Telegram Brüsselis: Vilja Savisaar-Toomast poliitikast ja ulmest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. aprill 2013 kell 12:02



 

Telegram väisas märtsi lõpus Euroopa Parlamenti Brüsselis ning ühel ennelõunal õnnestus meil kohtuda parlamendisaadiku Vilja Savisaar-Toomastiga. Heatujuline Vilja võttis meid vastu oma maast laeni akendega kabinetis, mille tagasihoidlikust ja mugavast sisustusest torkas kõige värvilisemana silma vaid riiulil asetsev foto Viljast ja tema abikaasast Taimo Toomastist. Ilma pikema jututa leppisime kokku, et sinatame ja usutlus võis alata.

 

Mis sa arvad rahastamisskandaalidest, mis viimasel ajal Eestis on aset leidnud? Esiteks muidugi Reformierakond ja nn Silvergate eelmisel aastal, aga nüüd ka Keskerakonna rahateemad seoses ametikohtadega Tallinna linnavalitsuses.

Ma alustan siis varasemast. See on ju tegelikult nüüd juba vaibunud ja väga palju enam kommenteerida ei ole, sest kõik asjad on juba ära öeldud. Aga mida ma arvan skandaali kui sellise kohta? Ega ma päriselt ei saa Silver Meikarist aru. Esiteks jääb selgusetuks, miks ta kirjeldatud skeemis üldse osales. Ma ei ole kahjuks saanud temalt otse küsida, mis teda ajendas. Teisest küljest on kummaline, et ta otsustas nüüd, mitu aastat hiljem juhtunu avalikustada. Muidugi, inimesed võivad muutuda ja võib-olla tekkisid mingid uued põhjused, miks ta seda tegi. Samas olen ma kindel, et ta on nutikas poiss ja sai juba kaks aastat tagasi väga hästi aru, mis toimub.

Reformierakonna reaktsioon Meikari artiklile oli äärmiselt ebaõnnestunud. Erakonna juhid tegid järjest terve rea valesid käike. Esiteks hakkasid nad kõike eitama ja õigustama ning pärast naeruvääristama prokuratuuri ettekannet. See jättis neist endast väga halva mulje. Ma loodan, et skandaali ainsa positiivse tulemusena suudavad nad edaspidi leida teisi võimalusi, kuidas erakonda rahastada. Ja ma loodan ka, et rahvakogu koostöös riigikoguga suudab välja töötada lihtsama ja selgema rahastamissüsteemi.

Selge on, et erakonnad küsivad raha ettevõtjatelt ja kui seadusega on see natukene raskeks tehtud, siis ei olegi häid valikuid, ütleme nii. Samas, kui me anname ettevõtetele uuesti võimaluse erakondi rahastada, tekib küsimus, kas selle raha eest mingeid vastuteeneid ei oodata.

Mis puudutab nüüd Keskerakonna rahastamisasju, siis erakonna sees võib teoorias kokku leppida mida iganes. Kui oled andnud nõusoleku maksta erakonna kaudu saadud poliitilise ametikoha eest natuke suuremat liikmemaksu, siis selles ei ole midagi taunimisväärset. Küll aga on hukkamõistetav see, kui tavalise ametniku töökoht sellest sõltub. Näiteks abilinnapead ja linnaosavanemad on poliitilised figuurid, kes viivad ellu oma erakonna poliitikat, kuid teised ametikohad peaksid jääma spetsialistidele ja olema apoliitilised. See on siin kõige küsitavam asi minu jaoks.

Millegipärast on nii Keskerakond kui ka teised erakonnad alati püüdnud kõiksugu ametikohti ja asutusi “enda omaks” teha. Aga minu arvates peab ametnik spetsialistina ennekõike linnaelanikele lojaalne olema, ta ei pea kuuluma ühessegi erakonda. Peaasi, et ta teeb oma tööd hästi.

