Andres Lindmäe: vaktsineerimise müütiline ajalugu

24. veebruar 2014 kell 16:23



i-14931b7cf8d9f0057f82cc2dd4d8d9e5-Picture 4“Entusiastlikud üleskutsed end vaktsineerida lasta erinevate haiguste (alates gripist ja lõpetades emakakaelavähiga) vastu on suunanud mind vastutustundliku arstina lähemalt uurima, kuidas vaktsineerimine alguse sai. Kuidas tekkis idee, et mikroobide või nende osade ja muude ainete süstimine võiks meid kaitsta nakkushaiguste vastu? Tänapäeval, kui üha rohkem kostab hääli vaktsineerimise vastu, oleks tagasivaade vaktsineerimise tegelikule ajaloole väga vajalik. Paljud meditsiini- ja ajalooraamatud serveerivad lugu lihtsa maa-arsti Edward Jenneri briljantsest vaatlusvõimest ja julgusest asuda võitlusse tolleaegse hirmutava ja surmava haiguse – rõugete – vastu,” kirjutab arst Andres Lindmäe Terviseportaalis ilmunud artiklis “Vaktsiinivale”.

Avaldame osaliselt artikli vaktsineerimise varjatud ajaloost koos autori kommentaariga Telegramile.

 

Dr Andres Lindmäe kommentaar:

See on väga mahukas teema, vaktsineerimisest arusaamiseks on vaja teada tänapäevase “modernse“ allopaatilisel farmakoloogial ja radikaalsel kirurgial põhineva meditsiinisüsteemi ajaloo tumedamat poolt – kuidas suure raha kontrollijad võtsid kontrolli meditsiinisüsteemi üle. Soovitan lugeda Terviseportaalist artikleid “Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin“ ja “Süsteem, mis võib tappa“. Olen väitnud, et praegune meditsiinisüsteem teeb rohkem kahju kui kasu.

Ei nõustu väitega, et vaktsiinivastased (võite ka mind sinna liigitada) interpreteerivad vabalt üksikuid uuringuid. Mina enam oma lapsi ei vaktsineeriks (kõige noorem poeg on siiski mõned vaktsiinid saanud, kuna ma siis sellest teemast nii palju ei teadnud) ja selle otsuse jõudmiseni olen läbi töötanud väga mahuka materjali. Samuti käituvad ilmselt ka teised, kuna vaktsiine pealepressiva süsteemi vastu otsustamine nõuab vastutustunnet ja veendumust, seega teadmisi. Vaktsineerimise “ametlikku versiooni“ pooldavad arstid võiksid oma kodutööd paremini teha ja mitte pimesi uskuda ravimiesitlejate mesijuttu.

Juba arstitudengitele räägitav lugu, kuidas andekas noor külatohter seljatas hirmutava haiguse – rõuged – sisaldab valet. Tegelikkuse Jenneri vaktsiin (sõnast vacca – lehm) ei toiminud, selle edukus oli müüt. Vale on läbiv joon ka edasises vaktsineerimise ajaloos. Ja mida pean arvama ka viimase aja “teadusuuringutest“, kui kuus maailma suuremat farmaatsiafirmat on end viimastel aastatel ise süüdi tunnistanud uuringutulemuste võltsimises (valetamises) ja maksnud hiigeltrahve… Käibele on tulnud termin crap science (rämpsteadus). Seega tuleb vahet teha uuringutel ja “uuringutel“.

