X

10 eurot =

Ajatu. Teadusajakirjanik: Skeptikud, tümitage homöopaatiat vähem ja sõdu rohkem

19. jaanuar 2017 kell 13:40



800px-John_Horgan_speaking_at_HSSTänane “Ajatu” ilmus esimest korda 30. mail 2016.

John Horgan on teadusajakirjanik, kes on kirjutanud mitmetele mainekatele väljaannetele nagu National Geographic, Scientific American, The New York Times jpt. Hiljuti pidas ta kõne New Yorgis toimunud teadust ja skeptitsismi käsitleval konverentsil Northeast Conference on Science and Skepticism (NECSS). Selles kõnes viitas Horgan väga kriitiliselt asjaolule, et “skeptikud” on väga valivad selle osas, mida nad ümber lükkavad ja kritiseerivad. Toome teieni Horgani kõne täisteksti, mis avaldati portaalis Scientific American.

 

Filosoof Massimo Piugliucci, keda hiljuti kohtasin, edastas mulle kutse ning ta võib seda kahetseda, kuna otsustasin kohelda skeptikuid skeptitsismiga. Panin enda kõne pealkirjaks algselt “Skeptitsism: tugevad vs pehmed sihtmärgid”. Viited lumeinimesele praeguses pealkirjas (“Kallid skeptikud: tümitage vähem lumeinimesi ja homöopaatiat ning rohkem sõdu ja mammograafe”) ja tekstis on inspireeritud enne lavale minekut peetud vestlusest konverentsi õhtujuhi Jamy Ian Swissiga. Ta küsis, millest planeerin kõneleda, ning kuuldes mu vastust, kaitses raevukalt oma vastuseisu uskumusele lumeinimese kohta. Ta ei teinud nalja. Ma ei olnud ise lumeinimese teemat jutuks võtnud, kuid otsustasin oma kõnes seda mainida. Swiss ei lubanud mul (publikust) küsimusi võtta, nii et lubasin kuulajatele, et postitan oma kõne veidi toimetatud teksti ning võtan rõõmuga vastu skeptilisi kommentaare või e-kirju.

Mulle ei meeldi jutlustada juba usku pööratutele. Kui te oleksite budistid, teeksin budismi maha. Aga kuna olete skeptikud, pean seega kritiseerima skeptitsismi.

Olen teadusajakirjanik. Ma ei kiida teadust, kritiseerin seda, kuna teadus vajab kriitikuid enam kui tagantkiitjaid. Ma viitan lõhedele teaduse kiidulaulu ja reaalsuse vahel. See annab mulle pidevalt tööd, kuna nagu te teate, on enamik vastastikuste eksperthinnangutega teaduslikke väiteid valed.

Olen skeptik, kuid mitte suure, vaid väikese „s”-tähega. Ma ei kuulu skeptikute liitudesse. Ma ei liigu vabal ajal ringi inimestega, kes identifitseerivad ennast Skeptikutena suure S-tähega. Samuti mitte ateistidega. Ega ratsionalistidega.

Kui sellised inimesed kogunevad kokku, muutuvad nad hõimuks. Nad patsutavad üksteisele selja peale ning kiidavad üksteist selle eest, kui targad nad on võrreldes inimestega väljastpoolt hõimu. Kuid hõimu kuulumine teeb sind sageli rumalamaks.

Siin on üks näide, mis hõlmab kahte skeptitsistide iidolit: bioloog Richard Dawkinsit ja füüsik Lawrence Kraussi. Krauss kirjutas hiljuti raamatu “A Universe from Nothing” (“Universum eimillestki”). Ta väidab, et füüsika annab vastuse vanale küsimusele, miks eksisteerib miski mitte millegi asemel.

Kraussi raamat ei jõua lähedalegi pealkirjas antud lubaduse täitmisele, kuid Dawkinisile see väga meeldis. Ta kirjutas raamatu järelsõnas: „Kui liikide tekkimine oli bioloogi surmavaim hoop üleloomulike jõudude uskumisele, võime õige pea näha, et “Universum eimillestki” on selle ekvivalent kosmoloogia vallas.”

Lihtsalt selgituseks: Dawkins võrdleb Lawrence Kraussi Charles Darwiniga. Miks peaks Dawkins midagi nii rumalat ütlema? Sest ta vihkab religiooni nii palju, et see hägustab tema teaduslikku hinnanguvõimet. Ta langeb ohvriks nähtusele, mida võiks nimetada teaduse pettekujutelmaks.

