärast päeva Maa ümber tiirlemist lennutab nende Orioni kapsel nad Kuule ja tagasi. Peatusi pole – vaid kiire U-pööre Kuu ümber. Peaaegu 10-päevane lend lõpeb laskumisega Vaiksel ookeanil“, vahendas AP.

Keegi peaks kooli tagasi minema kriitilise mõtlemise täiendkursusele!

Teeme arvutused nende numbrite abil: Maa “põgenemiskiirus” on 40 000 km/h, kaugus Kuust on u 400 000 kilomeetrit. 400 000 km jagatud 40 000 km/h tunnis ehk ühe otsa reis on umbes 10 tundi. Nad võtavad päev otsa hoogu sisse ja seejärel kulub 10 päeva, et läbida aeg, mis peaks võtma 20 tundi. Millise kiirusega nad siis liiguvad? Kuidas nad Maa gravitatsiooni alt pääsevad? Või mida nad seal tegelikult teevad? Kosmoselaagris kosmosekadettidele?

NASA toob alati mängu ka lapsed, loopides sõnu nagu teadus ja tehnoloogia. Kui sa neid kuulad, siis saad aru, et tegelikult nad ei räägi kunagi missioonist endast, sest seal polegi midagi rääkida, kuna nad ei lähe kuhugile. Küll aga lennutavad Artemis II astronaudid ‘zero gravity indicator’ pallikest (missiooni maskott Rise), mille kujundas Californias 8-aastane Lucas Ye.

NASA on 25 aastat loopinud esemeid õhku ja näidanud ühte ja sama nonsenssi. Kuigi siin videos pole näha trosse ega greenscreeni, siis on paslik küsida: miks on naisel need pikad juuksed, kas hügieeni mõttes poleks mõttekam punuda juukseid patsi või kanda mütsi?  Samuti on videost tajuda, et vahel pole vestluses Maaga 4-sekundilist viivitust, mille peaks tekitama helikiiruse suhe Kuu kaugusega Maast.

Euroopa teenindusmoodul muudab Apollo loo võimatuks

Orioni kosmoselaeva kõige olulisem osa ei ole kapsel, vaid Euroopa teenindusmoodul (ESM), mis sisaldab kütust, vett, elektrit ja elutagamissüsteeme. Ilma selle moodulita ei jõuaks Orion Kuuni ega tagasi.

Apollo 11 kasutas väidetavalt ainult teenindusmoodulit, mille võimalused olid märgatavalt väiksemad. Lisaks kandis Apollo kaasas ligi 15-tonnist kuumoodulit, mis pidi Kuule maanduma, sealt uuesti startima ning põhimooduliga taas ühenduma.

Artemis II ei kanna isegi kuumoodulit, kuid vajab siiski märksa keerukamat süsteemi ning suuri kütusevarusid. Kui tänapäeval on selline lahendus hädavajalik, muutub Apollo tehniline kirjeldus äärmiselt küsitavaks.

Artemis on raskem, kuid kannab vähem kütust

Apollo Saturn V rakett oli kõrgem ning kandis rohkem kütust. Artemis koos SLS-i ja Orioniga on peaaegu kaks korda raskem, kuid selle käsutuses on ligikaudu 20% vähem põhikütust. Sellest hoolimata peab Artemis läbima sisuliselt sama teekonna. Selle lahendamiseks kasutatakse Euroopa teenindusmoodulit ning Kuu gravitatsiooni abil tehtavat tagasilennu manöövrit. Apollo puhul selliseid lahendusi ei kasutatud.

Kuu gravitatsioon ja tagasilend

NASA väidab, et Artemis II lendas Kuu tagakülje lähedalt mööda ning kasutas Kuu gravitatsiooni, et vähendada tagasilennuks vajalikku energiakulu. Sellist trajektoori nimetatakse gravitatsiooniliseks linguks ehk slingshot-manöövriks. Apollo missioonidel sellist keerukat lahendust ei kasutatud. Kui tänapäeva insenerid peavad seda vajalikuks, tekib küsimus, kuidas Apollo suutis sama ülesande täita palju lihtsamal viisil.

Kiirgus on endiselt lahendamata probleem

Üks suurimaid takistusi mehitatud kosmoselendudel on NASA endi sõnul kiirgus.

Aastal 2014 avaldas NASA video, milles “insener” Kelly Smith teatab, et “Kuu peale ei saa minna, sest Van Alleni kiirguse vöönd oleks laastav nii inimestele kui ka tehnikale”.

NASA kasutab nüüd AstroRad kaitseveste, vee- ja toiduvarusid kiirguskilbina ning spetsiaalseid varjumiskohti kapslis päikesetormide puhuks. Apollo ajal midagi sellist ei olnud. Kapsli seinad olid isegi paksemad kui Orionil, kuid tegelikku kiirguskaitset ei olnud.

Kui tänapäeval peetakse kiirgust nii tõsiseks probleemiks, et selle vähendamiseks töötatakse välja uusi tehnoloogiaid, siis on raske uskuda, et Apollo meeskonnad läbisid Van Alleni kiirgusvööd ilma märkimisväärse kaitseta.