X

10 eurot =

Lame Maa: teooria, mida enamik vandenõuteoreetikutest ei usu

27. juuli 2015 kell 14:20



Eelmisel nädalal nägi ilmavalgust Telegrami paberkujul ajakiri, kus puudutasime esimest korda ka lamedat Maad: teooriat, mida enamik vandenõuteoreetikutest ei usu. Ajakirjas ilmus sellest kokku neli põhjalikku artiklit, avaldame internetis lugemiseks neist esimese, pealkirjaga “Kõikide vandenõude ema – lameda Maa teooria”. Põnevat lugemist!

Professor Orlando Fergusoni visand lame maast (1893)

Professor Orlando Fergusoni visand lamedast Maast (1893)

 

Kas sa oled kunagi mõelnud, et kust sa tead seda, et Maa, millel sa elad, on ümmargune? Kas sa teadsid, et meie tsivilisatsiooni esimesed 4000 aastat uskusid kõik viis suuremat religiooni, et Maa on lame ja liikumatu ning meie kohal võlvub kuppel? Kas sa teadsid, et meie hulgas elab tänaseni kümneid tuhandeid inimesi, kes arvavad, et Maa on lame? Kas sa teadsid, et NASA on ametlikult avaldanud ainult ühe(!)ainsa kosmosest tehtud foto, millel Maa on täielikult peal, ja see pärineb aastast 1972? Kas sa oleksid valmis kaaluma võimalust, et Maa ongi lame ja kogu rahvusvaheline kosmoseprogramm on farss?

 

Mark Sargent

Mark Sargent

Käesoleva aasta veebruaris avaldas USA-st pärit Mark K. Sargent (47) Youtube’is dokumentaalsarja “Flat Earth Clues“ (“Lameda maa vihjed“), mis kaalub võimalust, et meie tsivilisatsioon asub suletud, “The Truman Show“ sarnases süsteemis ja seda on NASA abiga meie eest varjatud juba aastast 1957. Sargenti sõnul on tema puhul tegemist täiesti tavalise vandenõusid uuriva mehega, kes kuulis esmalt lameda Maa teooriast juba aastal 2000, aga ta naeris selle lihtsalt välja, sest see kõlas tema jaoks täiesti ajuvabana.

“Aastate jooksul puutusin ma kokku erinevate vandenõuteooriatega nagu JFK mõrv, Pearl Harbour, 9/11, Sandy Hook, Bostoni maratoni pommitamine, Kuu missioonide lavastus, tulnukad jne. Aeg-ajalt käis minu juurest läbi ka lameda Maa teooria, aga ma ei hakanud seda kunagi uurimagi, sest mul oli piinlik seda teha. Piltlikult öeldes oli lameda Maa teooria minu jaoks nagu kaardipakis olev juhiste kaart, mida mitte kunagi ei loeta. Möödunud aasta (2014) suvel komistasin taas lameda Maa teooria otsa ja otsustasin, et uurin veidi, mis jama seal aetakse ning olin kindel, et suudan selle teooria ühe nädalavahetusega ümber lükata. Oma üllatuseks avastasin, et ma ei suudagi seda nii kiiresti ümber lükata, uurisin veel ja veel ning üheksa kuud hiljem olin juba täiesti veendunud et Maa ongi lame,“ räägib Sargent.

Sargenti on kritiseeritud liiga spekulatiivsete väidete pärast, kuid mees ise on öelnud kõikides oma videotes: „Uurige ise ja esitage küsimusi.“ Alljärgnev kirjutis põhineb sarjal „Flat Earth Clues“ ja Mark Sargenti antud intervjuudel, mõlemad leiad aadressilt https://www.youtube.com/user/markksargent.

 

Esimene asi, mis enamik inimesed küsib, kui nad kuulevad lameda Maa teooriast (flat Earth theory) on, et “kas see on mingi nali“? Me kõik ju teame lapsest saati, et 1 + 1 = 2 ja Maa on ümmargune. Need kaks asja õpetatakse meile juba algkoolis selgeks enne kui kõik muu. Meie tsivilisatsiooni esimesed 4000 aastat uskusid kõik religioonid, et Maa on lame ketas, mis asub Universumi keskmes ja seda ümbritseb kupliline barjäär ehk taevavõlv. Kõik viis suuremat religiooni rääkisid lamedast Maast oma versiooni ning ka kirikud surusid seda teadmist kõigile peale. Kuid aastal 1514 tuli mees nimega Mikołaj Kopernik ja lõi Maast uue mudeli. Ta väitis, et kui Maa pöörleb ümber oma telje 1600 kilomeetrit tunnis ja tiirleb ümber Päikese 107 000 kilomeetrit tunnis, siis on Maa ümmargune. Kuigi matemaatika võimaldas seda kõike teoorias tõestada, oli üks probleem: käes oli 16. sajand ning polnud olemas tehnoloogiat, mis võimaldanuks tõestada, et Maa on tõepoolest ümmargune. Esimesed õhupallid, millega inimesed reisida said, tulid alles 1760. aastal. Laevad olid ainukesed vahendid vee peal liikumiseks ja maa peal kasutati hobuseid. Kuid uus mudel Maast võeti peagi omaks, ajapikku hakkasid seda tunnistama ka kõik religioonid ja elu läks edasi ning haridussüsteem tegi selle seisukoha kõigile juba varases nooruses selgeks. Järgmise 500 aasta jooksul kadusid kõik kahtlused lameda Maast suhtes ja ümmargune Maa mudel sai iseenesestmõistetavaks faktiks, samamoodi nagu on näiteks gravitatsioon.

