Eesti perede kogemused: kas need on vaktsiinikahjustused? (1. osa)

1. detsember 2018 kell 17:02



Umbes kuu aega tagasi avalikustas oma lapse vaktsiinikahjustuse loo varasemalt nn vaktsiiniusku populaarne blogija. “Vaktsiinid on täiesti turvalised,” korrutavad seepeale paljud meie tervishoiutöötajad oma mantrat. Tõesti, tuhanded uuringud toetavad seda väidet aga samuti on tuhandeid uuringuid, mis ohutust 100%-selt ei kinnita. Ja kahjuks on mujalt maailmast tuua ka tuhandeid näiteid, kus lastel on immuniseerimise tagajärjel tekkinud tõsised tervisehäired ja enamasti kohtute abiga on seda ka ametlikult kinnitatud. Kõrvaltoimete leht ei ole niisama mõttelage paberileht, vaid kajastab reaalset võimalikkust. See, et Eestis puudub riigipoolne vastutus vaktsineerimiskahjustuste osas, ei tähenda, et kahjustusi ei eksisteeriks.

 

Selle ootuses, et Eesti ravimite kõrvaltoimetest teatamise süsteem ja vaktsineerimiskahjustuste tunnistamine/kompenseerimine jõuaks esialgu kasvõi Soome/ Norra/ Saksamaa/ Inglismaa/ USA jne tasemele, avaldame meie kodumaise Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingu poolt kogutud Eesti perede lood. Enamus neist peredest on eelistanud jääda anonüümseks.

PS. Tuletame meelde, et Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik ja kõigil on õigus tutvuda kogu kättesaadava infoga ja ise otsustada. Soovitame teha väga põhjalik uuring ning kaaluda kõiki plusse ja miinuseid! Abiks on siinkohal lisaks riiklikult heaks kiidetud infole ka sõltumatult koostatud “Vaktsineerimise ABC“.

 

Esimene lugu

Minu tütar sündis 2016 aastal. Apgar 10/10 4320g ja 53cm pikk. Sünnitasin ise. Sai kõik ettenähtud riiklikud vaktsiinid kuni 6 kuuni. Täiesti terve tüdruk ainult kuidagi hästi palju nuttis, ei kannatanud müra, autosõitu, päeval magas halvasti. Polnud selle 7 kuu jooksul ühtegi korda haige kuni saatusliku päevani.

Novembri lõpus sai laps HepB ja viisikvaktsiini. Detsembris jäi järsku haigeks, tõusis palavik 38,7 oksendas 2 korda. Kutsusin kiirabi, kiirabi tuli mõõtis, vaatas üle. Ütles, et tavaline külmetus, kui hullemaks läheb kutsuge uuesti.

Palavik langes ja tõusis. Sai rinnapiima. Kahe päeva pärast hommikul tekkis järsku lööve suu ja lauba ümber. Huuled hakkasid siniseks minema. See tekkis minutite jooksul. Kutsusin kiirabi, lastehaiglasse jõudsime oli lapsel juba šokk. Küsisin mis tal on, öeldi et vist meningiit. Lastehaiglas ootasime kaua, keegi midagi ei seletanud. Last elustati, tekkis organi puudulikkus. Mu tütar suri samal päeval haiglas. Tekkis laiaulatuslik põletik. Ajust leiti streptokokk. Diagnoos baktermeningiit ja peaajuturse. Muud organid olid korras.

Kui ma nägin oma tütart, oli ta paistes, imelikku värvi, selline pruun kuidagi, meeletult paistes, huuled, nina. Võeti mingi proov peast. See oli kohutav. Siiani ma ei mõista, mis kole haigus see küll oli. Kas oleks saanud teda päästa? Kuidas see nii kiiresti üle keha levis. Mulle pereõde ütles, et arvatavasti oli keha nii nõrk, immuunsus nõrk.

Millest äkki peale 6 kuu vaktsiini ( DTaP-IPV -Hib-HepB 3) läheb lapse immuunsus nii nõrgaks, et ta sureb ja mille põhjustas bakteriaalne meningiit. Meningiit on ka vaktsiinide infolehel kõrvalmõjudes kirjas. Liiga palju vaktsiine 6 kuu jooksul. Alguses mulle öeldi, et teie laps suri A-grippi, aga ükski analüüs seda ei näidanud, arst ka kinnitas, et gripp see ei olnud. Aga miskipärast läks kuidagi gripi surma alla. Veel arstid siiani ütlevad, et halbade asjade kokkusattumus. Vaktsiinikahjustust keegi ei tunnista. Kaua olen otsinud vastuseid, mis juhtus minu lapsega???

