Grant Cardone – narkomaanist miljardilise kinnisvaraimpeeriumi juhiks

29. oktoober 2019 kell 12:59



Grant Cardone (61) on üks retsimaid mehi maailmas: ta on New York Timesi menukirjanik, müügiekspert ja motivatsioonikõneleja, kinnisvarainvesteeringute ja sotsiaalmeediaturunduse asjatundja. Sündinud USA-s Louisianas (USA), alustas ta nullist ning omab nüüd viit firmat, mille aastasissetulekud ületavad üle 100 miljoni. Forbes on teda nimetanud number üks turumõjutajaks ehk influentseriks. Cardone on kirjutanud mitu raamatut, sh „Sell or be Sold“ („Müü ise või oled müüdud“), „The 10X Rule („10x reegel“), „If You’re Not First, You’re Last („Kui sa pole esimene, oled viimane“) ja „The Millionaire Booklet(„Miljonäri brošüür”). Oma otsekohese hoiakuga on Cardone kokku ajanud terve varanduse ja võitnud miljoneid fänne üle kogu maailma. Järgnevas intervjuus räägib ta oma lapsepõlvest, kujunemisest ja äripõhimõtetest.

 

Kas sa oled alati olnud nii otsekohene?

Mu isa suri, kui ma olin 10-aastane ja kui sul pole isa või meesideaali, kelle poole vaadata, siis see muudab asju. Ma mäletan, et kui ema pärast mu isa surma tahtis mulle rihma anda, siis ma hakkasin naerma. See tundus jabur, ma teadsin, et ma ei saa enam mitte kunagi rihma. Mul puudusid eesmärgid ja ma tundsin puudust sellest tugevast mehest, kes mind juhendaks ja vajadusel rihma annaks. Mu ema ei teadnud, mida minu ja mu kaksikvennaga teha. Me igavlesime, koolist polnud kasu…

 

Milline oli elu Louisianas?

Ma kasvasin üles keskklassi peres, meil oli katus peakohal ja toit laual, mul oli jalgratas, aga me elasime pidevas majandusliku kitsikuse hirmus. Kartsime, et mehaanik, torulukksepp, katuseparandaja jt tahavad meid ära kasutada; me ei tahtnud mitte ühegi asja peale raha kulutada, olime väga ettevaatlikud. Mu isa suri veebruaris ja ema müüs meie maja maha juba märtsis. Meil oli kaunis kodu, mu isa oli lõpuks ometi jõudnud keskklassi, võib-olla isegi veidi kõrgemale. Aga 18 kuud pärast oma unistuste maja ostu isa suri, 15 päeva hiljem müüs ema maja maha, sest ta ei suutnud sellega toime tulla. Ma mõistsin 10-aastasena, et oma maja on vastutus. 20 aastat hiljem, kinnisvaraga tegeledes, mõistsin uuesti, et perekonnale kuuluv maja ei ole vara, vaid kohustus.

 

Kas raha pärast muretsemine ja majanduslik vangistus on Lousianas tavaline?

See on kõikjal Ameerikas nii. Filmides kujutatakse Ameerikat kui rikast maad, aga tegelikkus on hoopis vastupidine. 76% ameeriklastest elavad palgapäevast palgapäevani, 64% äridest saavad omadega nulli või on kahjumis. Meie hümnis lauldakse „Land of the brave and home of the free“ (vaprate inimeste maa ja vabade inimeste kodu), see aga pole kaugeltki tõsi. Enamikul rahvast pole raha ja nad on leppinud sellega, neil pole säästusid, nad kulutavad kõik ära; nad kardavad raha, ei oska raha teha ega sellega midagi peale hakata. See on samamoodi ka mujal maailmas.

 

Sul on kaksikvend, räägi veel, milline oli su lapsepõlv.

Mu emal oli käed tööd täis, ta ei öelnud, et meil on rahamured, aga ma sain aru, et tal on hirm. Ta kogus kuponge – ollakse harjunud, et elu on selline, et kogu aeg peab koguma ja säästma. Aga see on täielik bullshit, sinust on saanud ümbritseva keskkonna ohver.

Kuid mu ema ei osanud paremini, tal polnud haridust, tal polnud ettevõtja pealehakkamist; sel ajal ei julgustatud naisi oma raha teenima. 1950-ndatel oli naiste ülesandeks olla ema ja abikaasa ning hoolitseda kodu eest. See on väga oluline roll, aga tänapäeval me näeme seda liiga vähe. Ema andis mulle kolm korda päevas süüa ja iga söögikorraga kaasnes loeng. Ta andis endast parima, aga mina soovisin 10-aastasena, et minust saaks mees. Ma tahtsin täiskasvanuks saada juba 6-aastasena.