002

Kakskümmend põlve uskusid inimesed, et Maa on ümmargune, sest igas kooliklassis oli laua peal gloobus. Sellegipoolest polnud ühtegi võimalust tõestamaks, et Maa on tõepoolest ümmargune. Lennukid tulid meie reaalsusesse alles 20. sajandi alguses, aga kuni aastani 1957 ei olnud meil tehnilisi võimalusi lennata niivõrd kõrgele, et näha, kus me tegelikult elame. Ja siis muutuski kõik väga kummaliseks.

003

1950-ndate lõpul algas kosmoseajastu ning USA ja NSVL hakkasid mõlemad kosmosesse saatma rakette, millelt oleks saanud vabalt pildistada korralikke pilte Maast, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Selle asemel hakkasid USA ja NSVL tulistama otse üles taevasse üüratus koguses tuumapomme. Mõlemad suurriigid tulistasid tuumapomme järgmised neli aastat järjest. Tuleb meeles pidada, et aasta oli 1958 ja tuumapommide loomine oli äärmiselt kulukas ettevõtmine. Tegemist polnud 20-kilotonniste tuumapommidega, mida kasutati Hiroshimas ja Nagasakis, vaid 3-megatonniste pommidega. Kas on võimalik, et sõjavägi avastas kupli ehk taevavõlvi, millest on juttu piiblis?

Erinevates pärimustes ja religioonides kirjeldatud kuppel ehk taevavõlv

Erinevates pärimustes ja religioonides kirjeldatud kuppel ehk taevavõlv

Kummalised sündmused toimusid ka mujal. 1959. aastal sõlmisid kümme riiki, sealhulgas USA, Antarktika lepingu, mis kuulutas Antarktika kõigile keelatud tsooniks. Sellele lepingule on tänaseks alla kirjutanud üle 50 riigi. (Eesti liitus Antarktika lepinguga 2001. aastal – toim.). Kas sa tead mõnda lepingut, mis on tööstusriikide vahel nii kaua kestnud? Kas sa tead hiiglaslikku kinnisvara või maa-ala, mis ei kuulu kellelegi? Oleks ju loogiline arvata, et võimsad naftakorporatsioonid teeksid uuringuid, mida kõike Antarktikal leiduda võiks? Kuid naftakorporatsioonid ei käi isegi välja sellist ideed. Praegu turvab Antarktikat The Antarctic Defence Force – miks on see vajalik?

Antarktika hiigelmüür

Antarktika hiigelmüür

 

Sargenti hinnangul avastas sõjatööstus 1950-ndate lõpus meie maailma ülemised ja külgmised piirid ehk tegemist on suletud maailmaga, mida ümbritseb kõrge müür ja meie taeva kohal on kuppel. Et inimesed sellest teada ei saaks, pidid maailmavalitsejad leidma viisi, kuidas seda kõike varjata. Kuppel, mis Maad ümbritseb, on niivõrd kõrgel, et selleni pole võimalik lennukiga lennata. Seega, ainus asi, mis maailmavalitsusele muret tegi, oli kosmoseprogramm, mis kohe militariseeriti. Maailma aga ümbritseb tohutu jäämüür, kus kliima on inimesele ellujäämiseks praktiliselt võimatu. Selline jääala toimis väga edukalt tuhandeid aastaid ning inimesed Antarktikale ei kippunud, sest meie tehnika seda lihtsalt ei võimaldanud ning laevad vältisid külmi alasid.

 

Võime ju oletada, et kuningad ja paavstid olid sellest kõigest teadlikud juba ammu. Nad võisid selle teada saada mõnest iidsest targast raamatust või ütles seda neile interdimensionaalne olend isiklikult, kuid neil polnud selle teadmisega midagi peale hakata, sest neil polnud võimalust seda tõestada. Ja kui juba neil polnud võimalust minna Maa „äärele“, siis polnud ka tavainimestel seda ammugi mitte. Üks asi on teada legendi sellest, et Maa pole ümmargune, aga mida teeksid maailmavalitsused siis, kui nad saaksid kinnituse, et Maa ei ole tõepoolest ümmargune. Kas nad hoiaksid selle saladuses või ütleksid nad seda ka teistele?

Kui tehti otsus hoida meie eest salajas teadmine, et me elame lamedal Maal, mida ümbritseb kuppel, pandi kõik kaardid mängu ja välja kuulutati Kuu peale minemise programm, mille peamiseks eesmärgiks oli teha pilt Maast, mis tõestaks, et see on ümmargune.

005

NASA rajamine kosmoseprogrammi eestvedajaks lõi ka sellise olukorra, et erafirmad ei saaks kosmoseprogrammides kaasa lüüa. Parimad insenerid, teadlased ja piloodid värvati kõik NASA kosmoseprogrammi heaks tööle, kus nende ülesanded jagati niimoodi ära, et keegi ei teadnud täpselt, millega teine tegeles. Inglise keeles on selleks väljend compartmentalise ehk kõik tegutsevad “need to know“ kavas. Tänaseks on välja arendatud ka erakosmoseprogrammid, mille NASA on enamikus ära ostnud või on nende tegevuskava takistatud. Erasektori kosmoselende ei võimaldata teha erinevatel põhjustel. Esmane põhjus oleks ilmselge kokkupõrge kupli ja kosmoselaevaga. Telemeetria andmed registreeriksid kokkupõrke, mida NASA ei suudaks põhjendada.