 

Teine lugu

Kirjutan teile siia väga lühidalt oma lapse loo, kes sündis 26.02.10, sünnitus 12 tundi, sündis ise. Peale esimest rinnapiima söömist oksendas kohe ja nuttis ja nii jäi see väga pikaks ajaks. Lapsel oli tugev refluks. Vaktsiinipassist näen, et ta on kahe päeva vanuselt saanud tuberkuloosi ja b-hepatiidi vaktsiini, ehkki mäletamist mööda kirjutasin sünnitusmajja minnes mingit paberit täites, et ei soovi, et mu last peale sündimist vaktsineeritakse…

Koju minnes jätkus pidev toidutagasiheide ja pepu punetus, rohekas kaka. Järgmine vaktsiin oli difteeria, teetanus, läkaköha ja haemophilus influenzae b vastu 3 kuu vanuselt. Ma ei mäleta, mis täpselt peale vaktsiini oli, sest laps nuttis ja oli minu arust haige kogu aeg. Sellele vaktsiinile tehti kahe kuu pärast kordussüst ja peale seda oli laps kolm päeva väga kõrges palavikus ja kakas rohelist lima non-stop. Helistasin perearstile, kes ütles, et see on kõrvaltoime ja andke palavikualandajat, kui väga hulluks läheb.

Rohkem vaktsiine ei ole teinud. Peale viimase vaktsiini tegemist hakkas ka tunduma, et laps nagu areneb väheke aeglasemalt, kui teised ja kahe aastaselt, kui ta ikka veel ei rääkinud, diagnoositi pervasiivne arenguhäire. Tal oli mitmeid autistlikke jooni, nagu korduvkäitumised jne. Lõputud toidutalumatused, hüperaktiivsus, kõne puudumine…. Kõne tuli 6 aastaselt….

Siiamaani tegelen lapse soolestiku tervendamisega, parasiitide ja seente taandamisega, toidutalumatustega. Peale dieete ja igasuguste erinevate alternatiivsete meetodite kasutusele võttu on laps arenema hakanud ja võib öelda, et meil läheb päris hästi, aga ta on ikka tugevalt autistlik ja tal on diagnoositud raske puue. Olen kindel, et vaktsiinid kahjustasid teda, sest juba sündides olid tal soolestiku probleemid (refluks, pepu punetus, tundlikkus rinnapiima kaudu söökidele, mida mina sõin).

Mina olen ise küll hetkel täiesti vaktsineerimiste vastu, aga üritan rõhutada eriti just seda, et kui ka otsustatakse vaktsiini kasuks, siis tuleb veenduda, et laps on täiesti terve ja et igasugune probleem, nt refluks, pepu punetused, muud nahalööbed, viitavad sellele, et laps ei ole täiesti terve ja tema immuunsussüsteem ei pruugi vaktsiiniga hakkama saada. Minu laps ei saanud, sest see kolmepäevane kõrge palavik ja kolmepäevane rohelise lima kakamine ei olnud kindlasti mingi tavaline vaktsiini kõrvaltoime, keegi ei tea tegelikult, mis lapse kehas siis toimus, kahjuks ei tundnud keegi huvi ka, või võibolla õnneks, sest ametlik meditsiin oleks võinud asja veel hullemaks ajada mingite ravimitega.

Kahe aastaselt oli tal kõrvapõletik, mille peale arst kirjutas antibiootikumi, kahtlesin kaua, kas anda, aga kuna lapsuke oli nii hädas ja ma ei saanud ise sellega kohe hakkama, siis proovisin. Andsin paar päeva ja lapse motoorika ja koordinatsioon muutusid, õigemini kadusid täitsa olematuks. Jätsin kuuri pooleli ja pole enam kunagi antibiootikume andnud. Kuni kahe aastaseni oligi laps väga haige kogu aeg, kõritursed ja igasugused muud probleemid, kõik viirused korjas külge. Sellest vanusest alates hakkasin andma probiootikume regulaarselt, kogu aeg, ainult vahel mõned pausid. Pluss siis dieedid ja muud tegevused.