Kui ma nägin, et see, kelle käes on raha, teeb otsuseid, siis tahtsin ka mina raha. Ma ei tahtnud raha lihtsalt raha pärast, vaid mulle hakkas kohale jõudma, et see, kelle käes on raha, kontrollib keskkonda. Ma sain sellest aru juba enne isa surma. Ma sain aru, et neil, kelle käes on raha, on lõbus. Nemad otsustasid, kuhu me lähme, kui kaua me seal oleme ja mida me seal teeme. Lapsed saavad sellistest asjadest aru.

Mul võib kodus laps vaadata telekat, aga samal ajal on ta kursis kõigega, mida ma oma naisega teises toa otsas räägin. Kui sa paned täiskasvanu samasse rolli, siis ta ütleb, et võtke vaiksemaks, ma ei kuule, mis telekast räägitakse, aga lapsed nii ei tee. Laps tarbib infot igas olukorras ja samal ajal on täielikult kursis sellega, mis teised ümberringi räägivad. Ja hiljem suudab ta seda peaaegu täielikult jäljendada.

Ja mina olin samasugune, ma oskasin järele teha kõike seda, mida tegid mu vanem vend, kaksikvend, mu õed, ema ja ka kõike seda, mida nägin televiisoris. Nii kujuneb välja inimese iseloom. Mu isa tahtis olla rikas. Ma sain sellest hiljem teada, et tema unistus oli olla esimene miljonär meie perekonnas. Ta küll ei jõudnud selleni, kuid täitis oma isiklikud kohustused mehena, hoolitsedes oma pere, abikaasa ja laste eest ning oli hea eeskuju. Ta ei saavutanud vabadust, ma arvan, et keskkond takistas tal seda, aga mina pärisin temalt selle unistuse.

 

Milline sa olid teismelisena?

Lousiana on nagu metsik lääs, mul oli 12-aastaselt oma vintpüss, tulistasime peaaegu kõike, mis liikus. Me kannatasime ühiskonna kõige suurema probleemi all, milleks on igavus. See on terve inimkonna suurim probleem: kui inimestel hakkab igav, hakkavad nad probleeme tekitama.

16-aastasena hakkasin kanepit suitsetama, kuigi teadsin juba siis, et ma kahetsen seda. Kõik mu sõbrad suitsetasid ja ma tahtsin olla kambajõmm, see surve oli suur. Peagi tarvitasin juba kõiki kättesaadavaid narkootikume. Keegi ei proovi drooge mõeldes, et temast saab narkomaan. Kaks aastat hiljem tarvitasin suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi iga päev. Ma tegin seda kõike igavusest, olin ebakindel ja tundsin elu ees hirmu.

Võõrutusravil haiglas öeldi, et ma olen haige. Aga ma ei usu, et narkomaania on haigus. Tänapäeval nimetatakse igasuguseid asju haiguseks, aga neid pole võimalik testida. Ma ei usu, et minu DNA soosis seda, et kõigepealt sai minust narkomaan ja hiljem ettevõtja. Kui tarvitada piisavalt narkootikume, siis pole vahet, milline su DNA on. Sama on kõige muuga. Kui käia piisavalt palju kasiinos, siis tekib sõltuvus.

Mina tarvitasin narkootikume 10 aastat praktiliselt iga päev, see on kohutav, ennekõike inimese lagunemine. 19-aastaselt olin ma inimvare, kaaludes alla 60 kg, mul on jäädavad ninasõõrmete kahjustused.

Kui ma olin 20-aastane, siis suri mu vanem vend ja ma kogesin taas leina. Ma olin 5-aastane, kui Kennedy suri, teda leinas terve riik. Kui olin 10-aastane, suri mu isa ja kümme aastat hiljem mu vend. Lein saatis mind kogu aeg. Ma sain nooruses karme lööke, aga olen nüüd õppinud vastu lööma väga kõvasti ja stabiilselt. Tänu sellele olengi saavutanud edu. Kui piisavalt kaua taguda peaga vastu seina, siis läheb sein katki.

Minu sees on alati olnud tohutu jõud, sellepärast suutsin ka nii palju narkootikume tarbida. Need ei saanud minust jagu. Võõrutusravil öeldi mulle, et see väsimatu mees minu sees on kõikide probleemide põhjus, aga mina nii ei arva. Probleemiks olid narkootikumid, madal enesehinnang ja igavus.

Tihti ei hakata narkomaaniks, vaid prügitarbijateks. Nad raiskavad aega ja tarbivad vabandusi.

 

“Igavus on narkootikum, mida tuleb vältida, sest siis hakkavad inimesed tegema halbu otsuseid…“

 

Kuidas sa võõrutusravile jõudsid?

Tänu oma emale. Ma sain ühe tüübi käest kõvasti kolki, mu näos ja peas oli kokku 70 õmblust. Sellest vahejuhtumist polnud küll kasu, sest mu enesehinnang langes veel madalamale, kuna ma ei suutnud isegi enda eest seista enam. Sattusin keskkonda, kus mind ümbritsesid päris kurjategijad ja gangsterid ning füüsilised vigastused olid igapäevased ja ma ei teadnud, kuidas sealt välja saada. Kaks aastat möödus sellises seltskonnas ja ma tarbisin endiselt narkootikume iga päev.