 

Kolm küsimust

On kolm küsimust, millele keegi vastata ei oska, seega neid küsimusi välditakse iga hinna eest. Miks pole pärast 50 aastat ja tuhandeid tunde kosmoses, mis nii NASA kui ka teiste riikide kosmoseprogrammid on läbi viinud, olemas mitte ühtegi kaadrit, kus kosmoses olev astronaut filmiks kaameraga ja teeks 360-kraadise ringi sellest, mida ta näeb? Sellist kaadrit ei ole tehtud mitte ühelgi Kuu missioonil ega ka rahvusvahelise kosmosejaama (International Space Station) välisküljel. Statistika järgi pidanuks selline kaader tehtama kasvõi kogemata juba aastaid tagasi. Aga seda pole juhtunud ning seda ka ei juhtu, sest nad ei saa rikkuda ühte spetsiifilist reeglit. See on sama reegel, mis ei võimalda telesaadetel ja sarjadel näidata rahvale neljandat seina. Miks? Sest neljandat seina pole olemas.

Teiseks, miks on NASA avaldanud ainult ühe pildi Maast? Kui sa paned interneti otsingumootorisse väljendi “pilt Maast kosmoses“, siis kõik pildid, mis sa leiad, on kunstlikult arvutiga koostatud pildid. NASA on avaldanud ainult ühe väidetavalt kosmosest tehtud pildi, kus terve Maa on korraga peal ja see pilt pärineb aastast 1972. HD kaamerad on kõikjal, aga Maast pole olemas ühtegi pilti, sest meil pole võimalik minna piisavalt kõrgele ega kaugele, et sellist pilti teha.

NASA ainus pilt Maast, tehtud Apollo 17 pardalt (1972)

NASA ainus pilt Maast, tehtud Apollo 17 pardalt (1972)

Vahemärkus: Möödunud nädalal, kui Telegrami ajakiri oli juba trükitud, avaldas NASA esimest korda 43 aasta jooksul uue pildi Maast. Lameda Maa uurijad on veendunud, et NASA avaldas selle pildi just nüüd, kuna NASA on sattunud tohutu surve alla internetis ning inimesed on hakanud aru pärima, et miks pole Maast rohkem pilte. Uus värviline pilt Maast on tehtud NASA EPIC-kaameraga (Earth’s Polychromatic Imaging Camera) ehk nelja megapikslise CCD kaamera ja teleskoobiga. Pilt koostati kolmest erinevast pildist, et luua terviklik kvaliteetne pilt Maast. Ehk teisisõnu, pole ka selle pildi puhul tegemist reaalse fotoga.

nasa1

NASA teine pilt Maast (juuli 2015)

 

Kolmandaks, miks on lõunapoolkeral lendavad reisilennukite marsruudid valed? Seda on igaühel väga lihtne ise järele vaadata. Võta kaardilt mis tahes koordinaat Austraalia ja Lõuna-Ameerika vahel – see on sirgjoon üle Vaikse ookeani. Ja nüüd ürita leida endale ilma ümberistumisteta lend sellele marsruudile. Vaata, mis juhtub: sulle hakatakse pakkuma täiesti naeruväärseid marsruute, et lennata punktist A puntki B. See on ainus asi, mida nad ei saa inimeste eest varjata – kontinentide tegelikku vahemaad. Ümmargusel Maal peaksid need lennud toimuma väga lihtsalt – sirgjoonega üle ookeani –, aga lamedal Maal saab sellest kõige suurema vahemaaga distants kahe puntki vahel. Otselende pole ja seetõttu suunavad nad meid ümberistumistega mujale.

 

Idee lamedast Maast kõlab täiesti naeruväärsena. Paljud uurijad ütlevad sulle tõsimeeli, et kõik maailmavalitsejad on sisalikud, aga nad naeravad su välja, kui sa mainid lamedat Maad. Kas Maa on tõesti lame? Kas meie kohal asub kuppel? Kes selle ehitas ja miks? Nendele küsimustele vastust otsides hakkab asi alles minema tõeliselt huvitavaks.

 

Miks pole Hollywood vändanud ühtegi filmi Kuu peal käimisest?

Keskendume ühele teisele vandenõuteooriale, mis on olnud väga kuum teema juba aastakümneid: võlts kosmoseprogramm ja kogu Kuu peal käimine oli lavastus. Kes pole selle teemaga kursis, saab minna internetti ja tema ees avaneb tohutu hulk informatsiooni dokfilmide, raadiosaadete, loengute ja artiklite näol, mis räägivad ametliku Kuu peal käimise versiooni kahjuks. Peamine probleem seisneb selles, et maailmale avaldatud kaadrid ja fotod Kuu peal käimisest on ilmselgelt võltsitud. Selle üle ei vaidle need inimesed, kes neid teemasid reaalselt uurinud on.

Mõtle korraks, milliseid filme sa oled näinud, mis räägivad kosmoselendudest. Kindlasti meenuvad kohe “Star Wars“, “Star Trek“, “Alien“ jne. Ilmselt suudavad paljud meenutada isegi sadakonda kosmosest rääkivat filmi. Aga proovi nüüd meelde tuletada, mitut kosmosefilmi sa tead, mis ei põhine otseselt fantaasial? Tuntumad on kindlasti “Red Planet“, “Gravity“, “Mission To Mars“, “2001: A Space Odyssey“ jne. Need on filmid, mille sündmused ei toimu väga kauges tulevikus ja tunduvad seega reaalsemad. Kõik need filmid on sellised, mis tuletavad meile meelde ja süstivad teadmist, et me tõepoolest elame ümmargusel planeedil. Meelelahutussüsteem nõuab, et teadmine ümmargusest planeedist ja Päikesesüsteemist oleks elementaarne, seega peab tõene olema ka kõik muu, mis meile räägitakse. Seega, kui sa vaatad sellist filmi nagu “Gravity“, siis sa alateadlikult tuletad endale meelde ja kinnitad endale, et me elame ümmargusel planeedil. Mida rohkem sa selliseid filme vaatad, seda hägusemaks läheb piir selle vahel, mida sa tahad uskuda ja mida sa tegelikult tead. Kui sa vaatad palju filme Marsil käimisest, siis seda vähem oled sa üllatunud, kui NASA teatab Marsile mineku plaanist. Sama käib ka Kuul ja teistes päikesesüsteemides käimise kohta.