Reeglina kasutavad vaktsineerimise pooldajad vaktsineerimist autismiga seostavate väidete kummutamiseks dr Andrew Wakefieldi näidet, justkui oleks tema 1998. aastal ajakirjas Lancet avaldatud uuringu näol olnud tegu suure pettusega ja MMR-vaktsiini kasutamine olevat ohutu. Kas aga tõesti? Loomulikult tegi “ametlik arvamus“ kõik, et uuringut ja arsti diskrediteerida. Lugu aga läks edasi – nimelt hilisemate aastate jooksul on dr Wakefield avaldanud veel 19 artiklit MMR vaktsiini ning Crohni tõve ja autismi seoste kohta – kõik peer reviewed ehk ekspertide poolt kontrollitud. Lisaks on praeguseks vähemalt 28 sõltumatut uuringutkinnitanud dr Wakefieldi algse uurimuse tulemusi. Halloo, uuriv ajakirjandus!

Praeguseks on USA Vaccine Injury Compensation Programme (vaktsiinikahjustuste kompensatsiooniprogramm – nn vaktsiinkohus) ja ka Itaalia kohus mõistnud välja miljoneid dollareid vaktsineerimisest põhjustatud autistlikele lastele. Kui vaktsineerimine nii ohutu on, milleks siis selline kohus? Muide, see kohus on tegelikult seatud vaktsiinitööstust kaitsma: vaktsiine tootvaid firmasid ei saa inimesed nimelt USA-s otse kohtusse kaevata ja üritatakse teha kõik võimalik, et vaktsiinitööstust mitte vastutama panna.

Aastaks 2016 prognoositakse globaalse vaktsiinituru kahekordistumist võrreldes aastaga 2009 ehk siis selle maht kasvab eeldatavalt 24 miljardilt dollarilt 53 miljardi dollarini (Research and Markets). Numbrid on tegelikult suured. Vaktsiinide hind on kasvamas, näiteks Gardasili keskmine hind peaks olema üle 100 euro piires. Vaktsiine toodab maailmas vaid käputäis firmasid. Nendele firmadele toodavad vaktsiinid väga suurt kasumit ja selle nimel ollakse valmis paljuks.

Võiksin tuua rea maailmas väga tuntud arstide kommentaare vaktsineerimise suhtes. Kuna selle artikli maht seda ei võimalda, siis vaid üks lühem: “Ainus ohutu vaktsiin on see, mida pole kunagi kasutatud.” Dr. James R. Shannon, eksdirektor, National Institute of Health (NIH)

 

Vaktsineerimise müütiline ajalugu

Kuulnud lüpsjate seas levinud kuulujuttu, et lehmarõugetesse nakatumine annab hilisema kaitse rõugete vastu, otsustas doktor Edward Jenner seda kontrollida. 1796. aastal kaasas ta  oma teooria testimiseks lüpsinaise nimega Sarah Nelmes ning 8-aastase poisi nimega James Phipps. Jenner võttis Nelmese lehmarõugete villidelt mäda ning asetas seda Phippsi kätele tehtud sisselõigetesse. Poisil esines kerge palavik, kuid ei midagi enamat. Hiljem püüdis Jenner poissi korduvalt rõugetesse nakatada, et tulemuseks olnuks  leebem vorm haigusest, ent poiss ei nakatunud. Jenner tegi järelduse, et tema meetod on andnud kaitse rõugete vastu.

1798. aastal avaldas Jenner oma uurimistöö tulemused ja väitis, et tema vaktsiin tagab eluaegse kaitse. Tõestus oli siiski vaid kuulujuttude tasandil.  Jenner kinnitas, et kui tema meetodi kohaselt  keegi on nakatunud lehmarõugetesse, siis on ta edaspidi  immuunne ka rõugete vastu. Siiski leidus  ka tol ajal arste, kes ei nõustunud selle väitega, kuna nad olid näinud ikka ja jälle rõugeid järgnemas lehmarõugetele.  Medico-Convivial Society (kohalik “arstide liit” naeruvääristas Jennerit tema meetodite tõttu. Edward Jenneri idee sai lõpuks tuntuks kui vaktsineerimine, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast lehm – vacca. Legendi järgi ohjeldas see Jenneri avastus rõugeid ning vabastas maailma sellest hirmsast nakkushaigusest.