Ühel päeval läksin ema juurde, ise täiesti alla käinud ja räpane; ema ütles, et ma pole sinna enam teretulnud ja see võib olla viimane kord, kui me teineteist näeme. Suhetel on võimas jõud, ema ütles minust lahti, ta mõtles seda tõsiselt. Ta ei soovinud olla narkomaani ema. 30 päeva hiljem läksin ma ise võõrutusravile.

Ma tean, et nad soovivad head, aga üldjuhul tehakse sinust võõrutusravil teistsuguse narkootikumi tarbija. Mulle öeldi, et ma ei parane kunagi, et ma olen haige ning pean võtma tablette. Aga mind aitas see, et ma suutsin haiglas olles 28 päeva olla ilma narkootikumideta. See teadmine, et ma suutsin olla ilma, aitas mind.

Ma tulin haiglast välja ja teadvustasin, et pean leidma endale tegevust, et mul poleks igav. Aeg oli mu vaenlane. Kui mul on liiga palju aega, siis ma lähen hulluks. Arstidel on välja mõeldud igasugused haiguste nimed inimestele, kellel on liiga palju energiat: OCD, ADD, ADDHD, ADHD jne. Aga kus on testid, mis seda jama tõestavad? Ma oskan mõõta, ma tean, kui pikk ma olen, aga see jama, mida arstid räägivad, kõlab nagu väljamõeldis. Kus on nende testid? Neil on paksud raamatud, mis aitavad inimesi sildistada, ja kellele sellest kasu on? Ravimifirmadele.

Ma pääsesin haiglast, mulle anti topsiga kaasa tabletid ja öeldi, et ma pean kasutama neid terve elu. Ma viskasin need minema. Nüüd hakkasin ma tõeliselt kaineks saama ja sukeldusin töösse. Mul oli töö, mida ma vihkasin. Mul oli sponsor (riigi poolt määratud taastusravinõustaja), temast oli palju kasu, sest ta ütles mulle, et olin asendanud narkootikumid töönarkomaaniaga. Ma vastasin, et see on tõsi, aga ma pean ju midagi selle ajaga peale hakkama. Ma tarvitasin narkootikume 10 tundi päevas, pidin selle aja ju asendama mingi energiaga.

 

“Töö on jumala kingitus!”

 

Inimesed räägivad tööst kui kohustusest, 4-tunnise töönädala kontseptsioonist või sellest, et nemad ei tööta kellegi jaoks – see kõik kõlab minu jaoks mõttetult. Mul on nädalas 168 tundi ja ma tahan need kõik ära kasutada. Ma tahan teha asju, mis on vastumeelsed. Ma vaatan, mis on minu eesmärk ja potentsiaal ning mida ma olen nõus selle nimel tegema. Kui keegi pakuks mulle võimalust poole kohaga tööd teha, siis mul poleks selleks mitte mingit huvi.

Ma tahan olla väga hea selles, millega ma tegelen. Ma tean ilma ühtegi raamatut lugemata, et edu saavutamiseks peab pühendama aega, energiat ja pidevalt pingutama. Miski pole mulle tulnud kergelt. Mul läks 30 aastat, et ennast tõeliselt leida; tuhandeid kõnesid, enne kui ma hakkasin end tõeliselt mugavalt laval tundma; kolm edukat firmat, enne kui hakkasin end tundma eduka ärimehena. Ma pidin ujuma vastuvoolu ja astuma välja oma mugavustsoonist, et edu saavutada. Ma vihkasin müügitööd, aga ma võtsin selle omaks.

 

 

Miks sa müügitööd vihkasid?

Sest ma olin selles halb, mul polnud kedagi, kes õpetanuks mind müüma. Ma ei osanud suhelda, ma ei osanud kättki suruda, ma ei osanud aruandeid kirjutada. Ma olen loomult aus, sellepärast mulle ei meeldinud müügikoolitused, need olid ebaeetilised ja „kleepuvad“. Sellepärast paljudele ei meeldigi müügitöö, sest koolitused ja stsenaariumid on manipuleerivad.

Aga kui sa teed midagi hästi, siis hakkavad sulle avanema uued uksed. Sedasi on juhtunud terve mu karjääri ajal. Kui ma tõeliselt pühendun, siis ilmub keegi mu ellu ja annab miskit, täiesti ootamatust kohast võib tulla huvitav pakkumine, see on veider. Kui sa palud abi, siis see abi võib ilmuda kõige kummalisematest kohtadest.