Stanley Kubrick, Buzz Aldrin

Stanley Kubrick, Buzz Aldrin

Stanley Kubricku film “2001: Space Odyssey“ esilinastus 1968. aastal ehk täpselt üks aasta enne ametlikku Kuu peal käimist. See ei olnud juhus. Ajaloo ühel andekamal filmilavastajal kulus selle tegemiseks üle viie aasta. Paljud on rääkinud, et esialgse “2001“ lõputiitrites olid kirjas paljude sõjaväeametnike nimed, mis hiljem filmist eemaldati. Keda aga huvitab Kubricku tõeline peidetud visioon, peaks vaatama dokfilmi “Room 237“.

 

Seega, me tõime välja kahte sorti kosmosefilme – fantaasiafilmid ja meie lähitulevikust rääkivad filmid. Kuu missioonid lõpetati juba 1972. aastal ja kuigi Kuu peal käimist loetakse inimkonna suurimaks saavutuseks, ei ole selleteemalist faktidel põhinevat filmi tänaseni tehtud. 1983. aastal valmis film “The Right Stuff“, mis räägib astronautide ettevalmistusest Kuu peale minekuks, kuid mitte Kuu peal käimisest. Üle kolme tunni pikk film keskendus astronautide treeningprogrammidele, parimate valikutele jne. Kui aga filmitiitrid lõpus käima läksid, siis ajaliselt olid filmi peategelased jõudnud alles Maa orbiidile. See film oli kassahitt ja võitis neli Oscarit, kuid Kuu peal käimist või sinna jõudmist me näha ei saanud.

Teine suurfilm, mis keskendus reaalsele Kuu peal käimise programmile, oli 1995. aastal vändatud Ron Howardi “Apollo 13“, kuid ka selles filmis Kuu peale ei jõutud. Ning peale 1995. aastat polegi rohkem ühtegi Kuu peal käimise filmi tehtud. Me kõik teame, et Hollywood imeb igast filmist välja viimasegi, lavastades lõputu hulga uusversioone tuntud klassikutest ning luues isegi eellugusid juba mitmeid järgesid saanud filmidele. Seda kõike arvesse võttes tundub lausa naeruväärne, et inimkonna suurimast saavutusest ei ole tehtud ühtegi filmi.

 

Väidetavalt käidi Kuu peal kuus korda, sinna viidi kuukulgureid ning mängiti isegi golfi, aga keegi seda teemat puudutada ei taha. 1998. aastal valmis 12-osaline lühisari “From The Earth To The Moon“, kuid ka seal puudusid Hollywoodile omased võimsad kaadrid. Miks on see nii? Väga lihtne. Kui Hollywood teeks suurfilmi Kuu peal käimisest, tekiks vaatajal küsimus: “Kust ma tean, et need esialgsed Kuu peal käimise kaadrid pole lavastatud?“

Capricorn One (1977)

Capricorn One (1977)

Veel üks film, mis väärib mainimist, on 1977. aastal linastunud “Capricorn One“, mis räägib Marsile mineku lavastamisest. Lühidalt öeldes on tegemist Kuu missiooni lavastamise vandenõuteooria piibliga ja seda filmi peaks iga huviline kindlasti vaatama. Ühesõnaga, maailmavalitsus kiidab heaks kõik kosmosefilmid, välja arvatud need, mis keskenduvad reaalsetele sündmustele. Kuu programmi ei kajastata meelelahutustööstuses, sest sinna pole võimalik minna.

 

Admiral Richard E. Byrd

Admiral Richard E. Byrd

Admiral Richard Byrd

Richard E. Byrd (1888) oli USA maadeavastaja, kes 1926. aastal reisis põhjanabale. Legendide kohaselt avastas ta põhjanabal avause ja sisenes oma laevaga maakera sisse, kus elutseb inimestest sootuks teistsugune rass olendeid, seal on soe ja kasvavad mitu korda suuremad taimed kui Maa peal. Seda tuntakse kui õõnsa Maa teooriat (Hollow Earth theory). USA ja teised riigid usaldasid Byrdi ja temast sai paljude polaaruurimisretkede juht. 1928. aastast alates pühendus Byrd üksnes Antarktika uurimisele. Lisaks USA-le oli Byrd nõustajaks ka teistele riikidele Antarktika uurimisel, sealhulgas Suurbritanniale, Prantsusmaale, Saksamaale, Belgiale, Jaapanile ja Rootsile. Teise maailmasõja ajal aitas Byrd USA merevägesid juhatada.

