X

10 eurot =

Ajatu. Naftatööstuse ajalugu: monopol, mis hävitab konkurendid ja kontrollib kõike

21. märts 2017 kell 9:27



bensujaamNaftal on elutähtis roll tänapäeva maailma suuremates eluvaldkondades, olgu selleks transport, meditsiin, rahandus, põllumajandus või kaubandus. On raske leida ärisektorit, kus nafta ei mängiks olulist rolli, mistõttu on selle kontrollijate kätes võim kogu planeedi üle. Enamasti teatakse naftatööstuse ajaloost paari tähtsamat kildu, kuid selleks, et mõista, kuidas see valitseb nüüdseks kõigi igapäevaste eluaspektide üle, tuleb vaadata tervikpilti – alustades naftatööstuse rajamisest, monopoliseerimisest, ebaseaduslike meetmetega konkurentide hävitamisest ning lõpetades meditsiini, hariduse ja toidutööstuse allutamisega. Käesolev artikkel ilmus algselt Telegrami 3. paberajakirjas

 

Naftatööstus sai alguse 19. sajandil New Yorgi osariigi maapiirkonnas, kus kogus populaarsust väidetava ravitoimega “maoõli“ (inglise keeles snake oil) ehk petrooleumiga segatud kõhulahtisti. Ennast arstiks kutsuvad mehed rändasid mööda maad ringi ning pakkusid kergeusklikele seda mikstuuri kui lahendust kõigile terviseprobleemidele, esmajoones vähile. Kõige kuulsam sellistest võltsarstidest oli William Avery Rockefeller (1810–1906), kes kasutas valenime Dr. Bill Livingston ja teenis raha kaaskodanike naiivsust ära kasutades. Üks tema lapsi oli John D. Rockefeller (1839–1937), kellest sai maailma esimene miljardär pärast naftafirma Standard Oil asutamist. John jätkas isalt õpitud tehnikate rakendamist maailma oma näo järgi vormimiseks.

John D. Rockefeller

John D. Rockefeller

 

Kontroll naftatööstuse üle

Esimene suurem naftakogumine algas Pennsylvanias, kui Pennsylvania Rock Oil Company palkas töötuks jäänud raudteekonduktori “kolonel“ Edwin Drake’i (1819–1990) koguma maa seest immitsevat naftat. Drake proovis esimesena puurida läbi kilda aluskivimi, et jõuda suuremate naftareservuaarideni ning kui tal see õnnestus, tõestas ta, et puurides on võimalik saada odavalt ja kiiresti rohkelt naftat. Ta rajas üleöö uue tööstuse, mis meelitas maakonda rohkelt inimesi. Maast saadud nafta destilleeriti õlilampides kasutatavaks petrooleumiks, mida tarbisid majapidamised ning tehased üle maailma. Pennsylvaniasse läks oma õnne otsima ka John D. Rockefeller, kes suutis seitsme aasta jooksul läbi suruda mitmeid strateegilisi partnerlusi ja firmade liitmisi, luues 1870. aastal Standard Oil of Ohio.

Kui Rockefeller oli suutnud luua oma firma, asus ta oma konkurente ärist välja tõrjuma, astudes salajasse liitu raudteefirmaga South Improvement Company. Ta teadis, et madalaima transpordikuluga nafta rafineerija suudab rivaalid põrmustada ning seega sõlmis ta raudteefirmaga kokkuleppe, mille kohaselt pidid nemad tagama raudteele regulaarsed suured saadetised ja vastutasuks saama märkimisväärselt madalamad transpordikulud. Paljud teised firmad ja ärimehed ei suutnud järsult tõusvate transpordikuludega toime tulla ning loobusid naftaärist. Kui John D. Rockefeller sai 40-aastaseks, kontrollis ta 90% maailma nafta rafineerimistehastest ning paari järgneva aasta jooksul sai ta kontrolli ka 90% nafta turustamise ja ühe kolmandiku kõigi nafta naftakaevude üle. Rockefeller oli edukalt loonud rahvusvahelise monopoli maailmas peagi kõige tähtsama kauba üle.