Näiteks, 25 aastat tagasi tuli mu juurde üks mees ja andis mulle ühe kasseti, ta ütles, et mulle võib see huvi pakkuda. Ma kuulasin seda ja olin pahviks löödud, see oli uudse müügisüsteemi tutvustus. Ma kuulasin seda mitu korda, helistasin tasulisele infonumbrile ja küsisin, mida neil veel pakkuda on. Mulle öeldi, et on olemas 3000-dollarine müügiprogramm. Ma helistasin oma emale ja palusin 3000 dollarit laenu, see oli esimene kord pärast kooli, kui ma temalt laenu palusin. Need kolm tuhat dollarit muutsid mu karjääri.

Ma kuulasin ja vaatasin kõik kassetid läbi, tegin endale selgeks, kuidas suhelda klientidega, kuidas läbirääkimisi pidada; ma teadsin, et minust saab keegi, kes hakkab seda teistele edasi õpetama. Mulle ei meeldinud, et ka nende õppeprogrammides oli sees manipulatsiooni, seega ma jätsin need osad välja ja muutsin seda koolitust. Ma viisin müügis esikohale läbipaistvuse ja tõepärasuse, nüüd on sellest saanud minu mitmesaja miljoniline äri.

 

Müümine on siiski paljude jaoks ebameeldiv sõna, kas see kunagi muutub?

Müük sellisena, nagu meie seda tänapäeval teame, võib interneti tõttu üldse lakata eksisteerimast. Inimfaktor jääb kindlasti alles, aga seda suuremate tehingute puhul. Ma kunagi arvasin, et 20 000-dollariline tehing on suur asi, aga nüüd teen ma paarisaja miljonilisi tehinguid. Selliseid tehinguid ilmselt ei tehta ka tulevikus interneti vahendusel, sest need on keerulised – sellega on seotud omad nõksud ja inimesed; alati, kui tegu on inimestega, kaasnevad asjaajamisega ebakindlus, ülemustele meele järgi olemini, inimeste egod jne. Selles pole midagi halba, pigem ma võidan sellest, sest enamik inimesi ei suuda sellisel tasemel läbirääkimisi pidada. Aga igapäevases tavakaubanduses kaob inimfaktor ära, asendudes klikkimisega. Läbirääkimised jäävad aga alles näiteks töökoha saamisel. Minu alluvuses töötab 33-aastaseid mehi, kes teenivad miljoneid, sest nad on head läbirääkijad.

 

Sul kulus viis aastat, et teenida esimene miljon, kas sa said sellega tagasi kogu oma eneseväärikuse?

Raha võib enesetunnet ka kehvemaks muuta. Keegi ei teeni kohe miljonit dollarit, raha koguneb aegamisi. Ühel päeval sa vaatad oma kontole ja näed, et seal on miljon – see on hirmutav tunne. Nagu filmis „Wolf of Wall Street“ („Wall Streeti hunt“) öeldi: „Sa ei tea, kui vaene sa olid enne, kui sa hakkasid raha teenima.“

Ma mäletan, et ühel aastal teenisin 600 000 dollarit ja rääkisin sellest ühele tüübile. Ta vaatas mulle otsa ja küsis: „Kuidas sa sellise rahaga elada saad?“ Ma ei saanud aru ja küsisin, mida ta mõtleb.

Ta vastas: „Kuidas sa sellise näruse summaga oma potentsiaali seletad?“ Ma küsisin, kas ta ülbab või õrritab. Ta vastas, et ei tea täpselt.

Ma tänasin teda ja ütlesin, et pean tagasi tööle minema. See oli minu jaoks äratus ja ma hakkasin mõtlema, mida ma võin veel saavutada.

 

Kirjelda oma esimesi edulugusid.

Ma olin täiesti tundmatu inimene ja hakkasin helistama erinevatele firmadele, tutvustades neile uut müügiviisi. Siis hakkas minust saama tõeline müügimees, esialgu helistasin ja siis ilmusin kohale. Nüüd ma tean, kuidas leida häid võimalusi, kuidas tekitada huvi, kuidas hoida huvi, kuidas pidada kinni tähtaegadest. Tähtajad on äärmiselt olulised; me just äsja viisime 2000 inimesele läbi seminari, mille ideest kuni lahenduseni kulus 77 päeva. Enamjaolt kulub sellise sündmuse korraldamiseks aasta. Me korraldasime sündmuse 9000 inimesele, millele kulus vähem kui 9 kuud. Ma olen õppinud väärtustama aega ja pinget. Ma suudan ühe päevaga ära teha rohkem kui keegi teine, keda ma tunnen.

Aeg on raha. Küsimus on selles, et kes suudab kiiremini raha teenida, mitte kes suudab rohkem tööd teha. Kes oskab oksad, lehed ja viljad panna ühte kotti, tekitamata suurt segadust. See on tõeline äritegemine. Mitte see, kes töötab rohkem, vaid see, kui palju sa suudad mingi aja jooksul ära teha. Ma ei taha tühjalt askeldada, ma tahan õitseda. Ma tahan luua rahamasina. Ma ei häbene raha. Ma tahan palju raha. Ma tahan väga palju raha teistele jagada. Seda ei saa teha, kui sul pole raha, mida jagada.