Ma ei kujutaks ette, mis seisus oleks mu laps, kui ma poleks oma peaga mõtlema hakanud ja pidevalt infot otsinud. Praegu on võimalik mu lapsega koos elada ja täitsa vahvalt, aga tal on olnud momente, kus tagus pead vastu seina ja karjus arutult. Mu laps võiks vabalt ilmselt olla 24/7 karjuv autist ja ta võiks vabalt olla ka täiesti terve. On tehtud ka geneetiline uuring, selles osas on kõik korras. Kui ta poleks ühtegi vaktsiini kunagi saanud, siis oleks ta ilmselt oma seedimise probleemidest lihtsalt välja kasvanud, sest aeg-ajalt andsin probiootikume juba beebina, kui asi väga hulluks läks ja jälgisin ise kogu aeg, mida söön ja mida lapsele annan. Ilmselt ei oleks siis nii suuri arenguhäireid tekkinud.

 

Kolmas lugu

Minu poeg sündis 2000.a. Ta oli imearmas, hästi arenev laps. Loomulikult tubli lapsevanemana lasin teha kõik kohustuslikud vaktsiinid.

Peale igat kolmikvaktsiini (difteeria, läkaköha, teetanus) hakkas lapse tervis halvenema. Ravikaarti vaadates on ta olnud vahetult haige enne viimast kolmikvaktsiini. Kahe vaktsineerimise vahel oleme isegi kutsunud kiirabi, kuna oli järjekordne äge kurgu- ja neelupõletik. Peale kümnenda kuu kolmikvaktsiini hakkasid probleemid – kadusid juba tekkinud sõnad, laps ei naeratanud enam, ega vaadanud otsa, kui teda nimepidi kutsuti. Oli loid, kogu aeg tahtis magada ja tekkisid kummalised tõmblused, silmad läksid märjaks. Oli omas maailmas, tihti kriiskas, karjus…Sain aru, et tal on ka soolestikuga midagi lahti.

Lastearst ei osanud midagi öelda, saatis neuroloogi vastuvõtule. Ainuke, mida ta mainis, et mina sellele lapsele rohkem vaktsiine ei teeks. See tiksub mu kõrvus kuni tänaseni.

Tallinnas haiglas uuriti ja pandi diagnoosiks epilepsia. Saime rohud nagu ikka. Ja sealt tiksub mu kõrvus neuroloogi kuri lause: ”Kui Te oma lapsele neid rohtusid ei anna, siis pidage meeles, ta on teil varsti pikali maas ja ajab suust vahtu välja”. Olin sellest šokeeritud.
Mingi aja pärast saime tuttava kaudu Tartu haiglasse uutele uuringutele. Ühel päeval haiglas olles näidati meile filmi ühest Ameerika perest, kelle 10-aastane poeg märatses, peksis pead vastu seina. See oli nii kohutav.

Vaatasin oma armsat väikest 1,3-aastast last ja ei suutnud uskuda, et tal on sama haigus. Kui film läbi sai, öeldi meile, et teie lapsel on autism ja ravi sellele ei ole.

Sel hetkel varises kogu mu maailm lõplikult koost ja ma ei teadnud, mis ja kuidas edasi….

Mingi aja andsin lapsele epilepsia rohtusid, aga sain aru, et need ei aita, ta oli ikka loid, iga päev olid tardumised ja silmad imelikud.

Minu sisetunne ütles, et siin on midagi väga valesti…

Ma sain aru, et mu laps on mürke täis ja nüüd annan ma talle uusi peale. Sukeldusin alternatiivmeditsiini ja viskasin tema rohud prügikasti, kui ta oli 2 aastane.

Võtsin vastutuse lapse tervise eest enda kätte.

Tagantjärgi ma ei tea, kust ma selle jõu ja julguse võtsin, aga olen endale väga tänulik, et pole oma last kõik need aastad juurde mürgitanud.

Olen otsinud vastuseid 15 aastat. Kohtunud väga paljude erinevate inimestega nii tava- kui alternatiivmeditsiinis, enamus nendest saavad aru, et selle taga on vaktsiinid. Kuidas tuleb tervele, rõõmsale lapsele äkki “kuskilt taevast” närvisüsteemi kahjustus, ja imekombel just peale vaktsineerimisi.

Oleme saatnud uriiniproovi Prantsusmaale eralaborisse, kust saime vastuse, et tal on elavhõbeda mürgitus.