„Teaduse pettekujutelm” on skeptikute hulgas väga sagedane. Te ei kasuta oma skeptitsismi võrdväärselt. Olete väga kriitilised usu suhtes jumalasse, kummitustesse, taevariiki, kuuendasse meelde, astroloogiasse, homöopaatiasse ja lumeinimesse. Samuti ründate neid, kes ei usu globaalset soojenemist, vaktsiine ja geneetiliselt modifitseeritud toitu.

Need uskumused ja vääruskumused on kriiitika ära teeninud, kuid need on midagi, mida ma nimetan “pehmeteks sihtmärkideks”. Seda seetõttu, et enamasti ründate inimesi, kes on väljaspool teie enda hõimu ja kes teid ignoreerivad. Peate jutlust neile, kes on juba teie usku pööranud. Samal ajal jätate tähelepanuta asjad, mida nimetan tugevateks sihtmärkideks. Nendeks on kaheldavad ja isegi kahjulikud väited, mida edendavad olulised teadlased ja institutsioonid. Enda ülejäänud kõnes toon näiteid füüsikast, meditsiinist ja bioloogiast. Lõpetan kõige tugevama sihtmärgiga, milleks on sõda.

 

Multiversumid ja singulaarsus

Alustuseks füüsika. Juba aastakümneid on füüsikud nagu Stephen Hawking, Brian Greene ja Leonard Susskind kiitnud üles stringi- ja multiversumiteooriaid kui meie reaalsuse kõige sügavamaid kirjeldusi. Probleem seisneb aga selles, et neid teooriaid ei ole võimalik eksperimentaalselt tõestada. Neid ei ole võimalik ümber lükata, mis teeb need pseutoteaduslikeks nagu astroloogia ja Freudi psühhoanalüüs. Mõned stringiteooria ja multiversumite uskujad, nagu Sean Carroll, on väitnud, et kummutatavuse peaks teaduse ja pseudoteaduse eristamise meetodina hülgama. Nähes, et nad on mängu kaotamas, tahavad nad reegleid muuta.

Füüsikud edendavad isegi ideed, et meie Universum on super-intelligentsete tulnukate loodud simulatsioon. Eelmise kuul sõnas Neil de Grasse Tyson, et „selle tõenäosus on väga kõrge”, et me elame simulatsioonis. Taas, see ei ole teadus, see on kanepisuitsetaja välja mõeldud eksperiment, mida kujutatakse ette teadusena.

Sama kehtib singulaarsuse kohta – idee, et me oleme sellise ajastu alguses, mil digitaliseerime oma psüühika ning laadime selle üles arvutisse, mis võimaldab meil igavesti elada. Nii mõnedki võimsad inimesed usuvad seda, sealhulgas Google´i tehnoloogiadirektor Ray Kurzweil. Kuid singulaarsus on apokalüptiline kultus, milles Jumal on asendatud teadusega. Kui kõrge staatusega teadlased tunnustavad veidraid teooriaid nagu singulaarsus ja multiversumid, siis kahjustavad nad teadust. Nad õõnestavad teaduse usaldusväärsust sellistes küsimustes nagu globaalne soojenemine.

 

Ülediagnoositud ja liigravitud vähk

Nüüd võtame vaatluse alla meditsiini, mitte alternatiivmeditsiini pehme sihtmärgi, vaid peavoolu meditsiini tugeva sihtmärgi. Kui meil oli debatt Obamacare´i (2010. aastal USA-s vastu võetud tervishoiureform) üle, siis kuulsime sageli väidet, nagu oleks Ameerika meditsiin maailma parim. See on vale.

USA kulutab inimese kohta tervishoiule enam kui ükski teine riik maailmas. Ning ometi oleme pikaealisuse osas maailmas 34. kohal kõrvuti Costa Ricaga, mis kulutab tervishoiule inimese kohta kümnendiku sellest mis USA. Kuidas see nii juhtuda sai? Võib-olla sellepärast, et tervishoiutööstus seab prioriteediks kasumi, mitte tervise.

