Viimase 45 aasta meditsiiniline kirjandus viitab, et maskid on haiguste leviku tõkestamisel kasutud

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. august 2020 kell 14:28



Meditsiini õppinud matemaatik ja kirjanik Arthur Firstenberg on populaarse elektromagnetväljade ajalugu käsitleva raamatu “The Invisible Rainbow: A History of Electricity and Life” autor. Ta lõi 1996. aastal organisatsiooni nimega The Cellular Phone Task Force, mis pühendub siiamaani sellele, et keskkond oleks vaba elektromagnetilisest saastatusest. Ta on veendunud, et traadita tehnoloogia piiramatu areng on seotud ka käimasoleva koroonapandeemiaga ning pärast põhjalikku uurimistööd väidab, et üks täna propageeritud meetmetest, mis tegelikult inimese tervist hävitab, on maskide kandmine. Siin on tema kokkuvõte viimase 45 aasta meditsiinilise kirjanduse uurimisest.

 

Meditsiinikoolis käinud inimesena olin šokeeritud, kui lugesin Neil Orri uurimust, mis avaldati 1981. aastal Inglismaa Kuningliku Kirurgide Kolledži (The Royal College of Surgeons) annaalides.

Dr Orr oli Colchesteris asuva Severallsi kirurgilise osakonna kirurg. Ja 6 kuu jooksul, märtsist kuni augustini 1980, otsustasid selle osakonna kirurgid ja töötajad vaadata, mis juhtuks, kui nad operatsioonide ajal maske ei kannaks.

Ja nad avastasid hämmastusega, et kui keegi operatsioonisaalis maske ei kandnud, oli haavainfektsioonide määr alla poole võrreldes sellega, kui kõik maske kandsid.

Nende järeldus: “Tundub, et minimaalse saastumise saab kõige paremini tagada, kui maski ei kanta üldse” ja maski kandmine operatsiooni ajal “on standardprotseduur, millest võib loobuda.

Olin nii üllatunud, et kammisin läbi terve meditsiinilise kirjanduse. Ma olin kindel, et tegemist oli juhusega ning uued uuringud peavad näitama maskide kasulikkust haiguste leviku piiramisel.

Kuid minu üllatuseks on viimase 45 aasta meditsiiniline kirjandus olnud järjepidev: maskid on haiguse leviku tõkestamisel kasutud ja kui üldse midagi, on tegemist antisanitaarsete esemetega, mis levitavad ise baktereid ning viiruseid.