Ka mind survestati linnaosavanemana, et peaks nagu kõik töötajad erakonda värbama. Mulle see ei sobinud siis ega sobi ka täna. Neile, kes ise tulid küsima, et tahaks erakonda astuda, ma loomulikult andsin oma soovituse. Aga ma ei ole kedagi vägisi parteistanud või öelnud, et oma ametikohal edasi töötamiseks pead astuma Keskerakonna liikmeks. Need asjad tuleb ikkagi lahus hoida. Mina ise pidin sellel ametipostil maksma 7% oma palgast erakonna kassasse, samamoodi ka riigikogus. See oli juba enne kokku lepitud ja ma teadsin seda enne nendele ametikohtadele asumist.

Ma saan aru, miks prokuratuur selles küsimuses juurdlust ei alustanud. Mina ka ei oleks seda teinud, sest olen täiesti kindel, et on olemas paberil mingid ametlikud või formaalsed põhjused, miks need inimesed lahti lasti ja nende üle pole mõtet vaielda.

 

 

 

Praegu on tekkinud väga palju vabakondi, MTÜ-sid ja üksikkandidaate, kes plaanivad sügisestel omavalitsuste valimistel kandideerida. Neid on mitu korda rohkem kui varasematel aastatel ja ilmselt tulevad kõige põnevamad valimised üldse uue vabariigi ajal. Kas sinu arvates on seda praegu Eestile vaja?

Kahtlemata on vabakondadega vaja rohkem arvestada, ega muidu poleks toimunud mitmed viimastel aastatel aset leidnud protsessid. Alates fooliummütsikestest ehk ACTA-vastasest liikumisest, arstide streigist, õpetajate miitingutest. See ei oleks nii kaugele läinud, kui valitsevad poliitikud oma rahvast rohkem kuulaksid.

Ma olen korduvalt rääkinud, et europarlamendis need asjad niimoodi ei käi. Meid külastavad kõigepealt ametlikud lobistid ja lisaks, kui me mingit seadust menetleme, otsivad meid üles huvigrupid, kes räägivad teemadest praktiku seisukohast. Võin tuua mõned konkreetsed näited. Transpordi- ja turismikomisjonis, kus mina töötan, arutasime sõidukite mürataseme reguleerimist. Küsimus oli, kui palju detsibelle lubada uutele sõidukitele alates mootorratastest kuni suurte veokiteni välja. Selle käigus kohtusime väga paljude autotootjate ning ka ettevõtjate liiduga ja kuulasime, kas see komisjoni ettepanek vastab reaalsusele. Meie poliitikutena ju seda ei tea, aga enne otsustamist on vaja kogu info kokku koguda.

Just meelsuse ja reaalse info saamiseks peaksid ka riigikogu liikmed rohkem kohtuma spetsialistidega. Meil ei ole kindlasti vaja, et riigikogus istuksid ainult arstid ja õpetajad, aga neid on vaja kuulata. Kindlasti ei soovi ma öelda, et poliitikud peavad tegema kõike nii, nagu erialade liidud soovivad. Riigijuhtidel on siinkohal selge vastutus näha asju laiemalt ning kontekstis teiste huvigruppide ja seadustega.

Seetõttu ma loodan, et vabakonnad panevad poliitikuid rohkem nendega arvestama. Muidugi võib valimistel juhtuda, et nad on liiga killustunud ja ei saa piisavalt hääli, et volikogudesse pääseda. Minu hirm on see, et Tallinnas lähevad hääled ikkagi Edgar Savisaarele.

Ma endiselt loodan, et tekib veel mingi uus suurem jõud. Ilmselt enne kohalikke valimisi ei jõua ning tänavu kandideerivad lisaks erakondadele vabakondade valimisliidud. Samas loodan, et riigikogu valimisteks tekib mingi uus erakond, sest seal ei saa valimisliidud teatavasti osaleda.

 

Kas sa plaanid selle uue jõuga liituda?