Peale Teist maailmasõda suundus Byrd tagasi Antarktikasse – see oli tema jaoks juba neljas kord, kuid seekord polnud tegu uurimisreisiga, vaid militaaroperatsiooniga, mille nimeks sai Operation Highjump (operatsioon Kõrgushüpe). Sellest retkest lõunapoolusele võttis osa 4700 meest ja tosinajagu sõjalaevu. Selle operatsiooni käigus ütles Byrd Tšiili ajalehele, et tema vaatluste kõige olulisemad tulemused ja avastused on seotud USA julgeolekuga. “Maailm kahaneb meie silme all tohutu kiirusega. Ma pean hoiatama oma kaasmaalasi, et see aeg on otsa saanud, kus me saime leida endale varjupaiga oma eraldatuses ja usaldada vahemaid, ookeane ja poolusi kui ohutuse tagajaid. Peale seda esines Byrd korduvalt ka USA riigitelevisioonis, kus ta 1954. aastal teatas, et lõunapooluse taga on veel üks ala, mis on vähemalt sama suur kui USA ja kus keegi käinud pole. Ta ütles, et sinna hakatakse peagi korraldama suuri ekspeditsioone, sest USA on sellest väga huvitatud. Byrdi sõnul on tegemist maailma kõige hinnalisema piirkonnaga teadusuuringutele ja seal leidub tohutult palju maavarasid, sealhulgas kivisütt, naftat, mineraale ja uraani. Ta lisas, et sel ajal (1954. aastal) tegelevad Antarktika uurimisega peale USA veel ka NSVL, Austraalia, Argentina, Tšhiili ja Uus-Meremaa. Byrdi järgmine ekspeditsioon Antarktikale toimus aastatel 1955–1956 ja kandis nime Operation Deep Freeze.

Ja mis sai edasi? Mitte midagi. Kõik ekspeditsioonid ja militaaroperatsioonid lõpetati. Sõlmiti rahvusvaheline leping, mis keelab kõikidel riikidel Antarktikale uuringuid tegema minna. Mis siis õieti juhtus? Byrd rääkis riigitelevisioonis, et Antarktikas asub kolme kilomeetri kõrgune platoo, kus leidub tohutul hulgal väärtuslikke maavarasid, seal pole põlisrahvaid ega taimestikku. Praegu tegelevad selle uurimisega veel mitu riiki ning lisaks on seal ka USA suurune maa-ala, mida pole jõutud üldse uurida. Ja siis järsku peatati kõik retked ja uuringud ning Antraktika kuulutati n-ö keelatud tsooniks. Sellel ajal polnud olemas veel keskkonnakaitse liikumisi ega organisatsioone nagu Greenpeace. Miks lahkuti Antarktikalt? Sargent arvab, et nad leidsid müüri, mis ümbritseb meie maailma. Antarktika äärealadele ja saartele on võimalik minna, kuid sealt edasi on kõik keelatud tsoon, mida turvab rahvusvaheline sõjavägi.

PS! Admiral Byrdi intervjuu on Youtube’is üleval täispikkuses.

 

Kes koostab maailmakaarte?

USGS ehk US Geological Survey (USA Geoloogiateenistus) tegeleb meie maailma kaardistamisega. USGS-i heaks töötab ligi 10 000 inimest ja nende iga-aastane eelarve on umbes miljard dollarit. Nende tegevusala hõlmab geoloogiat, geograafiat, bioloogiat, geofüüsikat, hüdroloogiat ja kõike muud sellega seonduvat. Nende motoks on “teadus muutuvale maailmale“. Vaatame nüüd, mis on sellel tohutul ja igaval riigiorganisatsioonil pistmist lameda Maaga? Et sellest aru saada, tuleb vaadata USGS-i ajalugu.

US Geological Survey (USA Geoloogiateenistus)

US Geological Survey (USA Geoloogiateenistus)

Esiteks me näeme, et USGS kasutab oma embleemis vabamüürluse sümboolikat. Teiseks kasutab USGS USA riiklikus atlases asimuut-projektsiooniga maailmakaarti, mis on identne lameda Maa teooria kaardiga. Täpselt samasugust kaarti kasutatakse ka ÜRO embleemil.

USGS kasutab USA riiklikus atlases asimuut-projektsiooniga maailmakaarti

USGS kasutab USA riiklikus atlases asimuut-projektsiooniga maailmakaarti

Lameda Maa kaart

Lameda Maa kaart

ÜRO embleem

ÜRO embleem

 

Asimuut-projektsiooniga kaardi kasulikud omadused on näiteks need, et kõik punktid kaardil on proportsionaalselt õiges kauguses kaardi keskpunktist ja et kõik punktid kaardil on õigel asimuudil (suunal) keskpunktist. Kasulik rakendus seda tüüpi projektsioonil on polaarne projektsioon, mis näitab kõiki meridiaane sirgetena, jättes põhjapooluselt kuvatud kaugused korrektseks. Sellise asimuut-kaardi koostas 1000 aastat tagasi Pärsia matemaatik, astronoom, füüsik, ajaloolane ja geograaf Al Biruni, keda peeti oma aja suurimaks teadlaseks.

Al Biruni (973–1048)

Al Biruni (973–1048)

 

NASA on tema järgi nimetanud ka ühe kraatri Kuu peal. Miks kasutab USGS 1000 aastat vana kaarti, mille koostas Pärsia teadlane? ÜRO kaart, USGS-i ametlik Maa kaart ja lameda Maa teooria mudel – kõik kolm kaarti on identsed, aga ühte neist ei arvestata, seda isegi naeruvääristatakse.

ÜRO hakkas seda kaarti kasutama oma logodel 1945. aastal. Miks pole ÜRO kaardil Antarktikat? Kas me peaksime oletama, et Antarktika ümbritseb Maad? Või kas need oliivipuu oksad sümboliseerivad Antarktikat? ÜRO kasutab samasugust kaarti nagu flat Earth, aga nad ei tunnista nende oma ja nad ei ütle, miks nad ise kasutavad samasugust kaarti. Isegi Wikipedia ei lingi flat Earth’i kaarti asimuut-projektsiooni definitsiooniga. Sargent spekuleerib, et valitsus sai 1950-ndatel teada, et me elame suletud maailmas ning nad on suutnud seda aastakümneid edukalt varjata.