 

Sa oled öelnud, et „vaesed inimesed on isekad“, palun selgita, mida sa sellega mõtled.

Vaesed inimesed on äärmiselt isekad, sest nad mõtlevad ainult iseendale kogu aeg. Mida sul pole, mida sa vajad: sinu riided, sinu katus pea kohal, sinu vabandused, sinu probleemid… Ja ma ei tunne nende vastu mingit sümpaatiat, sest sümpaatia ei too leiba lauale.

Mida ma pean silmas vaeste inimeste all? Praktiliselt kõiki inimesi. Kõik, kes elavad alla oma potentsiaali, on ilmselt vaesed. Sa ei ole rikas, su ärid ei õitse, järelikult sa oled vaene. Selline on planeedi keskklass. Ma ei räägi puruvaesusest ja kodututest, neil pole üldjuhul valikut, kodutud peavad kerjama.

Vaesed on minu silmis keskklass – see on ilus nimetus, hoidmaks kõiki tsiviliseerituna. Neile on antud halbade tingimustega laenudega kodud ja autod, nad on silmini võlgades, aga nad tunnevad end hästi, sest neil läheb paremini kui nälgival lapsel Etioopias. Sellepärast ma ütlengi, et keskklass on isekas ja mõtleb ainult endale.

Mina küll ei hakka müügimeheks, ma olen midagi enamat! Ma olen pankur! Ma olen töötu asepresident, ma ei astu sammu tagasi; ma ei hakka kasutama Facebooki ega Instagrami, et saada tuntuks. Ma ei hakka sinna sõitma! Ma ei lähe sellele koosolekule. Mul on lapsed, sa ei mõista. Ma olen teisest kultuurist, meie riigis asjad nii ei käi… See kõik on bullshit!

See on isekus ja enesekesksus. See tähendab, et ma olen huvitatud iseendast. Ma olen narkosõltlane! Kõik, mis sisaldab sõna „mina“, on isekus. Keskklassis kõik teevad midagi, aga mitte midagi enamat, et tõusta keskklassist kõrgemale.

Kunagi ma mõtlesin, et mul küll pole aega Facebooki jaoks, aga siis hakkasin mõtlema, et ehk on see kingitus. Ma soovisin suuremaid mastaape, kuidas seda teha? Siis tuli Facebook ja mu esimene reaktsioon oli „See on tobe“. Tegelikult tähendab see: „Ma ei mõista seda.“ Siis ma taipasin ja lõin endale Facebooki konto, ma ei lasknud seda kellelgi teisel enda jaoks teha. Ma tegin selle ise, õppisin seda kasutama, uurisin, mis seal on. Pärast seda tuli Twitter. Kõik sellised platvormid on kingitused ja meil on võimalus nendega väga edukalt mängida.

 

Sa oled öelnud, et investeerid ainult sinna, mida on võimalik näha. Miks sulle meeldib kinnisvaraäri?

Minuga resoneerub tõeline vara. Kahjuks enamik inimesi ostab valet sorti kinnisvara. See on isekas mõtlemine – osta enda nimele kodu. Ma arvan, et mitte keegi ei peaks ostma endale kodu. Kodud ei ole ehitatud inimestele, vaid pankadele. Pank lõi selle produkti, et müüa raha. Pangad ei saa lihtsalt laenata raha, vaid seal vahel peab olema ka produkt, toode. Sul peab olema põhjus, miks pangast raha laenata. Uue äri alustamine on põhjus, aga pangale on see suur risk. Nad otsivad võimalusi laenata välja rohkem raha, et teenida veel rohkem. Kui inimene laenab meile raha, siis meie võime seda edasi laenata 9 korda. Möödunud sajandi keskel lükati käibele mõiste Ameerika unistusest ja kõigile hakati raha laenama kodu ostmiseks. Ja kes teenis kodude pealt raha? Mitte ehitusfirmad, mitte kodude omanikud, vaid pangad.

Ülikoolid on järgmine pankade skeem – kõigil peab olema korralik haridus! Enamikul pole selle jaoks raha, aga neil peaks see olema – nõnda hakati tudengitele jagama „tasuta“ raha, selle tulemusena on enamik inimesi võlgades.

Kõik minu ärid on loodud eesmärgiga tekitada rahavoogu. Inimesed, kes investeerivad sellistesse asjadesse nagu aktsiad, 401K, pensionifondid jne, on laisad ja isekad. Selle tulemusena seisab pankades triljoneid ja see ongi isekas. Kui ma ütlesin oma emale, et lähen kinnisvaraärisse, siis vastas ta, et „sulle hakkavad üürilised helistama keset ööd“. Ma vastasin, et seda ma loodangi. Ta küsis, et miks ma seda soovin. Vastasin, et see tähendab, et nad rendivad minult pinda, seega mul on rahavoog. Sa ei taha, et inimesed ei helistaks sulle. Ma tahan, et mulle helistaksid kümned tuhanded inimesed, sest see tähendab, et äri õitseb. Ma tahan, et inimesed mulle kurdaksid, ma tahan, et nad mind vihkaksid. Vähemalt nad teavad mind ja neil on minu kohta oma arvamus. Aga kui nad mind ei tea, siis see tähendaks, et ma olen mängust väljas.