Rockefelleri taktikat järgisid ka mõned teised rikkad perekonnad nagu Nobelid, Rothschildid, Hollandi kuninglik perekond ning esimesena Pärsiast naftat leidnud miljonär William Knox D’arcy (1849–1917). Nemad ja Rockefeller olid varajased “naftaparunid“, kes said kiiresti äärmiselt rikkaks ning mõjuvõimsaks. Nende firmad Standard Oil, Royal Dutch Shell (Nobelite, Rothschildide ja Hollandi kuningliku perekonna ühine firma), Burmah (tulevikus BP ehk British Petroleum) olid tuntud üle maailma, mõjutades kõiki suuremaid eluvaldkondi. Nende sekkumiseta oleks maailm suutnud nafta asendada teiste ressurssidega, kuid need perekonnad otsustasid oma varanduse kindlustamiseks kinnistada nafta juhtpositsiooni vandenõude ja muude meetoditega.

Esimene suurem ehmatus tabas naftatööstust, kui elektril töötav lambipirn kogus populaarsust ning vähendas nõudlust õlilampide petrooleumi järele. Nende õnneks tekkis peatselt aga suur nõudlus bensiini järele – saksa insener Karl Benz oli leiutanud bensiinil töötava sisepõlemismootori. Aastal 1888 sai Benz Motorwagenist esimene kommertslikult saadav auto, mis suurendas ja kindlustas petrooleumitööstuse kasumeid.

Järgmiseks ohuks naftamonopolile osutus elektriauto: kuigi esimene elektriauto oli ehitatud juba 1884. aastal, kogusid need populaarsust alles 1897. aastaks ja 20. sajandi alguses olid 28% USA-s müüdud autodest elektril töötavad. Elektriautode eelisteks sisepõlemismootoriga autode ees oli käiguvahetuse puudumine, käsitsi väntamise puudumine, vibratsiooni, haisu ja müra puudumine. Elektriautode hävimise põhjustas 1901. jaanuaris Ida-Texases avastatud naftaväli, kus naftapurskkaev suutis välja pumbata 100 000 barrelit naftat päevas. Odav ja rohke nafta langetas bensiini hindu ning bensiiniautod tõrjusid kallimad elektriautod teedelt välja.

20. sajandi alguses leidis aset sündmus, mis tegi John D. Rockefellerist maailma esimese miljardäri. 1911. aastal otsustas USA ülemkohus, et tema firma Standard Oil on vaba kaubandust tõkestav monopol ning nõudis selle osadeks lahutamist. Paraku tõstis selline samm Standard Oili osade aktsiate väärtuse kolmekordseks ning paari aastaga oli Rockefelleri vara väärtuseks ligi 2% kogu USA majandusest. Rockefelleri konkurendid õppisid temalt, et mida halastamatumalt püüeldakse monopoli poole, seda tugevam kontroll saadakse turu üle ning ka suurem kasum. Sellest hetkest alates ei võimaldatud ühelgi leiutisel tõrjuda naftat maailmamajanduse tähtsaimalt positsioonilt ning ühelgi konkurendil ega naftahiide ohustaval teguril tekkida.

standard oil

 

Konkurentsi järjekindel hävitamine

Kui naftahiiglased olid edukalt suutnud elektriautod kõrvale tõrjuda, tekkis silmapiirile uus konkureeriv ressurss: alkohol. Henry Ford oli kujundanud oma Model T auto töötamaks kas bensiinil või alkoholil, väites, et viimase puhul saab praktiliselt ükskõik mida kääritada kütuseks, ennustades, et kütuse tulevik on avatud rohketele alternatiividele. Etanoolkütus oli odavam ja rohkem saadaval kui bensiin ning tavainimestele sobis, et seda sai toota igaüks, kes kasvatas piisavalt taimset massi ning omas destilleerimisvõimalust. Naftatööstusele selline tulevikuvisioon aga ei sobinud ning üheskoos hakati tugevalt toetama alkoholivastast liikumist, asutades aastal 1869 alkoholi keelustamise partei (Prohibition Party). Rockefeller ei soovinud alkoholi keelustamisega propageerida karskust, vaid kehtestada etanooli tootjatele karmid piirangud: kui etanooli tootmine muutus tülikamaks ning kulukamaks, vähenes ka selle atraktiivsus alternatiivse kütusena. Kui USA-s võeti vastu kuiv seadus, hakati etanoolitootjatelt nõudma ka etanoolile petrooleumi lisamist, et muuta aine mürgiseks ning inimtarbimisele sobimatuks. See nutikas samm muutis alkoholkütuse täielikult konkureerimisvõimetuks ning autotööstus hülgas selle lõplikult.

Ka plii lisamine bensiinile oli pelgalt kasumi nimel sooritatud samm. Nimelt leidis General Motors, et kui bensiinile lisada kas söest saadud benseeni või alkoholi, väheneb mootoris kolksumine ning tõuseb bensiini kvaliteet. Alkoholi lisamine tekitas ka puhtamat põlemisreaktsiooni, kõrvaldas nõgised emissioonid ja suurendas hobujõude. Ometi otsustas General Motors siiski plii kasuks, sest selle lisandi tootmine võimaldas neil saada suurimat kasumit: oleks nad kasutanud alkoholi, oleks naftatööstus kaotanud petrooleumimüügist 10–20%. Lisades bensiinile pliid, püsis kogu võim autode kütuse üle vaid naftatööstuse kätes. Seda mõistes sõlmis Standard Oil General Motorsiga partnerluslepingu, asutades ühise korporatsiooni Ethyl Corporation. Sellest hetkest alates sai pliiga bensiinist norm ja järgmise 80 aasta jooksul kannatas lugematu arv inimesi tervisekahjustuste käes, mis tulenesid otseselt selle neurotoksiini kasutamisest kütuses naftafirmade suurema kasumi ja kontrolli nimel.

 

Naftahiiglased hävitasid ühistranspordisüsteemi

Aastaks 1936 omasid vaid 10% ameeriklastest autosid ning enamik linna elanikest sõltusid elektritrammide ja -trollide süsteemidest. Standard Oili ja General Motorsi jaoks tähendas see suurt potentsiaalset turgu, kui nad suudaksid elektritranspordi nurka suruda. Selle nimel lõid nad salaja koos Firestone’i rehvifirmaga eraldiseisva ühise äri National City Lines, mis ostis kokku elektril töötava ühistranspordi liine ning lammutas need ära. Trammid ja trollid Baltimore’is, Los Angeleses, St. Louisis ja teiste suuremate linnade keskustes asendati General Motorsi bussidega, mis töötasid Firestone’i rehvidel ja Standard Oili kütusel. 1940-ndate lõpuks oli GM ostnud ja hävitanud üle saja munitsipaalse elektritranspordisüsteemi 45 linnas. Firmad peitsid kiivalt oma osalust National City Linesis, kuid aastal 1946 jõudis see siiski avalikkuse ette. Järgmisel aastal mõisteti National City Lines süüdi vandenõus transpordi monopoli moodustamiseks ning vandenõus monopoliseerida busside ja bussivarustuse müük. Karistuseks USA ühistranspordi infrastruktuuri hävitamise eest määrati ettevõttele 5000-dollariline trahv. Los Angelese 100 miljoni dollarilise Pacific Electric Systemi hävitamisele järelevalvet teostanud H. C. Grossmanile määrati trahviks vaid üks dollar.

Olles pääsenud elektritrammide ja -trollide süsteemi hävitamisest väga kergelt, asuti õõnestama raudteesüsteemi. General Motorsi president Charles Erwin Wilson (1890–1961) määrati aastal 1953 kaitseministriks ning koos riikliku kiirteede ministeeriumi juhi Francis DuPontiga (1880–1969) alustas ta tööd USA ajaloo suurima avaliku tööprojektiga – osariikidevahelise kiirteede süsteemiga. Selle tulemusel vähenes aastatel 1945–1964 raudteeliiklus 84% võrra ning autode soetamine muutus populaarsemaks kui kunagi varem. Mitmetes linnades arenes autotööstus ning bensiini müüginumbrid suurenesid samal ajal 300%. Sarnased sotsiaalse insenerluse katsed toimusid ka Euroopas, kindlustades naftafirmade tuleviku ja võimu USA-st kaugemal.

1960-ndate lõpus sõltus USA suuresti imporditavast naftast ning 1970-ndate alguses tekkis USA-s bensiinipuudus. Nimelt olid OPEC-i liikmesriigid kehtestanud USA-le ja teistele Iisraeli toetanud riikidele naftaembargo. Vähem teatakse aga, et lekitatud dokumentide andmetel oli antud energiakriisi korraldamine varasemalt kokku lepitud Madalmaade prints Bernhardi (1911–2004) loodud Bilderbergi grupi kohtumisel (millest võtsid osa kõik suuremate naftafirmade juhid). USA lõi siis ka Saudi Araabiaga kokkuleppe, mille kohaselt annavad Ühendriigid Saudi Araabiale relvi ning kaitset vastutasuks nafta eest, mida saab osta vaid dollarite eest ja Wall Streeti pankade kaudu. Selline samm võimaldas neil edukalt luua uue petrodollaril põhineva majandussüsteemi, mis tagas naftahiiglastele pretsedenditu kontrolli majanduse üle.

 

Rockefelleri mainekujundus

Rockefeller oli omal ajal põlatud, eriti tavainimeste seas. Selleks, et näida meeldivama äripartnerina potentsiaalsetele naftaga kauplejatele Lähis-Idas, oli tal vaja parandada oma mainet. Ta palkas selleks Ivy Ledbetter Lee (1877–1944), kes praktiliselt leiutas avalike suhete tööstuse. Tema initsiatiivil hakati lavastama filmiklippe, kus Rockefeller jagas vaestele raha, jättes endast mulje kui ligimesi armastav lahke ja sooja südamega mees. Tollane reklaamidest rikkumata naiivne ühiskond läks lihtsate trikkide õnge ning varem kasumi nimel maailma hävitava ihnuskoi asemel nähti nüüd filantroopset heldet džentelmeni.

Varasemalt Rockefelleri kohta satiire avaldanud ning karikatuure joonistanud ajalehed hakkasid kirjutama tema heategudest ning ülistama tema inimarmastust. Oma positsiooni kindlustamiseks asus Rockefeller raha „annetama“ ka erinevatele avalikele asutustele: vastutasuks pidid need institutsioonid mõjutama ühiskonda tema tahtele alluma. Üheks parimaks mooduseks inimeste kontrollimiseks oli võtta kontrolli alla nende haridus.

 

Haridussüsteemi äraostmine

19. sajandil hindasid ameeriklased haridust ja intellektuaalseid eesmärke. Lugeda oskas 93–100% inimestest ning privaatse ja detsentraliseeritud hariduse tõttu olid laialt levinud tugevad alusteadmised ajaloos ning teaduses. Paraku ei vastanud selline inimene naftaoligarhide soovidele: ise mõtlevad ja enda eest seista oskavad inimesed olid ohuks monopolistidele. Nemad vajasid hoopis massi sõnakuulelikke töötajaid, kes on parasjagu haritud, et nad suudaksid teha rutiinset lihtsat tööd, kuid samas piisavalt rumalad, et nad ei mõtleks liiga palju ega kahtleks kehtivas korras. Selleks tuli naftahiiglastel hakata ümber kujundama haridussüsteemi.

John D. Rockefelleri esimene suurem heategevusakt oli Chicago ülikooli asutamine, millele järgnes 180 miljoni dollari suurune annetus, kehtestamaks Üldhariduse Nõukogu. Rockefelleri usaldusväärseks liitlaseks sai baptistist vaimulik Frederick Taylor Gates (1853–1929), kes kirjeldas The Country School of Tomorrowis Rockefelleri plaani tulevaste ameeriklaste haridusele järgnevalt:

“Meie unistuses on meil piiramatud ressursid ning inimesed kujundavad end meie vormiva käe järgi ideaalse kuulekusega. Praegused hariduslikud tavad hääbuvad meie mõistusest ning traditsioonide poolt tõkestamata, süstime me head tahet tänulikule ning reageerivale rahvale. Me ei proovi teha nendest inimestest või nende lastest filosoofe või õppimis- ja teadushuvilisi. Me ei kasvata neist autoreid, kõnemehi, poeete ega kirjanikke. Me ei otsi suurte kunstnike, muusikute, maalijate algeid ega hinda ka tagasihoidlikumaid ambitsioone kasvatada neist advokaate, arste, pastoreid, poliitikuid või riigimehi, keda meil hetkel on piisavalt varuks.“

USA ja ka globaalse haridussüsteemi mõjutamiseks lõid erinevad monopolistid maksuvabasid fonde nagu The Rockefeller Foundation või The Carnegie Foundation for the Advancement of Teaching. Need kaks fondi otsustasid teha koostööd, et muuta USA haridussüsteemi vastama nende vajadustele ning üheks tõhusamaks meetodiks selle saavutamiseks peeti teistsugust ajaloo õpetamist. Selleks palkasid nad enda ümber spetsiaalsed ajaloolased, kes olid nõus moonutama ajalugu ning seda, kuidas seda õpetatakse. Nendest ajaloolastest sai The American Historical Associationi tuumik.

 

Meditsiinisüsteemi loomine

Naftafirmad asusid rakendama ka muid skeeme, muutmaks Ameerikat, sealhulgas hakati halvustama traditsioonilist meditsiini. Toona oli looduslik ravimtaimedel põhinev meditsiin normiks ning Rockefeller asus juurutama meditsiinitööstuses naftapõhiseid farmatseutilisi ravimeid. Selleks asutas ta 1901. aastal Rockefelleri Instituudi Meditsiinilisteks Uurimusteks, mille eesotsa pani ta psühholoogi ja teadlase Simon Flexneri (1863–1946), kes oli eksperimentaalse patoloogia professor. Flexneri vend oli õpetaja, kellel paluti kirjutada Rockefelleri ja Carnegie fondide rahalise toetusega uurimus, mis väidaks, et tõeliselt saab inimesi ravida vaid naftast tuletatud ravimite, kulukate protseduuride ning pikaajalise haiglas viibimistega. Patenteerimatud ja kontrollimatud looduslikud ravimid kuulutati kasututeks ning nendega ravijad rumalateks ullikesteks. Samal ajal rahastasid Carnegie, Morgan ja Rockefeller kirurgiat, radiatsiooni ning sünteetiliste ravimite väljatöötamist.

Peaaegu üleöö andsid naftahiiglased nendega koostöövalmitele meditsiinikoolidele ja ülikoolidele suuri summasid toetusrahasid, saades vastutasuks võimaluse panna oma inimesi koolide nõukogudesse, otsustamaks selle raha kasutamise üle. Sellisel moel võeti kiiresti ning käratult üle meditsiinilist haridust pakkuvad asutused ja seega ka tulevased arstid ning uurijad ja suunati kogu õppeprogramm keskenduma vaid naftast saadavatele ravimitele. Naftafirmad olid majanduslikuks aluseks uuele meditsiinilisele majandusele ning nad lõid enda uurimiskeskustest terved meditsiinitööstused, kus nende väljakoolitatud arstid müüsid nende enda petrokemikaalide firmade tooteid kui ravimeid. Ühe projektina prooviti petrokemikaalide tööstuse toodetavat sinepigaasi muuta kemoteraapiaks, kuigi sinepigaasiga kokkupuutumine suurendab märkimisväärselt vähki haigestumise riski.

Meditsiinisüsteem tõusis ka teiste monopolistide huviorbiiti ja näiteks omal ajal suurim kemikaalifirma maailmas IG Farben lõi selleks käed Standard Oiliga. Kuigi Farben tehti pärast teist maailmasõda osadeks (ilmselt selle rolli tõttu holokaustis kasutatava mürkgaasi Zyklon B tootmises), said selle järelejäänud osadest tänapäevaks tuntud firmad nagu Bayer ja Sanof, mis on ühed maailma suuremad farmaatsiafirmad.

 

USA finantssüsteemi vallutamine ja toidumonopoli loomine

Nüüdseks oli paari hiiglasliku naftafirma kätes võim muu hulgas ka transpordi, hariduse ja meditsiini üle, kuid monopolistide silmis oli neil siiski võimalik veelgi oma haaret laiendada. Nad võtsid sihiks kogu finantssüsteemi kontrollimise. Selleks loodi 1913. aastal totaalselt salajase kohtumisega Föderaalreserv. 1950-ndatel sai John D. Rockefelleri venna pojapojast James Stillman Rockefellerist (1902–2004) National City Banki juht ning John D. enda pojapoeg David võttis oma kätesse Chase Manhattani panga, mis oli Standard Oili pikaajaline panganduspartner. Paraku ei rahuldanud ka need edusammud nende ambitsioone ning edasi prooviti võimu alla haarata põllumajanduslik sektor, kasutades selleks jällegi filantroopia suitsukatet.

Rockefelleri Fond rahastas Rohelist Revolutsiooni, mis viis petrooleumipõhiste põllumajanduskemikaalide tutvustamiseni ja geneetiliselt muundatud taimesortide kasvatamiseni, mis muutis põldude harimist nii USA-s kui mujal. Ideeliselt pidid naftafirmadest pärit lämmastikväetised aitama talunikel saada paremat saaki ja seega rohkem raha, mis võimaldaks neil endale soetada efektiivsemad (naftal töötavad) masinad. Väetiste tootmisest teenisid suurt kasumit näiteks Standard Oil, Dow Chemical Company ja DuPont. Tänu toiduainetööstuse laienemisele suurenes ka nõudlus plastist pakendite järele, mida jällegi tootsid samad naftafirmad.

Paljude suurfirmade jaoks avas president Lyndon Johnsoni „Toit rahu nimel“ abiprogramm neile varasemalt suletud olnud turud. Nimelt nõudis abiprogramm, et abi vastuvõtjad hakkaksid kasutama petrooleumist sõltuvaid tehnoloogiaid ning kemikaale ja riigid, kes ei saanud neid endale lubada, pidid võtma (raskete tingimustega) laenu Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) ning Maailmapangalt, mida vahendas Rockefellerite enda Chase’i pank. Lubatud rikkused aga ei pruukinud uute tehnoloogiate abiga neisse riikidesse saabudagi ning tihti on „rohelise revolutsiooni“ positiivsed mõjud märkimisväärselt liialdatud. Uued tehnoloogiad süvendasid lõhet rikaste maaomanike ning vaeste talunike vahel ja näiteks Indias ei suurenenud taimede saagikus. Lisaks suurendas hoolimatu kemikaalide kasutamine erosiooni, muutis pinnase vähem viljakaks ja kohati täiesti harimatuks (suurenenud soolasuse tõttu). Vähem tähtis polnud ka kemikaalide mõju inimese ja loomade tervisele ning biomitmekesisuse hävimisele.

Põllumajanduskemikaalide üle kontrolli haaramine oli aga eelsammuks praegu aset leidvale geenirevolutsioonile, mille kaudu proovitakse monopoliseerida maailma toiduvarusid, asendades tavapärased seemned patenteeritud geneetiliselt muundatud taimedega. Geenitehnoloogiaga seotud firmad on praktiliselt samad, kes olid segatud ka “rohelise revolutsiooniga“, nagu näiteks IG Farbeni harud Bayer CropScience ja BASF PlantScience ning naftaoligarhide tütarettevõtted Dow AgroSciences, DuPont Biotechnology ja Monsanto. Kõik need firmad on rahastatud Rockefeller Foundationi ning Ford Foundationi ja Bill & Melinda Gates Foundationi kaasfilantroopide või sarnaste eesmärkidega organisatsioonide poolt. Ühendades korporatiivsed, filantroopsed, valitsuste ning rahvusvaheliste organisatsioonide huvid GM-taimede propageerimiseks, on loodud ulatuslik süsteem, peitmaks nende huvide tegelikke rahastajaid.

Riikide neokoloniseerimine GM-taimede teel järgib tavaliselt ühte ja sama skeemi: näljahäda või raskuste käes kannatavale vähem arenenud riigile pakutakse toiduabina GM-seemneid, mis vajavad kasvamiseks spetsiaalseid väetisi ja pestitsiide (nt Monsanto Roundup), mida põllumehed endale tegelikult lubada ei saa. Firmad lubavad seejärel talunikel neid tooteid ühe korra tasuta proovida ning vannuvad, et tänu neile saab maa saagikus suureneda nii palju, et talunik saab edaspidi neid tooteid endale lubada. Tegelikkuses aga muudetakse maa kasvukõlbmatuks tavalistele taimedele ning talunik tõmmatakse võlaorjusesse. Argentinas nõuti kasvatatud taimedelt isegi honorare ning lõppseisuna muudeti riigi põllumaad tulevikus harimatuteks maalappideks ja tõugati paljud põllumehed enesetapule. Vaid mõnedel riikidel on olnud julgust seista vastu rahvusvahelisele survele ning lükata tagasi GM-toiduabi, mille varjus proovitakse hoopis nende riiki naftaoligarhide võimule allutada.

Naftaoligarhid on suutnud enda võimule allutada kõik suuremad inimarengu valdkonnad: transpordi, hariduse, meditsiini, põllumajanduse, rahanduse. Praegu on vaieldav ka see, kas nende kätes on ka geoinsenerlus ning selle tulevik. Faktina võime aga ajaloo näitel öelda seda, et need monopolistid ei peatu millegi ees, et kindlustada endale rohkem raha ning mõjuvõimu inimkonna ja kogu planeedi üle. Ometi on meil võimalus naftapõhisest maailmast eemalduda, nõudes teistsugust lähenemist transpordile, energiatootmisele, haridusele, meditsiinile, põllumajandusele. Inimkonnal on juba olemas tehnoloogiad, et asendada nafta mitmes valdkonnas, tarvis on vaid teadlikke tarbijaid, kes julgevad neid nõuda.

 

Allikad ja viited leiad: The Corbett Report

Fotod: kingsacademy.com, Wikimedia

 

Toimetas Annika Urvela

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.