Eks ma pean ka otsustama, mida teha. Kogemust ju on – kõigepealt omavalitsuse tase, siis riigikogu tase ja nüüd rahvusvaheline tase. Patt oleks kõike seda kogemust raisata, kindlasti tahan ma jätkata Eesti poliitikas.

Minu esimene eelistus oleks leida üks karismaatiline juht, kes koondaks kõik need rahulolematud, kes on parteidest välja astunud. Muidugi ei lähe ma kaasa ükskõik millise jõuga, näiteks kui see on liiga radikaalne, kas siis rahvusradikaalne või kommunistlik või mis iganes – minu võimalik liitumine sõltub ennekõike maailmavaatest. Kui on hea seltskond, siis ma olen valmis igati kaasa aitama selle erakonna loomisele. Kuid selle jaoks oleks vaja selget juhti ja praegu ma sellist inimest ei näe.

 

Aga Helmed (Mart ja Martin Helme – toim.)?

No nemad on puhtalt radikaalid. Nad on Euroopa Liidu vastased tugevalt ja üldse euro-vastased laiemas mõttes. Minu meelest see ei ole praegu Eestile väga hea poliitika ja taktika. Pärast nelja aastat europarlamendis julgen ma küll öelda, et Eesti kaotaks väga palju, kui ta Euroopa Liidust välja astuks või üldse euroliit laguneks.

Esiteks on Euroopa Liit rahutagamise projekt ja praeguses majanduslikus olukorras oleksid väiksemad konfliktid kerged tekkima. Teiseks kaotaksime vaba liikumise ja kuna töökohti on niigi väga vähe, siis on paljude inimeste jaoks välismaal tööl käimine hädavajalik.

Mina ootan uut jõudu, mis oleks ikkagi sotsiaal-liberaalne, vasakpoolseid ma ei toeta, pigem võiks ta olla veidikene parempoolne. Ja ma arvan, et sellist jõudu on Eestisse vaja.

 

Meile tundub, et Eestis mängitakse kaarte ümber sotsiaaldemokraatide peale.

See ei ole mitte ainult Eestis nii, et sotsiaaldemokraadid hakkavad võimule saama, mitmel pool Euroopas on nemad peamine jõud. Aga ma ei tea, kuidas nad suudavad valitseda? Me ei ole neid ju näinud üldse iseseisvalt. Nad ei ole kunagi valitsust moodustanud. Nad on alati olnud partnerid või väiksemad jõud ja alati, kui asjad on muutunud keeruliseks, on nad valitsusest lahkunud. Seetõttu pole sotsiaaldemokraadid mulle seni jätnud usaldusväärset muljet poliitilise jõuna. Pigem on nad hoidnud oma positsiooni ja head kuvandit. Kui läheb halvasti, siis nemad ei taha olla vastutajad. Aga elame-näeme.

 

 

 

Mis on Eesti ja eestivenelaste suurim probleem? Väga palju nad omavahel ei suhtle ja tegelikult eestlased ei tea, mis elu eestivenelased elavad. Samuti näiteks venelasi ei huvita eriti, mis toimub Eesti poliitikas. Integratsioonipoliitika meie arvates lonkab.

Laiemas pildis ma ütleksin, et tegelikult ei ole olukord nii hull. Kahtlemata selline integratsioon, mis meil toimub, ei ole päris õige. Kuna meil on siin kaks kogukonda, siis oleks vene lastele pidanud süvendatult õpetama eesti keelt esimesest klassist peale. Mis tahes teises riigis pead sa riigikeelt oskama. Eestis on kõige absurdsem see, et vene lapsed õpivad alg- ja põhikoolis kõike vene keeles ning siis alates 10. klassist peavad õppima 60% ainetest eesti keeles. See on kõige rumalam plaan, mis üldse suudeti välja mõelda. See tekitab ainult viha ja teisest küljest ei ole meil ka neid õpetajaid, kes oleks seda kõike suutelised läbi viima. Kirde-Eestis paljud õpetajad ei oska isegi korralikult eesti keelt – kuidas nad siis peaksid veel õpilasi õpetama? Me ju ajame ise selle pilli lõhki.