Seega, algselt ostsin ühepereelamu, müüsin selle maha 6 kuud hiljem, kui mõistsin, et see on halb tehing, sest mu üürnik kolis välja ja rahavoog jäi kinni. Järgmiseks ostsin hoone 38 korteriga, sest ma ei taha sõltuda ühest üürilisest. Viimase kahe kuu jooksul oleme ostnud kokku 12 000 korterit.

 

Sa oled öelnud, et kaks korda aastas saad sa rahast lahti, mida sa selle all mõtled?

Ma kogun sularaha, mulle ei meeldi, kui mu raha istub pangas. Ma võtan selle raha ja panen päris vara alla. Ma ei anna oma raha ka Wall Streetile, sest see on kasiino. Wall Street ise ka ei paiguta oma raha finantsinstrumentide, aktsiate ega võlakirjade alla. Bank of America on nõus mulle raha laenama, et osta kinnisvaraga, aga ta ei laena mulle raha, et osta nende endi aktsiaid. See peaks olema piisavalt hea indikaator.

Kinnisvara on päris asi, seda on võimalik näha, see on purunemiskindel. Minu kinnisvaraäri toodab rohkem raha kui kõik mu ülejäänud ärid kokku. See on kõige lihtsam äri, mis mul on. Seega, ma kogun sularaha ja kui mul on piisav kogus koos, siis ma paigutan selle kuhugi päris varade alla. Mittelikviidsus on hea, sest see tähendab, et raha on varade all kinni. Ma ei taha, et mul on juurdepääs rahale. Öeldakse, et sularaha on kuningas. Sularaha on praht. Ma saan rahast lahti, et teenida veel rohkem raha. Ma lähen tagasi turule ja küsin, kus on minu raha? Ma olen sedasi tegutsenud juba pikka aega ja tunnen end mugavalt seda tehes.

Ma tahaks, et oleksin ostnud 10–20 aastat tagasi ära kogu Londoni. Olen taibanud, et inimesed suhtuvad kinnisvarasse ühtmoodi kõikjal maailmas – kohalikud inimesed ei muuda iial oma kinnisvaramaastikku, sest nad vaatavad ainult tahavaatepeeglisse. Nad ütlevad, et nad ei ole nõus nii palju maksma, sest aastaid tagasi oli neil võimalus osta see oluliselt soodsamalt. Siis tuleb linna uus inimene, kes on nõus kõik ära ostma.

Kui ma tulin esimest korda Londonisse, siis taipasin, kui odavad on hinnad Ameerikas ja tagasi minnes hakkasin kokku ostma kõike, mida sain. Terve Ameerika on müügis, me anname kõik ära. Ma armastan kinnisvara, sest see toodab sissetulekut, ka siis veel, kui mina olen juba surnud.

Inimesed investeerivad liiga varakult. Paljud mõtlevad, et „oo, mul on viis tonni, kas ma peaksin selle paigutama krüptorahasse?“. Ei peaks. Sul ei ole raha, mida investeerida. Paiguta need viis tonni iseendasse, see pole suur raha. Ära arva, et sul on raha, sa oled vaene. Investeeri endasse senikaua, kuni turg on tõestanud, et sa oled võimeline looma uut raha. Kuni sa sellest isiklikult aru saad, pole vahet, mida mina tean või keegi teine teab. Isik peab ise teadma, et tal on võime luua uut raha. Miks säästavad inimesed raha? Raskete aegade puhuks. Nad kardavad, et nad pole võimelised looma uut raha. Nad kardavad, et nad ei suuda luua suuremat sissetulekut ja sellest kinni hoida.

 

2008. aasta majanduskriisi ajal sa tõestasid endale, et oled võimeline karmil turul õitsema.

2008 tuli majanduskrahh ja suur globaalne depressioon. Kes arvab teisiti, pole reaalsusega kursis. Peab olema kursis sellega, et turg distsiplineerib distsiplineerimatuid. Praegu puudub paljudel distsipliin. 2008 tõi mulle kaasa tõelise kingituse – see majanduskrahh oli parim, mis minuga juhtuda sai. Ma olin selleks ajaks 20 aastat ärimees olnud, teeninud palju raha, aga siis läks olukord täbaraks, sest mul oli alles ainult viimased 6–8 miljonit.

2008. aasta kinnitas, et ma olen liiga vertikaalne ja ühesuunaline, keskendunud peamiselt ainult ühele tegevusharule – autoärile. Öeldakse, et tuleb püsida ühel rajal, aga tegelikult on radasid palju rohkem. Kui üks rada on kinni, siis tuleb kasutada teisi ja vahel pead ka teelt välja sõitma. Vahel pead üldse teises suunas sõitma. Just seda õpetaski mulle aasta 2008.