Oleme teinud kõike, mida osanud ja suutnud…Kui ta oli 9 aastane, käisime Odessas delfiiniteraapias. Eestis kõik võimalikud psühholoogid, logopeedid, refleksoteraapia, muusikateraapia, füsioteraapia, hipoteraapia, paljud tervendajad jne…. Loomulikult on see kõik olnud oma raha eest, sest rehabilitatsiooniplaan näeb lapsele ette vaid mõned tunnid ja nendeks ka pole inimesi, sest kõik töötavad kuskil eraviisiliselt.

Oleme gluteeni-, kaseiini- ja suhkruvabal toidul nii palju kui võimalik. Kasvatame maal ise värsket, sööme väga tervislikult. Olen tema keha puhastanud aastaid ja saanud läbi selle nii käitumise kui kõne paremaks. Juurde saab vitamiine, mineraale.

Ma ei kujuta ette, et raviksin oma last vaktsiinimürkidest uute ravimitega, mis tekitavad uusi haigusi, zombistavad ja moonutavad tema keha.

Nüüd, kui maailmas on välja tulnud palju filme, kus paljastatakse vaktsiinide telgitagused, pole mul enam üldse põhjust kahelda oma otsustes.

Saan ju aru, kui halb on lapsel endal, kui tema kehas on elavhõbe, alumiinium jne…

Need raevutsevad lapsed ei ole süüdi oma käitumises, vaid vanemad ja arstid peaksid peeglisse vaatama ja leidma põhjuse miks tänapäeval paljud lapsed on sellised.

Ükski laps ei röögi ega raevutse niisama. Kui lapsel on midagi viga, siis tuleb minna ajas tagasi ja küsida endalt, mis juhtus enne seda, kust see kõik alguse sai? Minu poeg käib erikoolis, vajab igapäevast kõrvalabi 24/7.

Siinkohal toon vastupidise näite oma 8 aastase tütre kohta.

Enne lapse sündi, sai kõigile arstidele ja ämmaemandale öeldud, et seda last me ei vaktsineeri. Mind isegi üllatas, et ämmaemand vaktsiine peale ei surunud, sest tean, kuidas enamus on sellega hädas. Hiljem kuulsin tuttavate kaudu, et meie ämmaemand ei vaktsineerinud ka oma lapsi ja sõpradel ei soovita seda teha, sest ta näeb mis toimub imikuga peale vaktsineerimist.

Kui meid haiglast välja kirjutati järgmisel päeval, siis raviarst vaatas meie pabereid ja oli üllatunud, et te ei olegi oma last vaktsineerinud? Olin valmis ebameeldivaks vestluseks vaktsiiniteemadel. Samas ütlesin talle väga konkreetselt, et jah, see laps ei saa mitte kunagi mitte ühtegi vaktsiini ja arst vaatas väga sõbralikult meile otsa ja ütles: “Tublid vanemad, olete endale asja selgeks teinud. Kust peaks imik saama B hepatiiti või tuberkuloosi? Head teed teile…”

Nüüd 7 aastat hiljem, kui käisime kooliõe juures ja ta nägi meie tühja ravikaarti, imestas, et te polegi ühtegi vaktsiini saanud? Sain aru, et pigem suhtus ta sellesse positiivselt. Küsisin, kas te olete kursis, et maailmas käib vaktsiini telgitaguste paljastamine. Kooliõde oli vaadanud filme “Tõde vaktsiinidest” ja ütles, et ma tean, olen kõigega kursis….Ma küsisin, miks te seda siis teete, kui teate, kuidas vaktsiinid lastele tegelikult mõjuvad? Ta lõi pilgu maha ja ütles, et ta peab seda tegema, sest muidu poleks tal homme tööd.

 

Neljas lugu

Meie pere kogemus on küll väga “lahja” võrreldes lugudega, mis vaktsineerimise päeva pealt perekondade elu põhjalikult muudavad, tunnen ometi, et selliseid lugusid on ka vaja jagada.