 

Miks varjab maailmavalitsus seda meie eest?

Budism, hinduism, judaism, islam ja kristlus rääkisid aastatuhandeid kõik oma versiooni taevavõlvist ehk kuplist, mille pealt vaatab meid Looja. Umbes 500 aastat tagasi tutvustas Kopernik meile gloobust. Sellega koos muutusid ka meie arusaamad Päikesesüsteemist ja ka kogu galaktikast. Kuigi kõik religioonid olid aastatuhandeid õpetanud meile vastupidist, võtsid ka nemad gloobuse mudeli üle, et mitte kaotada oma jüngreid. Mõne põlvkonna jooksul unustati nagunii ära, et alles hiljuti räägiti meile teistsugusest maailmapildist. Möödus sajandeid, teadus tõi välja üha uusi tõendeid, mis gloobuse mudelit kinnitasid ja religioonid läksid sellega kaasa. Siis tuli admiral Byrd, kes avastas müüri, mis meie maailma ümbritseb. Tal kulus palju aastaid, et aru saada, kui pikk see müür tegelikult on ja kuhu ta välja ulatub. Vaata uuesti lameda Maa kaarti, et mõista, kuivõrd suure müüriga on tegu. Admiral Byrd käis Antarktikat ja müüri uurimas kuni oma surmani aastal 1957. Aasta hiljem avastasid USA ja NSVL kupli ülaosa ja üheskoos lepiti kokku, et rahvale sellest ei räägita – müür (Antarktika) kuulutati keelatud tsooniks ja gloobuse mudeli kinnitamiseks loodi kosmoseprogramm.

Mis aga juhtuks, kui oletame, et ÜRO teatab, et me elame suletud kupli all? Sellele järgneks hetkeline kaos, rõõm, hirm, viha, segadus… kõik üheskoos. Kui rahvas pärast esimest joovastust veidi maha rahuneks, tekiksid aga uued küsimused. Mis on NASA? Mis on ÜRO? Millega te seni tegelenud olete? Poliitikud teeksid head nägu ja üritaksid oma käed sellest kõigest puhtaks pesta. Igasugused valitsusorganisatsioonid saadetaks laiali ja neile esitataks pettuse eest hagi, mida ei suudetaks kunagi ära maksta.

Kõik NASA töötajad oleksid päevapealt töötud. NASA-ga koos kaotaksid töö ka kõik allhankijad ja muud organisatsioonid, mida aastate jooksul maksumaksjate rahaga ülal on peetud. Lumepalliefekt oleks ilmselt lõputu. Kinni pandaks ka kõik observatooriumid. Sest kui te olete aastaid jälginud lage ja te ei saanud aru, et tegu on laega, siis mis tolku teist üldse on? Kõik ülikoolid, kus on astrofüüsika programm, suletaks samuti. Isegi Stephen Hawking jääks töötuks ja ka Carl Sagani raamatud läheks lõkkematerjaliks. Kui näpuga enam NASA suunas näidata ei saa, võetaks järgmiseks ette valitsused, kes kogu seda asja dikteerinud on. Siit edasi vaadates tuleksid peagi mängu juba Püha Graal ja Tarkuselaegas.

Piiblis nimetatakse kuplit taevavõlviks

Piiblis nimetatakse kuplit taevavõlviks

 

Ühesõnaga, kõik viis eelmainitud suuremat religiooni ei ole viimase 5000 aasta jooksul suutnud tõestada üleloomulike esemete olemasolu. Tarkuselaeka leidmine tuleks kasuks judaismile, Püha Graal kristlusele jne. Kõik religioonid otsivad võimalust teadusele ära panna. Meid ümbritseva müüri ja kupli avalikustamise korral lõikaksid kasu kõik religioonid: meie rääkisime ju sellest kuplist juba tuhandeid aastaid tagasi, aga teadus valetas meile! Religioon ja kirik oleksid päevapealt võimsamad kui iial varem. Just seda kardab valitsev võim kõige rohkem – kaotada oma mõjuvõim.

 

Miks on lõunapoolkera lennuliiklus niivõrd kummaline?

Lõunapoolkera on lameda Maa mudelis see ala, mis asub meid ümbritsevale seinale (jäämüürile) kõige lähemal. Kui sa tahad lennata näiteks Johannesburgist (Lõuna-Aafrikas) üle India ookeani Perthi (Austraalias), siis saad seda teha ainult ümberistumistega Aasias, mis teeb su lennu kohati kuni kaks korda pikemaks.

016 - johannesburg perth

 

Kui sa vaatad seda sama marsruuti aga lameda Maa kaardilt, siis näed, et otselend üle Atlandi ookeani oleks üüratult pikk ning vahemaandumine Aasias on vägagi mõistlik.

017 - johannesburg perth flat

Kui soovid lennata näiteks São Paulost (Lõuna-Ameerikas) üle Atlandi ookeani Johannesburgi (Lõuna-Aafrikas), siis ka sellist lendu on võimatu saada, sest sulle pakutakse ümberistumisi Euroopas või Põhja-Aafrikas.

018 - sao paulo johannesburg

Võrdle sama marsruuti lameda Maa kaardil.