Ja sealt tulevadki need suhtumised. Veel mõni selline Yana Toom või Moskva park venelaste jaoks. Vene kiriku rajamist Lasnamäele ma ei vaidlusta, sest venelased on läbi aegade olnud usklikud ja ühest Nevski katedraalist jääb väheks. Aga Moskva park on ikka liig mis liig. Miks me peaksime ehitama väikest Venemaad üles keset Eestimaa pealinna?

 

Väga paljud on valitsuse peale väga pahased. Kogu see onupojapoliitika – jääb mulje, nagu oleks kõik need erakonnad tegelikult üks kamp ja pole mitte mingit vahet. Mida peaks tavainimene tegema, et see olukord muutuks?

Tavainimene peaks tõesti rohkem oma arvamust avaldama. Ma ei kutsu kedagi tänavatele streikima, kuid valimistel peab väga selgelt oma suhtumist välja näitama ja mitte valima neid erakondasid, kelle poliitika on pettumuse valmistanud. Samas, päris nii ei saa öelda, et kõik on korrumpeerunud. Eesti on ikkagi demokraatlik riik, me ei ole küll väga kaugel oma demokraatlikus arengus, aga tüki maad oleme ära käinud küll.

Näiteks praegune Ansipi valitsus on teinud ka päris häid asju. Tal jätkus julgust teha ebapopulaarseid otsuseid, mis langetasid rahva elatustaset, kui oli vaja eurole üle minna ja kokku hoida. Aga pärast seda, kusagil fooliummütsikeste ajast, muutus Ansipi juhitud erakonna suhtlusstiil. Ja pärast seda on kõik allamäge läinud.

See majanduslikult raske aeg, kus oli vaja karmi kätt, on läbi. Valitsus tegi vajalikud kärped ära ja rahvas andis talle andeks. Kuid ülbus ja arrogantsus ei sobi, nüüd on vaja sammukene alla tulla ja näha asju sotsiaalsemalt. On vaja aru saada, et suur osa rahvast kannatab ja paljud lausa nälgivad. Valitsusel on võimalik teha teisi valikuid. Loomulikult raha kuskilt juurde ei teki, aga seda on vaja õiglasemalt ümber jagada.

Paar näidet. Mida teeb Eesti Energia? Miks on vaja meile mingeid kahtlaseid investeeringuid Ameerikas? Seda võib teha eraettevõte, aga riigiettevõte maksumaksja rahaga riskida ei tohi. Teine on Estonian Air. Kuidas lasti Tero Taskila lahti nii, et ta sai veel hiiglasliku lahkumishüvitise? Praegu Estonian Air ju klatib tema vastu võetud äriplaane.

Samas, meil on vaja oma lennukompaniid. Kui peaksime lendama Brüsselisse kahe lennukiga, siis see võtab kuus tundi ühel suunal. Ja näiteks ärimeestel ei ole sellist aega, praegu Estonian Air ei lenda ju otse isegi Londonisse. Sellised otselennud Euroopa keskustesse võikski olla Estonian Airi äriplaan.

 

Eesti hinnad on pärast euro kasutuselevõttu tõusnud mitmekordselt, kuigi lubati, et hinnad ei muutu. Kõik maksab sama palju kui välismaalgi. Kuidas aga saada palkasid paremal järjel olevate riikidega samale tasemele?

Eks see hindade ühtlustumine on loomulik, kui oleme ühes majandusruumis ja kasutame kõik sama raha. Hinnatõus ei oleks probleem, kui palgad samas tempos tõuseksid, aga seda kahjuks ei ole. Üleöö ei muuda siin midagi.