Pärast kriisi olen ma loonud sada korda rohkem raha kui kogu varasema karjääri jooksul kokku. Praegu on mu ärid otseselt seotud nii korporatsioonide kui ka lõpptarbijatega; mu raamatud ja koolitused on saadaval eri keeltes. Oma viimase raamatu sain tänu sotsiaalmeedia toele tasuta tõlgitud 38 keelde. Raamatukirjastajad on välja suremas, sest e-raamatud võtavad turu üle. Inimesed tahavad lugeda kohe, aga mul kulus viimati füüsilise raamatu väljaandmisele 19 kuud, sest sellega oli seotud kirjastaja. Ma ei peaks kirjutama uut raamatut samal ajal, kui eelmine pole veel ilmunudki. Seega, ma kirjutasin voldiku, see voldik teenis 19 tunniga rohkem raha kui mu päris raamat 19 kuuga.

Aeg on raha, enamik inimesi ei saa sellest kontseptsioonist aru. Mida tähendab, et aeg on raha? Kuidas paljundada aega? Rikkad inimesed ostavad aega, ostes endale reaktiivlennukeid.

 

 

Paljud rikkad on öelnud, et ärge ostke reaktiivlennukeid.

Nad pole päris rikkad, vaid keskklassi rikkad. Esimene reaktiivlennuk, mille ma ostsin, maksis 8,5 miljonit dollarit. Enne seda polnud ma mitte kunagi erareaktiivlennukiga lennanud. Need, kes rendivad erareaktiivlennukeid ja panevad Instagrami fotosid, ei lollita mitte kedagi. Põhjus, miks ma juba varem endale reaktiivlennukit ei ostnud, oli selles, et ma ei mõistnud selle väärtust. Täna on erareaktiivlennuk minu jaoks investeering. Ma teenisin need 8,5 miljonit tagasi esimese 6 kuuga.

 

Kuidas?

Sest see võimaldas mul rohkem reisida. Ma suutsin käia viies eri kohas klientidega kohtumistel 24 tunni jooksul. Ma ostan endale reaktiivlennuki, et liikuda ümber maailma. Ma tahan käia kõikjal ja ma ei taha olla lihtsalt üks Instagrami-tüüp. Ma tahan näha päris inimesi. Mulle meeldib, kui inimesed mind kinni peavad ja mind tänavad või minuga pilti teha tahavad. Ma tahan, et mul ja mu lastel oleks sõpru kõikjal maailmas, sest tutvused mängivad alati rolli.

Psühholoog ütles mulle kunagi, et minu probleem on selles, et ma ei ole kunagi rahul. Aga miks see on probleem? Elon Musk pole ka kunagi rahul. Nii kõrgel tasemel mängijad on geeniused. Nad mõtlevad üheaegselt 50 eri asjast, see pole haigus, vaid kingitus. Mul on kogu aeg erinevad aknad avatud, ma olen vaimne olend.

 

Paljud kindlasti ei arva, et Grant Cardone on vaimne.

Number üks asi minu elus ei ole mu naine, mu lapsed ega ka mu ärid, vaid mina kui vaimne üksus. Ma imetlen töökunsti. Mulle meeldib see idee, et jumal lõi selle kõik, aga ma ei usu, et pärast seda võttis ta endale ühe päeva puhkamiseks, sest ma ei usu, et aeg eksisteerib. Sa ainult lood ja lood ning mulle meeldib see.

 

Kas sa tunned, et oled kõige võimsaga ühenduses?

Ma ei arva, et me oleme ühenduses, vaid ma arvan, et meie olemegi tema. Ma ei otsi mingit ühendust, vaid ma avastan endas geeniuse, kui ma suvatsen kohale ilmuda ja tegutseda. Selle tulemusena sünnib imeline kogemus. Sellepärast mulle ei meeldi poole kohaga ja kodust töötamise kontseptsioonid, sest see on nii tühine ja isekas.

Mulle on öeldud tuhandeid kordi, et ma põlen läbi. Aga ma ei põle läbi, sest ma ei ole küünal, ma olen vaimne olend. Minu meelest on isekas elada, tegutseda ja äritseda ainult USA-s. Aga see pole isekas, kui ma ostan 60 miljoni eest lennuki, mis võimaldab lennata 14 tundi järjest ja võtta kaasa oma pere. Ma võiksin sama hästi jääda koju ja olla seal boss, aga ma tahan ringi liikuda.

Ma tulin äsja tööreisilt Beirutist, mu naine ütles, et seal pole ehk turvaline. Ma vastasin, et mis siis, ma tahan sinna minna. Ma tahan minna kõikjale ja ma tahan kõike näha.

 

Mida tähendab sinu ütlus 10x?