  • Ritter jt. leidsid 1975. aastal, et “kirurgilise näomaski kandmine ei mõjutanud operatsiooniruumi üldist keskkonna saastumist”.
  • Ha’eri and Wiley kandsid 1980. aastal kahekümnes operatsioonis kasutatavate kirurgiliste maskide sisemusse inimese albumiini mikrosfäärid. Iga operatsiooni lõpus uuriti mikroskoobi all haavaeritisi. Kõigis katsetes näidati haava saastumist osakestega. Kuna näomaskide välispinnal polnud mikrosfääre tuvastatud, pääsesid need järelikult maski servadest välja.
  • Laslett and Sabin leidsid 1989. aastal, et südame kateteriseerimise ajal pole mütsid ja maskid vajalikud. Ühelgi patsiendil ei leitud infektsioone, hoolimata sellest, kas kasutati mütsi või maski. Sjøl ja Kelbaek jõudsid 2002. aastal samale järeldusele.
  • Tunevalli 1991. aasta uuringus ei kandnud üldkirurgiline meeskond kahe aasta jooksul pooltes operatsioonides maske. Pärast 1537 maskidega tehtud operatsiooni oli haavainfektsiooni määr 4,7%, samas kui ilma maskideta tehtud 1551 operatsiooni korral oli haavainfektsiooni määr vaid 3,5%.
  • Skinneri ja Suttoni 2001. aasta ülevaates jõuti järeldusele, et “tõendid kirurgiliste näomaskide kasutamise katkestamise toetuseks näivad olevat tugevamad kui olemasolevad tõendid nende jätkuva kasutamise õigustamiseks”.
  • Lahme jt. kirjutasid 2001. aastal, et “patsientide piirkondliku anesteesia ajal kantavad kirurgilised näomaskid ei vähendanud meie uuringus õhus levivate bakterite kontsentratsiooni. Seega on need asendatavad (ebavajalikud).”
  • Figueiredo jt. teatasid 2001. aastal, et viie aasta jooksul, kui tehti peritoneaaldialüüsi ilma maskideta, ei erinenud peritoniidi esinemissagedus võrreldes haigla üksustega, kus maske kanti.
  • Bahli tegi 2009. aastal kirjandusest süstemaatilise ülevaate ja leidis, et “maskide rühmade ja maskideta rühmade vahel ei täheldatud olulist erinevust postoperatiivse haavainfektsiooni esinemissageduses.”
  • Rootsis töötavad Karolinska instituudi kirurgid, tunnistades maskide kasutamist toetavate tõendite puudumist, lõpetasid 2010. aastal nõudmise, et anestesioloogid ja teised ebasteriilsed (non-scrubbed) töötajad neid operatsioonisaalis kasutama peaksid. „Meie otsus rutiinsete kirurgiliste maskide kandmist enam mitte nõuda, on tavapärasest praktikast kõrvalekaldumine. Kuid selle praktika toetuseks puuduvad tõendid,” kirjutas dr Eva Sellden.
  • Webster jt. koostasid 2010. aastal aruande sünnitusabi, günekoloogia, üldistest, ortopeedilistest, rinna- ja uroloogia operatsioonidest, mida tehti 827 patsiendile. Kõik ebasteriilsed töötajad kandsid maske pooltes operatsioonides ja mitte ükski nendest ei kandnud maski ülejäänud operatsioonides. Maskide grupil oli operatsioonipiirkonna infektsioonide määr 11,5% ja maskideta grupil 9,0%.
  • Lipp ja Edwards vaatasid 2014. aastal kirurgilise kirjanduse läbi ja leidsid, et üheski uuringus ei olnud maskeeritud ja maskeerimata rühma infektsioonide määras statistiliselt olulist erinevust. Vincent ja Edwards värskendasid seda ülevaadet 2016. aastal ning nende järeldus oli sama.
  • Carøe kirjutas 2014. aastal neljal uuringul ja 6006 patsiendil põhineval ülevaates, et “mitte ükski neljast uuringust ei tuvastanud operatsioonijärgsete infektsioonide arvu erinevust, kas kasutati kirurgilist maski või mitte.”
  • Salassa ja Swiontkowski uurisid 2014. aastal operatsioonitoas kantavate kitlite, maskide ja peakatete vajalikkust ning järeldasid, et “puuduvad tõendid selle kohta, et need meetmed vähendavad operatsioonipiirkonna infektsioonide teket”.
  • Da Zhou jt. tegid 2015. aastal kirjandusest ülevaate ning järeldasid, et “puuduvad olulised tõendid väidete toetamiseks, et näomaskid kaitsevad kas patsienti või kirurgi nakkusliku saastumise eest.”

Hiina koolid keelavad nüüd õpilastel kanda treenimise ajal maske. Miks? Sest see oli nendele surmav. See võttis neilt hapniku ja tappis nad. Kehalise kasvatuse tundides suri vähemalt kolm last – kaks neist jooksid maskiga kooli jooksurajal. Ja 26-aastasel mehel varises kops kokku, kui ta maski kandmise ajal neli kilomeetrit ära jooksis.

Kohustuslik maskide kandmine pole surmajuhtumite arvu kuskil vähendanud. 20 USA osariigis, mis pole kunagi käskinud inimestel näomaske kanda, on COVID-19 surmajuhtumite arv oluliselt madalam kui 30 osariigis, kus maskid on kohustuslikud. Enamikus maskivabades osariikides on COVID-19 suremus alla 20 inimese 100 000 elaniku kohta ja mitte üheski pole suremus kõrgem kui 55.

Kõik 13 osariiki, kus on suremus üle 55 (100 000 elaniku kohta), on osariigid, kus on nõutud maskide kandmist kõigis avalikes kohtades. See pole neid kaitsnud.

“Me elame püsiva haiguse ja mõttetu eraldatuse õhkkonnas,” kirjutab Benjamin Cherry ajakirja New View 2020. aasta suvenumbris. Eraldatuses, mis hävitab elusid, hingesid ja loodust. 

 

Arthur Firstenberg
11. august, 2020

 

Allikas: Cellular Phone Task Force (augustikuu uudiskiri)

Foto: amazon.com

 

Tõlkis ja toimetas Madis Mark



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.