Meie teise lapse sünd aastal 2007 pani meid vaktsineerimisele hoopis teisiti vaatama. Me lapsuke oli kõige rahulikum, tasakaalukam ja rõõmsam tita, keda eales enne ja pärast teda kohanud olen. Sõi, magas, naeratas, nautis me pere süli ja lähedust. Sel päeval kui ta sai kolmikvaktsiini, oli ta ära vahetatud – nuttis, magas halvasti, reageeris tugevalt ja ärrituvalt, ehmatas. Tavameditsiini jaoks ilmselt tavapärane laps oma tavapäraste rahutuste ja soovidega, aga ema süda tundis ära. Tundsin süüd, valu, kurbust, jõuetust. Pöördusin perearstile, tema ütles, et tavaline ja peagi mööduv. Mööduski, aga sedapidi, et see on meie normaalsus. Habras keskendumisvõime, emotsionaalne hõredus, väsimus, ärrituvus… Ühtegi diagnoosi ilmselt nii nõrgale diagnoosile ei panda, ainult ema süda tunneb ja teab…

Nüüd, olles 10-aastane, on ta selgeks õppinud meetodid, kuidas ennast toetada – hingamine, mõned harjutused, toidud. Ta oskab seda tunnet sõnastada nii, et tal tuleb peale maailma suurim ebamugavus, nii halb, nii halb on igal pool olla. Emana näen, et see on seesama tunne, mis tal peale vaktsineerimist hoo sisse sai.

Järgmised kaks last olen sünnitanud kodus, eemal ohust. Perearst käis küll “süstlaga järgi” pikalt, aga siiani oleme seda maailma- ja tervenduspilti teistsugusena suutnud hoida.

 

Viies lugu

Meie pere lugu hakkas tüüpiliselt. Olin last saades väga vaktsiiniusku. Täna ma nimetan seda julgelt just usuks, sest ühtegi infolehte ma ju ei lugenud, aga vaktsineerimisest keeldujatega vaidlesin nagu teaks püha ja ainuõiget tõde. Siiani on mul süümepiinad selles osas, aga õnneks kõik mõistavad ja toetavad.

Sündis meie poja, meie silmatera. Ta oli pontšik, rahulik. Kuigi ta vajas peale sünnitust veidi jälgimist, oli ta tugev ja terve poiss. Paar päeva hiljem tehti esimesed 2 vaktsiini ja meie elu põrgu läks lahti. Sellest päevast alates olid meie lapsel pidevad nutuhood. Ma olin pool magamata, kurnatud ning nutsin sageli koos lapsega. Ka suhted mehega olid keerulised, sest sellises hulluses ei suuda sa jääda adekvaatseks. Tuli ka sünnitusjärgne depressioon. Iga järgneva süstiga läksid asjad aina halvemaks. Ega ma muidugi aru ei saanud milles asi on – kogu vastutus ikka oli mul, kui kehval ja mitte hakkama saaval emal. Lapsed ju nutavadki. Tuvastanud olen ma enda loo algpõhjused mingi hetk kõrvutades enda peetud päevikut ja vaktsineerimispassi aga selleks läks ikka ennem pea 2 a aega. Üsna sageli esinev asjade käik, ma peaks mainima, vaadates beebigruppe, kus emad enda muredest räägivad. Vähe on kahjuks neid, kes hakkavad otsima põhjuseid ja lahendusi.

Eriti hulluks läks asi peale difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja Haemophilus influenzae tüüp b vaktsiini. Mu laps lihtsalt kriiskas hommikust õhtuni. Teda pidi kussutama 24/7. Ta vahepeal tegi mõne 15-20 min uinaku. Ma kolisin kodust ära ämma juurde, kes mul siis aitas sõna otseses mõttes ellu jääda. Vaheldumisi siis magasime, ämm veel käis tööl ja aitas kussutada ja hoida. Perearst teatas ainult, et see on normaalne. Täna, olles lugenud dokumente, mis arstidele on välja antud, oleks pidanud nad suunama mind koheselt EMOsse ja lõpetama vaktsineerimise. See on ohtlik reaktsioon, mida toovad välja ka infolehed.

Ka kaasa mõtlevate arstidega hiljem suheldes on öeldud mulle, et ma pean tänama saatust, et mu laps ei surnud või et tal ei tekkinud pöördumatuid ajukahjustusi. Ajukelme põletiku tunnused olid mu pojal. Sama asi, mille osas ta ju vaktsiini sai, eks. Jah, on veel arste, kes ikka loevad tegelikult ka infolehti ning dokumente ravijuhistega. Kuigi mul vaikselt selles osas juba on tekkinud lootusetuse tunne. See hullus kestis kokku 1,5 kuud. Kujutate ette olukorda, kus te ei saa 1,5 kuud magada, sest teil on nii suured valud ja keegi ei aita teid.

