THI koos Volt Europa juhtidega. Foto: Volt Europa

Kui ekspresident Toomas Hendrik Ilves liitus eelmise aasta kevadel liikumisega Volt Europa, käsitles kohalik meedia seda vaid kurioosumina, kuid järgmisel aastal võivad Volt Eesti kandidaadid osaleda juba Riigikogu valimistel, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Volt Europa on tsentristlik, liberaalne poliitiline liikumine, mis pooldab tugevalt Euroopa Liidu föderaliseerumist. See sündis 2017. aastal reaktsioonina Suurbritannia lahkumisele Euroopa Liidust, et pakkuda vastukaalu rahvuspopulismi tõusule. Nüüdseks on Volti rakukestega kaetud 33 riiki. Eestis on see vaikselt tegutsenud juba 2019. aastast alates. Seni küll suurema eduta, kuid tähtede seis muutub siin selle jaoks järjest paremaks.

Ilves teatas eelmisel aastal Voltiga liitudes, et jagab selle väärtusi – tema arvates esindab see kõike seda, mis on Euroopa jaoks hädavajalik, et tulla toime nende eksistentsiaalsete kriisidega, millega me praegu silmitsi seisame. ERR-ile antud intervjuus täpsustas ta toona, et ei hakka tegelema aktiivselt parteipoliitikaga ega kavatse kandideerida valimistel. Samas osales ta siis peagi Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil Latitude59 arutelus, kus tema lavapartneriks oli Volti üks asutajatest Damian Boeselager, kes kuulub praegu juba teist ametiaega Euroopa Parlamenti.

Boeselager oli esimene, kes 2019. aastal Volti ridadest europarlamenti valiti. Nüüdseks on neil seal juba viis saadikut, neist kolm osutus valituks Saksamaalt ning kaks Hollandist. Kui 2019. aastal suudeti seada oma kandidaadid üles seitsmes riigis, siis 2024. aastal oli neid riike juba 15. Praegu kuuluvad Volti saadikud europarlamendis roheliste fraktsiooni, aga eesmärk on moodustada seal omaette fraktsioon. Selleks on vaja saada kokku vähemalt 23 saadikut, kes esindavad vähemalt veerandit Euroopa Liidu liimesriikidest. See tähendab praeguse seisuga seitset riiki.

Volti rõhuasetus on selgelt Euroopa tasandi poliitikal, aga selle kujundamise juurde jõudmiseks on vaja ehitada ennast poliitilise jõuna üles liikmesriikide tasandil. Neis toimunud kohalikel parlamendivalimistel on Volti kandidaadid osalenud seni kümnes riigis, sealhulgas Suurbritannia, enamasti suurema eduta. Hollandis on neil kaks saadikut parlamendi ülemkojas, üks alamkojas. Bulgaaria parlamenti pääseti vahepeal sisse ühe suurema erakondade valimisliidu ridades, kuid langeti hiljem jälle välja. Küprosel on praegu Volti esindajana parlamendis inimene, kes osutus sinna valituks veel roheliste liikmena.

Seda rahvusvahelist pilti vaadates võib tunduda, et tegemist ei ole väga tõsiseltvõetava liikumisega. Postimehe ajakirjanik Mikk Salu kuulutas Ilvese sammu kommenteerides, et sisuliselt on tegemist nišiasjaga, mida skeptikud on nimetanud “rikaste laste hobiks”. ERR-i endine Brüsseli korrespondent Joosep Värk leidis siis, et Volt ei ole veel enamat kui “tore intellektuaalne mõtteharjutus”, tuues samas välja, et nii Ilves kui ka Volti asutajad on õppinud mingil ajal Columbia Ülikoolis.

Siinkohal soovitan vaadata Columbia Ülikoolist tulnud silmapaistvate riigitegelaste nimekirja, alates USA asutavatest isadest ja presidentidest, et mõista kui tugevaks hüppelauaks maailma poliitikasse võib selline akadeemiline taust osutuda.