On väidetud, et vaktsineerimine on päästnud miljoneid elusid. Tegu on siiski müüdiga, nagu neid vajadusel luuakse, et tekitatud positiivse emotsiooni abil mõjutada ühiskondlikku arvamust.

 

Jenneri vaktsiin ei toiminud – epideemiad jätkusid

Tegelikkuses oli Jenneri meetodiga  probleeme algusest peale. 1799. aastal vaktsineeris härra Drake mitmeid lapsi lehmarõugete mädaga, mille oli saanud Edward Jennerilt. Seejärel testiti lapsi, nakatades neid rõugetega, et näha, kas lehmarõugete protseduur oli olnud edukas. Neil kõigil arenesid välja rõuged ning vaktsineerimine ei kaitsenud mitte ühtegi neist.  Jenner sai teada katse tulemustest, kuid otsustas tulemusi ignoreerida, kuna need ei toetanud tema teooriat.

Vaatamata tõsistele vastuargumentidele võeti vaktsineerimine meditsiinikogukonnas kiirelt omaks paljude seas kui vahend rõugete vastu võitlemiseks. 1801. aastaks oli Inglismaal hinnanguliselt 100 000 inimest vaktsineeritud rõugete vastu, lootuses, et protseduur tagab eluaegse kaitse. Meditsiinikogukond jätkas Jenneri idee toetamist, olgugi et esines mitmeid näiteid, mis lükkasid ümber tema vaktsiiniteooria.

1818. aastal avaldas 30-aastase töökogemusega  Šotimaa kirurg Thomas Brown artikli, milles kirjeldas  oma kogemust vaktsineerimisel. Ta märkis, et esmalt oli ta vaktsineerimise propageerimisel äärmiselt optimistlik ning mitte keegi tema kolleegidest ei saanuks tema indu vaktsineerimise soosimisel edestada, kuid peale 1200 inimese vaktsineerimist pettus ta vaktsiini tulemuslikkuses.  Tema kogemus näitas, et peale vaktsineerimist inimesed ikkagi haigestusid ning isegi surid rõugetesse ning seetõttu ei saanud ta enam seda meetodit toetada.

Nagu tänapäeval nii tasustati arste ka siis vaktsineerimise eest ning seetõttu tekkis ka tolle aja arstidel soov võtta vaktsineerimist kui uut tuluallikat. Seetõttu oli üpris märkimisväärne, et dr Brown arstina võttis nii julgelt sõna vaktsineerimise vastu.

Kuna 1800. aastatel sai nii arstidele kui ka patsientidele üha selgemaks, et vaktsineerimise tulemused ei olnud sellised, mida oli lubatud, sagenesid ka vaktsiinist keeldumised. Vastuseks keeldumistele sekkus kohtusüsteem. 1855. aastal võttis Massachusetts vastu mitmed seadused, mis  tegid  laiaulatusliku vaktsineerimise kohustuslikuks. Kohustuslik vaktsineerimine ei olnud siiski võimeline ohjama rõugete probleemi.  Andmed, mille kogumine algas 1811. aastal Bostonis, tõendavad, et esines regulaarseid rõugete epideemiaid, kõige ulatuslikum neist oli kurikuulus epideemia aastatel 187273. See oli kõige raskem epideemia, mis vaktsineerimise ajal oli toimunud. Korduvad epideemiad tõestasid, et Massachusettsi poolt 1855. aastal rakendatud vaktsineerimist kohustuslikuks tegevad seadused ei toiminud. Tegelikult suri rõugetesse kahekümne vaktsineerimisaasta jooksul rohkem inimesi kui 20 aastat varem, enne vaktsineerimisi.

 

Loe artiklit edasi Terviseportaalist.

 

Andres Lindmäe

lõpetanud cum laude TÜ arstiteaduskonna spordimeditsiini osakonna, Villa Medica erakliiniku rajaja ja peaarst

 

Foto: scienceblogs.com