Viimase poole sajandi vältel on arstid ja haiglad tutvustanud aina keerulisemaid ja kalleimaid diagnoosimise teste. Nad kinnitavad, et haiguse varajane tuvastamine toob kaasa parema tervise. Kuid testimine toob sageli rohkem kahju kui kasu. Iga naise kohta, kelle eluiga pikeneb mammogrammi abil tuvastatud kasvaja eemaldamise tõttu, saab 33 ebavajalikku ravi – sealhulgas biopsiaid (koeproove), lõikusi, kiiritus- ja keemiaravi. Eesnäärmevähi diagnoosi saanud meeste puhul on see suhe 47 : 1. sarnane teave tuleb lagedale ka kolonoskoopia ja teiste testide kohta.

Eurooplastel on madalam vähki surevus kui ameeriklastel, kuigi nad suitsetavad enam ja kulutavad vähem vähiravile. Ameeriklased on ülediagnoositud, üleravitud ja maksavad selle eest liiga palju. Kui tahad selle tohutu probleemi kohta enam teada saada, loe Dartmouthi julge tervishoiuanalüütiku Gilbert Welchi raamatut “Overdiagnosed” (“Ülediagnoositud”). Tema raamatu alapealkiri on „Inimeste haigemaks tegemine tervise nimel”.

 

Vaimse tervise probleemide üleravimine medikamentide abil

Vaimse tervise valdkond kannatab sarnaste probleemide all. Viimase paari aastakümne vältel on Ameerika psühhiaatria moondunud farmaatsiatööstuse turundusosakonnaks. Ma hakkasin vaimse tervise ravimeid kritiseerima enam kui 20 aastat tagasi, viidates asjaolule, et Prozac ja teised sellelaadsed antidepressandid on harva enam efektiivsed kui platseebo. Tagasi vaadates oli mu kriitika liiga malbe. Psühhiaatrilised ravimid aitavad mõningaid inimesi lühikeseks ajaks, kuid pikemas plaanis teevad inimesi haigemaks. Ajakirjanik Robert Whitaker jõuab sellisele järeldusele oma raamatus “Anatomy of an Epidemic” (“Epideemia anatoomia”). Ta dokumenteerib seda, kuidas psühhiaatriliste ravimite väljakirjutamine on võrreldes 1980-ndatega tohutult suurenenud. Kõige suurem kasv on olnud lastele väljakirjutatud ravimite osas. Kui need ravimid tõepoolest toimivad, siis peaks vaimse tervise häirete esinemine olema languses, eks? Selle asemel on vaimse tervise häirete esinemissagedus tõusnud järsult. Whitaker esitab tõsised argumendid, näitamaks, et ravimid on põhjustanud epideemia.

Võttes arvesse peavoolu meditsiini valdkonnas tehtud vigu, kas saame süüdistada inimesi selles, et nad pöörduvad alternatiivmeditsiini poole?

 

Geeni-võluteadus

Veel üks tugev sihtmärk, mis vajab tähelepanu, on käitumuslik geneetika, mis otsib meie käitumise põhjuseks olevaid geene. Ma kutsun seda geeni-võluteaduseks, kuna meedia ja avalikkus on sellesse armunud.

Viimase paarikümne aasta jooksul on geneetikud kuulutanud välja “geenid”, mis on pea igasugust tüüpi häire põhjustajaks. Meil on jumala, gei, alkoholismi, võitleja, liberaali, intelligentsuse, skisofreenia ja väga paljude teiste omaduste jaoks leitud geenid. Mitte ükski selline seos kindla geeni ja kompleksse iseloomuomaduse või häire vahel ei ole kinnitust leidnud. Mitte üksiki! Kuid võlugeenide väiteid aina tuleb. Eelmisel aastal avaldas The New York Times kaks võlugeenide teemalist artiklit Cornelli meditsiinikolledži psühhiaatrilt Richard Friedmanilt. Ta väidab, et teadlased on leidnud “heaolu-geeni”, mis teeb sind õnnelikuks ja “petmise geeni”, mis paneb naisi partneritele truudust murdma. The Times peaks selliste rumaluste avaldamise pärast piinlikkust tundma.

 

Sõjateooria sügavad juured

Bioloogiateooria, mis mind tõeliselt vihastab, on sügavate juurtega sõjateooria. Selle kohaselt on grupiviisiline teiste surma põhjustav vägivald meil geenides. See ulatub tagasi miljoneid aastaid, kuni nende esivanemateni, mida jagame šimpansitega. Seda teooriat propageerivad mitmed teadusmaailma raskekaallased nagu Steven Pinker, Richard Wrangham ja Edward Wilson. Ka skeptik Michael Shermer kuulutab seda teooriat väsimatult ning meedia armastab seda, kuna see hõlmab lugusid verejanulistest šimpansitest ja kiviaja inimestest. Kuid laialdane tõendusmaterjal näitab, et sõda on kultuuriline leiutis, nagu ka põllumajandus, religioon või orjandus, mis tekkisid vähem kui 12 000 aastat tagasi.