019 - sao paulo johannesburg flat

Kui soovid lennata Sydneyst (Austraalias) üle Vaikse ookeani Santiagosse (Lõuna-Ameerikas), siis pakutakse sulle ümberistumist Californias (USA-s).

020 Sydney Santiago

Ja kui sa vaatad sama marsruuti lameda Maa kaardilt, siis näed, et California jääb täpselt sirgjoonelise tee peale.

021 sydney santiago flat

 

Proovi ise broneerida mõni eelnimetatud lendudest või mõni sarnane marsruut ja vaata, kas sul õnnestub saada neid ilma vahepeatusteta. Sa ütled selle peale, et tegemist on juhusega või et reisifirmale oli kasulik selline marsruut. Aga reaalsuses võid sa neid otselendusid otsima jäädagi, sest tegemist on ruletilauaga, kus tehakse sohki. Nimelt, lõunapoolusel polegi praktiliselt nonstop-lendusid. Proovi ise läbi need eelnimetatud linnad ja vaata, kas leiad mõne nonstop-lennu. Ümberistumisi surutakse sulle peale, nii et paha hakkab, sest nendel ümberistumistel pole mitte mingit mõtet. Mõned need ümberistumised nõuavad kokku kuni 50 tundi reisiaega. Proovi ise järele. Isegi kui sa leiad mõne nonstop-lennu, on ikkagi miskit veel valesti – kuigi kirjas on nonstop-lend, tehakse vahemaandumisi lennuki tankimiseks mõnel saarel. Kuna inimesed jäävad selleks ajaks lennukisse, siis läheb see arvesse kui nonstop-lend. Sargenti sõnul on need üksikud nonstop-lennud vahel kavas ainult kord nädalas ning on võimalik, et mõned neist on libalennud, mida reaalsuses ei eksisteeri. Hakka ka sina mängima reisiaegade kasiinot ja vaata, mida avastad.

Kogu lõunapoolkera lennuliiklus muutub loogilisteks, kui me vaatame seda lameda Maa mudeli peal. Tegemist on pettusega, mida suudetakse lõputute ümberistumistega inimeste eest varjata. Nüüd sa küsid: aga piloodid peaksid ju ikkagi aru saama, et kontinendid asuvad hoopis teisiti, kui meile öeldakse? Piloodid lendavad autopiloodiga, mis teeb nende eest enamiku tööd ära. Ja isegi kui mõni piloot avastaks, et Maa on lame, siis tähendaks see, et ta peaks ignoreerima GPS-i, et sellest aru saada. Süsteemi, mis on teda alati veatult teeninud ja õigetesse kohtadesse kohale viinud. Muide, GPS loodi 1973. aastal USA Kaitseministeeriumi poolt ehk samade tegelaste poolt, kes kuulutasid Antarktika keelatud tsooniks. Ja kellele võiks piloot kurta, et “kuule, Maa on lame“? Ta jääks töötuks ja pandaks hullumajja. Sama hästi võid sa öelda, et sinu lennukit jälitas UFO.

 

Miks ei kuva GPS lõunapoolkeral lendavaid lennukeid?

Kogu lennuliiklust saab jälgida reaalajas GPS-iga, samamoodi nagu saab jälgida iga nutitelefoni asukohta. Selleks saame kasutada veebiaadresse nagu www.planefinder.net või www.flightradar24.com jne. Vahet pole, millist kasutad, sest nad ise kasutavad kõik ühte ja sama GPS-süsteemi. Üle maailma on pidevalt õhus 3000–7000 lendu ja me näeme, et lennukid jagatakse kahte gruppi – punasteks ja kollasteks. Kollane tähendab, et lennuki asukohta kuvatakse 5-minutilise viivitusega ja ka see kehtib ainult USA lendude kohta.

Sargent avastas, et üle Vaikse ja India ookeani ei lendagi lennukeid Flightradar24 järgi, isegi ümberistumislende ei kuvata.

022 GPS lennukid

GPS ei kuva lõunapoolkera ookeani kohal lendavaid lennukeid

Aga see pole ju võimalik, lennud peavad ju jõudma oma sihtmärkideni. Kui jälgida lennukit, mis stardib Brasiiliast ja lendab Lõuna-Aafrikasse, siis näeme, et ühel hetkel, kui ta justkui üle ookeani lendab, kaob ta arvutiekraanilt ära. Lennu logiandmed nagu kõrgus, kiirus, asukoht jm elementaarne kuvatakse kui approximate (ligikaudne) või estimated (eeldatav). Nii kuvab GPS meile neid nähtamatuid lennukeid mitmeid tunde, kuni ühel hetkel üllatusena ilmub lennuk tagasi ekraanile just siis, kui ta peaks hakkama maanduma. Teisisõnu, lennud võetakse GPS-ist maha ja lülitatakse ka välja tema lennuandmed ja nõnda on nad väljas kuni selle ajani, kui lennuk maanduma peaks. Seda ei juhtu lennukitega, mis lendavad põhjapoolkeral. Sama juhtub aga Lõuna-Atlandi ookeani lendudega. Lõuna-Ameerika ja Aafrika vahelisel suhteliselt väikesel ookeanil lendab väga palju lennukeid, aga kõik need lennukid kaovad ekraanilt peatselt pärast õhkutõusmist. Kas GPS lülitatakse välja või puudub GPS-il selles piirkonnas levi, pole täpselt teada.

 

Kas meie eest varjatakse Looja olemasolu?

Kuplist ja meid ümbritsevast jäämüürist teadasaamine muudaks väga palju. 2004. aasta dokfilmi “Astronauts Gone Wild“ (“Hullunud astronaudid“) režissöör otsustas tõestada, et kõik Kuu peal käimised on lavastatud.