Pikemas perspektiivis on minu kindel veendumus, et me peame lihtsalt looma juurde töökohti. Üks võimalus on välja ehitada infrastruktuur. Näiteks raudteesüsteemi puhul ei pea ma silmas ainult Rail Balticat, vaid ka Eesti-sisest võrgustikku. Kui regionaalselt on kõik piirkonnad rongiliiklusega ühendatud, siis juba see looks juurde uusi töökohti, eriti maapiirkondades.

Maksude tõstmine küll ilmselt olukorda paremaks ei muuda. Samas ei julge ma seda päris kindlalt väita, sest ei ole ekspert maksude alal. Aga kindlasti tuleks eurotoetusi niimoodi kasutada, et sellest tekiks töökohti.

 

Ansip ütles kunagi, et saame viie rikkama riigi hulka. Kuidas sina seda kommenteerid ja kas me oleme graafikus?

(Kõik lõkerdavad naerda.) Graafikus ei ole me kahtlemata ja selliseid asju ei tohiks üldse välja öelda. See oli lihtsalt üks populistlik ilus valimisloosung ja nii ma seda võtangi. Me kõik tahaksime, et oleksime nii rikkad, aga paraku see nõnda kiiresti ei lähe. Kahtlemata saab ja tuleb majanduslikult edasi liikuda, näiteks peame toetusi paremini jagama.

Kasvõi see Tallinna tasuta ühistransport – mulle see süsteem üldse ei meeldi. Oleks võinud seda näiteks koolilastele pakkuda tasuta või üks-kaks liini hommikuti tasuta liikuma panna. Selle raha oleks võinud investeerida laste ringitasudesse. See ju võtaks ka vanematelt rahalist koormust vähemaks, seda enam, et meie lapsetoetused on naeruväärselt väikesed. See on mõnitamine ja seda (toetust) tuleks jõuga tõsta.

Aga tulles tagasi küsimuse juurde, siis 15 aasta pärast oleme kahtlemata paremas seisus. Euroopas ei ole kunagi väga kiiret majanduskasvu olnud, aga see on olnud võrdlemisi stabiilne. Kui Euroopa suudab taastada stabiilse majanduskasvu, siis 10–15 aasta pärast on kahtlemata pilt teine.

 

 

 

Kas sa pooldad meditsiinilise kanepi legaliseerimist?

Ei, absoluutselt mitte. Igasuguse narkootilise aine legaliseerimine on taunitav.

 

Tegelikult Telegram on avaldanud mitmeid artikleid ja uurimusi selle kohta, kuidas näitaks vähiravis on kanep väga tõhus.

No see on ravim ja seda kirjutatakse välja arsti retseptiga. Sellisel juhul on ikkagi tegu meditsiinilise näidustusega ning see on juba teine asi.

 

Küsisime kunagi ravimiametilt seda ja nemad ütlesid, et Eestis ei ole ühtegi retsepti välja kirjutatud; Soomes näiteks on ligi 70 inimest, kes oma valusid retseptiga saadud kanepi abil regulaarselt leevendada saavad.

Ju ei ole siis Eestis veel tehtud mingeid uuringuid ja arst ilma ravimiameti loata retsepti kirjutada ei saa. See peaks enne ikkagi olema legaliseeritud. Aga minu jaoks on igasuguste narkootiliste ainete seadustamine täiesti tabu, isegi kanep kuulub selle alla, nii et niisama poest kanepi ostmist ma kindlasti ei poolda.

 

Mida sa arvad üha enam levivatest n-ö vandenõuteooriatest selle kohta, mis juhtus 11. septembril 2001, ja globaalsest eliidist, kes tahab maailma valitseda ja kellel on kontroll kõikide riigipeade üle?

Mina pole vandenõuteooriaid kunagi uskunud. Mulle näiteks ei meeldi ka ulmeraamatud, neid ma ei loe. Ma ei ole hakanud igasuguseid teooriaid uurima, aga 9/11 osas on minu jaoks selge, mis toimus. Mina võtan seda kui terrorismiakti, kus kahe erineva usundi ja väärtustemaailma vahel toimus konflikt, mis on jätkuv, ja ma ei tea, kas sellest kunagi üle saadakse.