Ma ei vihka seda teooriat mitte ainult selle pärast, et see ei vasta tõele, vaid ka selle tõttu, et see toetab fatalistlikku suhtumist sõtta. Sõda on meie kõige olulisem probleem, tähtsam kui globaalne soojenemine, vaesus, haigused või poliitiline rõhumine. Sõda teeb kõik need ja paljud teised probleemid otseselt või kaudset hullemaks, juhtides ressursse eemale nende probleemide lahendustest.

Kuid sõda ise on väga tugev sihtmärk. Enamik inimesi jätab idee maailmarahust kõrvale kui kättesaamatu unistuse. Võib-olla sellepärast, et nad usuvad “sügavate juurte” teooriat. Kui sõda on iidne ja meile sisemiselt omane, siis peab see olema ka vältimatu, eks? Võid arvata ka, et suurim oht rahule on religioosne fanatism, eriti moslemiusklik fanatism. See on mitmete religioonikriitikute väide, nagu näiteks Dawkins, Krauss, Sam Harris, Jerry Coyne ja sõjaõhutaja Christopher Hitchens.

Mina pakun välja, et suurim oht rahule on USA. Alates 9/11 sündmustest on USA sõjad Afganistanis, Iraagis ja Pakistanis nõudnud 370 000 inimese elu. Sealhulgas on enam kui 210 000 tsiviilisikut, kellest paljud olid lapsed. Need on konservatiivsed hinnangud. Moslemi sõjajõu probleemi  lahendamisest on asi kaugel, USA teod on seda hoopis hullemaks teinud. ISIS on reaktsioon USA ja selle liitlaste poolsele vägivallale moslemite vastu.

USA kulutab niinimetatud kaitsekuludele sama palju kui kõik teised riigid kokku ning on maailma juhtiv relvakaubitseja ja uute relvade välja töötaja. Barack Obama, kes vandus, et vabastab maailma tuumarelvadest, on heaks kiitnud 1 miljardi dollari suuruse eelarve meie relvastuse moderniseerimiseks.

Sõjavastane liikumine on kohutavalt nõrk. Seekordses presidendikampaanias ei kandideerinud mitte ükski siiralt sõjavastane kandidaat, sealhulgas ka mitte Bernie Sanders. Paljud ameeriklased on oma riikliku sõjakuse omaks võtnud. Nad voolasid massidena vaatama filmi “American Sniper”, mis kujutab kangelasena naiste ja laste tapjat.

Viimase sajandi vältel on mitmed olulised teadlased kuulutanud vastuseisu USA sõjakale poliitikale ning nõudnud sõdade lõppu. Teadlased nagu Einstein, Linus Pauling ja suur skeptik Carl Sagan. Kus on nende järeltulijad? Noam Chomski kritiiseerib ikka veel USA imperialismi, kuid ta on peaaegu 90-aastane. Ta vajab tuge! Vastupidiselt sõjakuse kritiseerimisele väidavad mõned teadlased, nagu näiteks majandusteadlane Tyler Cowen, et sõda on kasulik, kuna kiirendab innovatsiooni. See on sama hea kui tuua argumente orjapidamise majandusliku kasulikkuse kohta.

Kokkuvõtteks palun teil, skeptikutel, veeta vähem aega pehmete sihtmärkide nagu homöopaatia ja lumeinimese mahategemisele ning kulutada rohkem aega tugevate sihtmärkide kritiseerimisele, nagu multiversumid, vähidiagnostika, psühhiaatrilised ravimid ja sõda – kõigist kõige tugevam sihtmärk. Ma ei oota, et te nõustute minuga kõigis neis küsimustes. Palun vaid, et te võtaksite skeptiliselt vaatluse alla iseenda seisukohad neis küsimustes. Küsige endalt järgmist: kas sõdade lõpetamine ei peaks olema moraalne kohustus, nagu seda oli orjanduse või naiste allasurumise lõpetamine? Kuidas me saame mitte sõdu lõpetada?

 

Loe kõne originaalteksti ja Horgani vastuseid enda kriitikutele siit.

Fotod: Ragesoss / Wikimedia Commons, wall.alphacoders.com

 

Toimetas Katrin Suik