Hullunud astronaudid

Hullunud astronaudid

Režissöör leppis Apollo missioonide astronautidega kokku intervjuu, kuid enne intervjuu algust võttis ta välja piibli ja palus igal astronaudil käsi piiblil vanduda, et nad käisid Kuu peal. Üksi neist ei olnud nõus panema oma kätt piiblile ja vanduma, et nad käisid Kuul. Enamik neist reageeris piiblile, nagu see oleks plutoonium. Buzz Aldrin läks režissöörile isegi rusikatega kallale. Me saame Kuu missiooni järgsel pressikonverentsil astronautide nägudelt välja lugeda, mis tegelikult juhtus.

Apollo 11 pressikonverents pärast Kuult naasmist 12. augustil 1969

Apollo 11 pressikonverents pärast Kuult naasmist 12. augustil 1969

025

Pildil on Kuult naasnud Neil Armstrong esimesel pressikonverentsil. Armstrong oli esimene inimene Kuul, tema kuulsad sõnad on: “See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonnale.“ (“That’s one small step for man, one giant leap for mankind.“)

On kummaline, et astronaudid ei nõustunud 2004. aastal käsi piiblil vanduma, et nad käisid Kuul. Nad olid ju kõik valetanud juba aastakümneid – nii raamatutes, intervjuudes kui ka tele-eetris. Inimesed valetavad vande all kogu aeg, seda nimetatakse vandemurdmiseks. Igal riigil on omad seadused ja karistused vandemurdjaga ümberkäimiseks. Aga need seadused ei takista paljudel inimestel kohtus valetunnistusi andmast, seda juhtub üle maailma iga päev. Lisaks polnud astronaudid isegi kohtus, vaid tavalises ruumis, kus oli kokku lepitud intervjuu, mõned intervjuud filmiti lausa nende endi kodudes. Seega, piiblil vandumine ei tohiks olla midagi keerulist.

 

Mark Sargent: “Ma ei saanud sellest aastaid aru, miks peaksid astronaudid, keda treenis tohutu militaar-teadusprogramm, kartma asetada oma kätt piiblile ja öelda oma vale veelkord välja. Siis ma mõistsin, et nende jaoks oli tegemist millegi muuga kui lihtsalt raamatuga. Enamiku meie jaoks on piibel kui usu sümbol, sest Loojat pole meile siiamaani näidatud. Aga kui sa teaksid, et Looja on olemas, siis muutub piibel ja teised pühakirjad millekski oluliselt reaalsemaks. Me võime oletada, et Apollo astronautidele öeldi, et me elame suletud maailmas, kust ei saa välja minna. See tähendaks neile, et on olemas keegi, kes jälgib meid. Kas Looja(d) jälgivad meie igat pisisammu, pole kindel, aga teadmine, et ta on olemas, muudab meie suhtumist ellu.

Küsi iseendalt: kui sa teaksid, et Looja meid jälgib ja võimalik, et peale siitilmast lahkumist astud tema palge ette, kas siis sina julgeksid vanduda käsi piiblil ja valetada? Kas sa riskiksid sellega? Kui sa teaksid faktina, et Looja on olemas, kas sa siis üldse astuksid kunagi “üle piiri“?

026

See on lihtsalt üks näide selle kohta, mis muutuks inimestes, kui nad saaksid faktina teada, et Looja on olemas. Astronaudid ei julgenud sellist riski võtta. Kõik autojuhid on kasvõi kord elus sõitnud kollase tulega üle ristmiku, eriti õhtustel aegadel, kui liiklust on vähe ja riskid madalad. Aga kui paljud teist sõidaksid vilkuva kollasega üle, kui sa tead, et sellel ristmikul on kaamera, kes rikkujaid jälgib? Kas sa vajutad vilkuva kollasega gaasipedaalile ja veeretad täringuid? Vaevalt küll. Sa vajutad pidurile. Mõelge, kui paljud asjad muutuksid paremaks, kui me saaksime teada, et me elame suletud maailmas, kus meid jälgib Looja. Kui palju vähem pandaks toime kuritegusid ja kui palju oleks vähem valetamist. Kas sa üldse kunagi teeksid kellelegi halba?

Kui me elame suletud maailmas, siis lõpeksid ka sõjad, kaoks vihkamine – kindlasti mitte üleöö, aga üsna ruttu. Sest esimest korda elus oleksid sa reaalselt vastutav oma tegude eest. Sa taipaksid, et sul on vastutus teiste ees. Küsimus ei ole enam ei rahas ega võimus, vaid meie hingedes, meie endi eksistentsis. Rikkus ja tiitlid ei defineeri sinu südant. Inimesed ei unustaks, et neile valetati lameda Maa kohta, aga nad andestavad selle. Sest sellisest tõest teadasaamine muudab neid üllaks, nagu me oleksime pidanud olema juba algusest peale.”

 

Toimetas Hando Tõnumaa

Artikkel ilmus algselt Telegrami ajakirjas nr 1, kus leiab lisaks veel kolm lameda Maa teooriat käsitlevat artiklit: “Mark Sargent: NASA ja kõik teised kosmoseprogrammid varjavad meie eest tõde lamedast Maast”, “Endine NASA tellimustööline: Maalisin ja võltsisin NASA jaoks pilte kosmosest ja planeetidest” ning “Lameda Maa uurija Eric Dubay purustab kõik müüdid heliotsentrilisest maailmapildist”.

 

Allikad: Mark Sargenti Youtube´i kanali videod