See tähendab, et tee kõike kümme korda suuremalt. See peaks tegelikult olema 1000x, aga enamik ei suuda seda teha. Sa ei peaks üldse tegelema äriga, kui sa ei suuda seda suuremaks ajada. Ma armastan oma peret ja ma armastan oma planeeti, ma tahan oma armastust suurendada. Ma ei taha, et mul oleks ainult naine ja kaks last, ma tahan, et miljonid inimesed oleksid mu pere. Ma tahan, et sajad miljonid inimesed investeeriksid minu äridesse. Mu ideaalplaan on vaidlustada seda, kuidas Wall Street inimestelt raha petab.

Mulle meeldib, kuidas Elon Musk mõtleb – tema soov minna Marsile inspireerib mind. Ma ei tea, kus Marss asub, ma ei tea, mis see reis maksab, ja ma ei tea, mis seal ees ootab, aga fuck it, teeme ära! Ma isegi ei tea, kas sinna on võimalik minna, aga Elon tahab minna – see ongi 10x mõtlemine.

Kui sa teenid aastas 600 000, siis hakka mõtlema, kuidas teenida 6 miljonit, mitte kuidas teenida 2 korda rohkem, vaid 10 korda rohkem. Siis muutub kogu su mõtlemine. Näiteks kui mina hakkasin endale lennukit ostma, siis kõik miljonärid ütlesid mulle, et ma ei ostaks seda. Aga miljardärid just soovitasid osta. Sest nemad hindavad oma aega ja nad mõistsid, mida ma lennukiga peale hakkan. Nad ütlesid, et „sul on hiilgav tööeetika, sa oled äärmiselt distsiplineeritud, sa ei osta seda teistele näitamiseks, see lennuk teenib oma hinna tagasi mitmekordselt“.

 

Mis tunne on olla isa ja mida sa õpid sellest?

See on uskumatu tunne. Ma olen väga hea isa, ma olen nende jaoks alati olemas, ma innustan neid, me ei hellita neid liiga palju. Mu vanem tütar, kes on praegu 11-aastane, ütles mulle hiljuti, et minu ema oleks mu üle uhke. Seda oli imeline kuulda. Lapsed õpivad oma vanematelt kõike: kui keegi on selles suhtes rumal, siis selleks saab olla ainult lapsevanem, mitte laps.

Grant koos oma abikaasa Elena Lyonsi ja lastega

 

Mis sulle hirmu teeb?

Kartus, et ma ei rakenda ära kogu oma potentsiaali.

 

Kas sa mõtled surmast?

Ikka, sest ma olen elanud vanemaks kui mu isa. Kõik, mida ma loon, ma võtan arvesse, et sellel oleks väärtus ka 50 aasta pärast, ütlen seda ka oma kaastöötajatele. Kui mina olen läinud, siis masin töötab edasi.

 

Kas kanepi suitsetamine on probleem?

Kui sa minuga konkureerid, siis kindlasti. Ma hävitan su iga tehinguga.

 

Kust sa seda võtad? Kanep teeb loominguliseks…

Sest sa pidid võtma selle aja ja hakkama suitsetama, ma olen sust kohe hüppe võrra ees. Juba see, et sa mult seda küsid, näitab, et oled lüüa saanud. Nüüd pead veel minema oma käsi pesema pärast suitsetamist. Sest ma tunnen selle haisu. Sa pead ennast lõhnastama, et seda varjata, mina ei pea end lõhnastama, et midagi varjata. Konkurents on niigi tugev ja sa tegid oma olukorra endale veel raskemaks.

Kui me mõlemad sõidame 80 km/h ja sina hakkad suitsetama, siis ühel hetkel sõidad sina 47 km/h ning sa ei saa sellest arugi, aga mina sõidan endiselt 80-ga.

Sellepärast ma ei suitseta kanepit.

 

Mis on parim nõuanne, mis sulle on antud?

Ma ei kuulnud seda ise, aga mu isa oli emal palunud meile edasi öelda, et õppige müüma ja kogu maailm on teile avatud. Mu ema parim soovitus oli investeerida iseendasse, sest see ei jookse kunagi külgepidi maha. See investeering jääb igaveseks alles, isegi kui ärid ei õnnestu.

 

Mida sa soovitad nendele, kes on sattunud sotsiaalmeedia inspiratsioonipostituste rahe alla?

Pange see kinni ja hakake tegutsema. Instagram on hiiglaslik staadion koos vaatajatega. Astuge poksiringi ja hakake võitlema.

 

Allikas: Grant Cardone´i Youtube

Vaata ka: https://grantcardone.com/

Grant Cardone’i raamat “The 10X Rule“ 

Grant Cardone’i raamat “If You’re Not First, You’re Last

Grant Cardone’i raamat “The Millionaire Booklet“ 

Fotod: CNBC, influencive.com, hyperfastagent.com, freshworks.com

 

Tõlkis ja toimetas Hando Tõnumaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6

Telegrami artiklite mujal avaldamise tingimused.