Minu ärkamine ja märkamine kahjuks selle sündmuse tagajärjel ei toimunud. Mu laps taastus, oli noh selles esialgses staadiumis tagasi, kus olid suuremad kisad ainult pool päevast ja sai ikkagi 2 h kaupa magada öösel. Kuni 6. kuu süstini. Mu laps muutus põrguliseks. Ta peksis enda pead vastu põrandat ja seina. See oli hullus. Ma olin esmakordselt ema ja ma ei saanud aru, mis toimub. Tookord ma isegi ei julgenud enam arsti kabinetti helistada, sest mu depressioon oli selleks ajaks väga sügav ning taas kuulata, et ma olen saamatu ema, kes ei talu lapse nuttu, oleks mu ilmselt üle piiride viinud. Õnneks oskasin pöörduda psühholoogi poole, kes aitas suuremast kriisist välja.

Ega ma ka sel hetkel ei seostanud seda samal päeval saadud vaktsiiniga, sest mulle on ju sisestatud, et kõrvalnähte ei esine. Ei tea neid mu arst, veel vähem ma ise. Midagi aga mu sees oli muutunud. Esimese aasta vaktsiini ma juba pelgasin. Mul ei olnud võimalik ka seda teha, sest ma olin võtnud endale vähemalt selle hoiaku, et vaktsiini saab vaid terve laps ja selleks hetkeks olid nohud ja köhad meie lapsel pidevad ehk ta oli krooniliselt haige laps.

Ma ei tea, palju ma istusin ja nutsin ja ei saanud aru, miks mu laps nii haige on. Mida suuremaks ta kasvas, seda tõsisemaks olukorrad muutusid. Nüüd tekkisid juba kõritursed. Väga õõvastav on vaadata, kuidas sinu laps ahmib õhku, läheb näost sinakaks ja ei saa hingata. Sa oled abitu. Jõuetu ja nii hirmul. Ma õppisin kiirelt neid lahenadma looduslike võtetega, sest mul on teatud ettevaatlikus ravimite ülekasutuse osas koguaeg olnud. Nähes, mis need mu pereliikmetega teinud on.

Vaikselt hakkas ka aju vastu võtma informatsiooni vaktsiinide võimalikest probleemidest ja esimese aasta MMR ma lükkasin muudkui edasi. 1,5 aastaselt ma hakkasin juba abi otsima väljaspool tavameditsiini, sest mu lapsel olid tekkinud sellised raevuhood, et ma jooksin enda 1,5 a lapse eest ära. Ma olin siniseks pekstud ja hammustatud. Lapse kõritursed, nohud ja köhad oli lihtsalt üks lõputu jada. Kuskil käia ei saanud. Laps oli pidevalt haige ja neid öid, kus ma õhku ahmivat last turgutasin oli juba mitu korda nädalas. Arst kehitas selle olukorra peale vaid õlgu, et lapsed ongi sellised. Täna tean ma, et see on absoluutne vale. Nii kui ma hakkasin tõeliselt küsima, miks mu lapsega see toimub ning sõpru kuulama erinevate võimalike lahenduste osas, meie elu muutus päeva pealt.

Selgus, et meie lapsel oli mitmeid toidutalumatusi, mitte allergiad. Sealhulgas ka muna talumatus, millega ei tohi vaktsiine üldse teha, infolehte tagant järele lugedes. Jättes välja kõik 12 toiduainet oli mu laps päevapealt kõige tervem laps maailmas. Välja arvatud muidugi tema metsik agressiivsus. See menüü muutus oli muidugi kohutavalt raske, aga oli seda kõike väga väärt. Kui me olime olnud üle 6 kuu rangel dieedil, sain ma aru, et ka need talumatused on ju sümptom ning hakkasin otsima ka nende lahenduseks variante.

Sest nii kui isegi veidike oli midagi toidu sees sellest nimekirjast, oli poisil taas hing kinni 2 tunni jooksul. Jõudsime imelise homöopaadi juurde, kes määras meile kogu sümptomaatika põhjal tema isiklikult vajamineva aine. Ja tõesti, ime sündis. Proovides 2 nädala pärast ettevaatlikult talumatuse aineid ei juhtunud midagi. Lapse agressiivsus kadus u 2 kuuga, vähenes selgelt 2 nädalaga. Ainuke, millega maadlesime 4 kuud oli muna talumatus. Muidugi meie vaktsiinide kõrvalnähud ei ole kuhugi andmebaasi kantud, nagu ei ole seda tehtud ka mu tuttavate laste kõrvalnähud, sest Eestis arstide meelest kõrvalnähte ei esine. Hetkel saab kõrvalnähte registreerida ka inimene ise, 6 a tagasi see võimalik ei olnud. Ka kindlasti keegi ei tutvusta seda võimalust vabatahtlikult. Nii ongi meil statistiliselt vaktsiinid kunstlikult ohutud.