See on väga pikk teema. Aga ma ei usu, et kuskil istub keegi, kes juhib maailma, mingi eliit, kes otsustab, et täna laseme lennukid kaksiktornidesse, siis homme laseme Jaapanisse, Londonisse mõned jne. Ma usun, et on olemas terroristlikud organisatsioonid, kes on üles kasvatatud hoopis teiste väärtushinnangutega. See on teine maailm.

 

Kas sa oled kuulnud või näinud Eestis tehtud dokumentaalfilmi “Ulmefilm”?

Ei ole tõesti.

 

Okei, ma siis räägin väga lühidalt. Tegu on 13-osalise eestikeelse filmiblogiga, mis on kokku 10 tundi pikk ja lahkab täpselt seda, mida me just praegu rääkisime. Kuuldavasti on selle kommenteerimine Eesti valitsuses ja valitsusasutustes ära keelatud. Filmi info saadeti neile kõigile, ka presidendile. Filmi sees esitatakse presidendile küsimus, et ta vastaks valedetektori all küsimusele, kas 9/11 oli tema arvates USA sisetöö või mitte. Ta ei ole muidugi vastanud ja kogu poliitladvik täielikult väldib seda küsimust.

See vaikimine on minu jaoks loogilise mõistuse kohaselt muidugi arusaamatu. Mina ütlesin oma arvamuse välja: see on terroristide kätetöö.

 

Ma (Hando Tõnumaa – toim.) olen seda ise uurinud seitse aastat. Ma ei uskunud alguses ka mitte midagi, aga hakkasin seda uurima ja näen, kuidas need asjad kõik omavahel kokku lähevad. Kuidas suhtud sellesse, et need inimesed, kes seda uurivad, on kindlad, et see oli USA sisetöö, aga need, kes ei ole uurinud, ütlevad, et nad ei usu, et nii ei saa olla?

Igal inimesel on oma veendumus ja loomulikult tead sa rohkem asjadest, millega põhjalikult tegeled. See on puhtalt psühholoogiline fenomen. Samas, inimesed ei tegele nende asjadega, mis neid ei huvita. Mida rohkem mingit teemat uurid, seda rohkem sa lähed asja sisse ja hakkad uskuma.

Näiteks mina UFO-de võimalikku olemasolusse usun küll. Ma ei ole neid kunagi küll süvitsi uurinud, aga ma lihtsalt ei ole nii ülbe, et arvata, nagu kusagil mujal kosmoses ei võiks olla elu. Seda kindlasti mitte.

Aga seda 9/11 USA sisetöö asja ma ei usu. Samas ma ei välista lõpuni võimalust, et mul oleks lihtsalt rohkem infot vaja.

 

Kõik “Ulmefilmi” 13 osa on olemas www.ulmefilm.ee ja neid on kokku 10 tundi. Kas sa võtaksid aega, et kõik need osad ära vaadata?

No huvi on tekitatud. Ma ei saa lubada, et ma kõik 10 tundi ära vaatan või korraga, sest sellist aega mul ei olegi, peaksin siis ühe öö vahele jätma, aga huvi pärast ma vaatan, mis asi see on. Mulle meeldivad analüüs ja argumendid ja kuna ma olen psühholoogiat õppinud, siis selle külje pealt pakub see kindlasti huvi.

 

Kas ma võin kuu aja pärast küsida, et kas oled nüüd vaadanud “Ulmefilmi” ja mis sa sellest arvad?

Ikka võib. Meiliaadress on ju olemas.

 

Nõnda jätsimegi Vilja Savisaar-Toomastiga hüvasti ja saatsime ta järgmisele kohtumisele.

 

Fotod: Euroopa Parlament

 

Intervjueerisid Mariann Joonas ja Hando Tõnumaa

Toimetas Mariann Joonas

Täname Euroopa Liidu Infokeskuse töötajaid ja Riina Luike

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt