Saksa dokfilm: WHO lobistide haardes – salajane niiditõmbaja on Bill Gates?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

15. aprill 2020 kell 13:55



Värskete uudiste, et USA peatab ajutiselt WHO rahastamise, valguses on paslik meelde tuletada mõni aasta tagasi ilmunud dokumentaalfilmi “WHO – Lobistide haardes?“. “Maaima tervise kõige tähtsamal organisatsioonil – WHO´l – on probleem: ta on pankrotis ja seetõttu annetustest sõltuv. Kas ta kaotab nii oma sõltumatuse,” küsitakse filmi käsitlevas artiklis, mis ilmus Saksa väljaandes Zeit Online 2017. aastal. 

 

Parasiitide nagu malaaria, viiruste nagu ebola või bakterite nagu tuberkuloosi tekitajate, leviku peatamine kõikjal maailmas, haiguste tõkestamise globaalne koordineerimine ja vaestes riikides tervishoiu parandamine – need on hiiglaslikud ülesanded, millega peab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmete ülesandel toime tulema. Kuid maailma tervishoiu kõige tähtsam institutsioon on pankrotis. Kuna liikmesriigid ei maksa WHO´le piisavalt raha, vajab WHO aina rohkem eraannetajate ja tööstusettevõtete raha – ning sellega kaasneb risk, et ta kaotab oma sõltumatuse.

Kuid kes mõjutavad täpsemalt maailma tervise kõrgeimat instantsi? Kuidas? Ja mis peaks muutuma selleks, et see lõppeks? Terve aasta tegid filmitegijad Jutta Pinzler ja Tatjana Mischke uurimistööd, et saada vastused neile küsimustele. 4. aprillil (2017) võis näha nende töö tulemust 90-minutilise dokumentaalfilmina telekanalil ARTE: “Die WHO – Im Griff der Lobbyisten?” (“WHO – Lobistide haardes?“)

Vaataja peab varuma kannatust kuni esimese skandaalini. Selleks on küsimus, mille üle käivad Euroopas juba kuid vastuolulised diskussioonid: Kui ohtlik on taimekaitsevahend glüfosaat? Ja kas firma Monsanto, mis tõi selle pestitsiidi 1970ndatel esimesena turule, mõjutas WHO´d viimase hinnangu osas taimekaitsevahendi ohtlikkuse kohta? Sest teenib ju Monsanto ka pärast enda nimel varem olnud pestitsiidi patendi lõppemist hästi müües seda paketis geneetiliselt muundatud taimedega – näiteks soja või maisiga –, mis on glüfosaadi suhtes resistentsed.

Filmitegijate andmetel maksid geenitehnologoogia erinevad lobiorganisatsioonid 1990ndatel aastatel WHO´le suuri summasid. 1994. a suurendas WHO koos Maailma Toiduorganisatsiooniga (FAO) glüfosaadi piirväärtusi geneetiliselt muundatud sojaubades 200 korda. Filmitegijate väitel teenis see selgelt firma Monsanto huve. Sest nimetatud muudatuse järel sai kontsern müüa veelgi enam glüfosaadi ja selle juurde sobivaid sojaube.

Kuigi Maailma Terviseorganisatsiooni enda Rahvusvahelise Vähiuuringute agentuuri (IAEC) ekspertide hinnang oli teistsugune, otsustas WHO 2016. aastal ametlikult, et glüfosaadi kantserogeensust ei ole tõestatud. Seda otsustanud komiteesse kuulus kaks WHO-ametnikku, kes samaaegselt töötasid lobbiorganisatsiooni heaks (sellest kirjutas Zeit Online), mis omakorda on saanud märkimisväärseid summasid Monsantolt. ARTE-dokumentaal käsitles kõike seda uuesti – kuid siiski ei pakutud täiesti uusi andmeid glüfosaadi asjas.

 

Kas WHO saaks ilma Gates’i rahata hakkama?

Kuid just kontsernide ja WHO vahelised põimumised on need, mis teevad filmi huvitavaks – ja dokumentaalil on neid pakkuda mitu. Näiteks siis, kui sõna saab David McCoy, maailma tervishoiu üks juhtivatest ekspertidest: WHO tegevuskava juhivad aina enam eraannetajad, eelkõige Bill Gates. Kui Bill & Melinda Gates´i fond loobuks igal aastal miljonite dollarite Genfi saatmisest, ei oleks välistatud WHO kokkukukkumine. Nii suur on miljardäri mõju sisulisele programmile.

Fondi kõneisik välistab filmis igasuguse mõjutamise. Kuid film toob välja, et de facto on WHO´l ja Gates´ide fondik ühiseid töötajaid. Ja WHO keskendub tõesti silmatorkavalt jõuliselt sellele, mida Bill Gates soovib: näiteks vaktsineerimisele.

Kuid ainuüksi vaktsineerimine ei hoia inimesi tervetena. Palju tähtsam on, et riigi terviseennetus toimiks hästi ja inimesi ümbritsev keskkond ei teeks neid haigeks – dokumentaalfilm osutab näpuga sellele WHO haavale. Näiteks sureb iga päev peaaegu 1500 inimest saastunud joogivee tõttu. Nii toovad kriitikud välja, et puhtama vee ja toitlustusprogrammidega saaks päästa rohkem elusid kui vaktsineerimisega.

Ka vähemkulukate meetmetega, nagu näiteks uimastivastataste kampaaniatega, on WHO päästnud oma ajaloo jooksul palju elusid. Kuid tundub, et viimasel ajal on ta sellistes valdkondades vähem aktiivne. Seda kritiseerivad terviseteadlased juba pikka aega.

 

Gates investeerib ka kahjulikku tootvatesse kontsernidesse

Filmitegijad ültevad selgelt: Selle põhjuseks võib olla Gates´ide fond. Sest fondil võivad olla muud huvid. Põhjus: fond investeerib kontsernidesse, mille tegevus ohustab paljude inimeste tervist. Mida suurem on selliste ettevõtete kasum, seda rohkem teenib ka fond. Gates´i portfoolios on suured alkoholi- ja toidutootjad nagu Nestlé ning ka naftakontsern Shell.

Film kirjeldab seda huvide konflikti Nigeri delta näitel: seal voolas 2008. aastal kontserni kahest naftatorust välja vähemalt 500 000 barrelit naftat. Famerid ja kalurid jäid ilma oma elatise teenimise võimalustest. Shelli poolt makstud hüvitistest said sealsed elanikud elada vaid mõne aasta (Zeit Online artikkel). Kuid veel tänagi on suured alad reostunud.

 

Kas reaktorite õnnetuste tagajärgi mahendatakse?

Ja siis veel WHO ning ülemaailmselt aatomienergiat edendava Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEO) vaheline leping. Jutta Pinzleri ja Tatjana Mischke sõnul takistab leping Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tervishoiuasutust sõltumatute uuringute läbiviimisel selle kohta, kui palju kahjustab radioaktiivsus inimeste tervist. Pärast 1986. aasta Tšernobõli katstroofi olevat WHO vähendanud hukkunute arvusid ning organisatsioon olevat ka pärast 2011. aasta Fukushima maavärinat ja tsunamit olnud silmatorkavalt vaoshoitud: WHO ametnikud jõudsid alles päevi pärast reaktori katastroofi sündmuskohale. Selliste õnnetuste korral peab aga juba palju varem käivituma hädaolukorra lahendamise plaan, mis näeb muu hulgas ette kiirguse mõõtmisi vahetult pärast õnnetuse toimumist.

Film kritiseerib, et veel tänagi tugineb WHO Fukushima asjas liiga tugevalt IAEO´lt saadud andmetele. Lisaks on kahe organisatsiooni töötajate hulgas suuri kattuvusi: WHO Fukushima aruande autoritest on lausa seitse IAEO palgal. See ei kõla just eriti sõltumatult.

Aga just WHO sõltumatus on olnud see, tänu millele on organisatsioon oma ajaloo jooksul palju saavutanud (nt ülemaailmselt suitsetamise vähenemine tänu rangetele tubakavastastele reeglitele). Ja just selle sõltumatuse kaotus ähvardab täna Rahvusvahelist Terviseorganisatsiooni: kui 1970. aastal sai organisatsioon veel neli viiendikku oma vahenditest liikmesriikidelt, ilma et see raha oleks olnud seotud konkreetsete projektidega, siis täna on vastav summa vaid üks viiendik. Ülejäänud raha tuleb eraannetajatelt, fondidelt või liikmesriikidelt, kes eraldavad raha küll vabatahtlikult, kuid kindlatele projektidele. Kõigil nendel sponsoritel on erinevad ja vastuolulised huvid ning nad tahavad omada otsustusõigust globaalsete tervisevalvurite tegevuskavade koostamisel. Seetõttu tuleb kindlasti pidada diskussiooni, mida Jutta Pinzler ja Tatjana Mischke püüavad ellu kutsuda: kuidas peab WHO muutuma, et ta saaks ka tulevikus oma ülesandeid täita?

Ettepanekuid on enam kui palju: võtma vastu vaid neid annetusi, mille kasutamise üle otsustab WHO ise; kehtestama põhimääruse, mis välistab personali kattumise selliste institutsioonidega nagu IAEO või lobiorganisatsioonid, aga ka Gates´ide fond; mitte enam osalema sellistes projektides, nagu näiteks ülemaailmne vaktsiiniliit Gavi, mis saab suurema osa oma rahast Gates´ide fondist ja mille juhatuses istuvad ravimitootjad. Kõik see oleks võimalik. Selleks et taas iseseisvaks saada, vajab WHO eelkõige üht: liikmesriikidelt rohkem raha, mille kasutamise üle saab ta ise otsustada. Kui liikmesriigid panustavad ka edaspidi sellele, et miljardärid peavad täitma liikmesriikide ülesandeid, võib maailma tervishoiu tähtsaim organisatsioon kaotada oma usaldusväärsuse.

Dokumentaal “Die WHO – Im Griff der Lobbyisten?” on vaadatav ARTE-meediateegis.

 

Allikas: Zeit Online, + lingid artikli sees

Foto: telegraph.co.uk

 

Toimetas Sander Soomaa

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.