Täna on minu poeg rõõmus, empaatiline, nutikas poiss. Ma saan aru, kui lähedal ma olin iseenda ja arstide hooletuse tõttu sellele, et ta oleks saanud täiesti pöördumatu ajukahjustuse. Meie lool on õnnelik lõpp vaid selle tõttu, et ma painutasin end ja olin valmis end avama ka millelegi muule. Täna on minu jaoks väga hirmutav, et jätkuvalt ei anta õiget infot lapsevanemale vaktsiinide kohta ega hoiatata, et jälgima peaks ka tõsiseid reaktsioone. Samas on selline info varjamine ebaseaduslik. See, et meil tullakse teisest toast süstlaga ja inimene ei näe infolehte, ei ole õige. Või see, et kui ta ei tee, siis ta tapab enda või teiste lapsi, on ebaseaduslik manipulatsioon. Lugema peaks kogu infolehte, kus on peal uuringud, nende pikkus jms väga olulist infot, mille järgi otsus teha. Võite arvata kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et nii mõnegi vaktsiini ohutusuuringu pikkuseks oli vaid mõni päev. Või see, et mitte vaktsineerijate väited olidki õiged, sisaldabki suures koguses raskemetalle ja et vähi tekitamist pole uuritud. Tõesti – tee informeeritud otsus ja oska näha kõrvalnähte.

Täna olen ma endale selgeks teinud kõikide nende haiguste olemuse ja saanud aru, et neil on ka ravi olemas, mille kõrvalnähtude risk on tunduvalt väiksem. Samuti näen, et haigused, mis pole üldse eluohtlikud on selleks räägitud just seoses kampaaniaga – vaktsineerime. Täna on meil veel normaalne, et laps põeb tuulerõugeid aga mujal maailmas on see juba surmaga lõppev haigus, mille vastu mitte vaktsineerides, oled sa lapse tapja. See info ei ole adekvaatne.

Meid pööratakse lapsevanematena üksteise vastu, aga see ei ole okei. Keegi ei aidanud mind minu mures, ükski arst ei istunud ega kussutanud minu last – vaid mina. Mul peab olema vaba valik teha informeeritud otsus ilma, et mind manipuleeritakse arstide poolt, meedia poolt, ühiskonna poolt.

Aga mis siis, kui sinu laps on ka saanud vaktsiinikahjustuse, aga sa seda lihtsalt ei tea? Aga seda mõistab ilmselt tõesti vaid see ema, kes on aru saanud. Kes on kätte võtnud ja sadu tunde infolehti, statistikat, meditsiinikirjandust jms uurinud. Ainuke, mis ma loodan, et maailmast kaovad sellised minusugused ignorandid, kes vaid uskusid, ei lugenud ja väitlesid lihtsalt reklaamlausetega. Aga ma südames mõistan neid samuti, lõpuks tahame me kõik ju ainult head nii enda lastele, kui ka teiste lastele. Ainult info, mis meile antud on, ei ole adekvaatne.

Hirmutab ja infot jagama paneb mind aga suures osas hirm. Hirm, sest räägitakse vaktsineerima sundimisest. Minule on see täna sama, kui öelda, et ma panen revolvri su lapse pea juurde, jätan sisse 5 kuuli ning tulistan – äkki satub see pesa, kust see 1 kuul on välja võetud. Ainuke asi, mis ma soovin, on et mul on õigus teha informeeritud valikut ise. Täpselt samamoodi nagu ma austan seda, et inimene on otsustanud vaktsineerida ning ma mitte kunagi ei mõtlekski võtta kelleltki ära seda õigust. Ma küll sooviks, et inimesed teeks informeeritud valikuid aga ka see on meil lõpptulemusena puhtalt isiklik vastutus.

 

Järgneb järgmisel laupäeval.

 

Uuri lisaks: Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Foto: Shutterstock

 

Toimetas Piret Pärnamaa

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6