Ajatu: Ka loomad tripivad – inimene pole ainus liik, kes psühhedeelikume kasutab

26. detsember 2014 kell 15:08



tumblr_m7zyy30MIt1rv6skio1_1280

Rubriigis “Ajatu” pakume lugemiseks varem ilmunud huvitavaid artikleid. Allolev lugu ilmus esimest korda 28. novembril 2013.

Loomariigis on psühhedeelsete taimede kasutamine üsna levinud. Arvatakse, et enamasti otsivad loomad sedalaadi stimulatsiooni lihtsalt igavusest – samal moel nagu inimesed. Kuid selle taga võib olla ka midagi enamat. Muutunud teadvuse seisundi otsimine on instinktiivne. Lapsed keerutavad ennast, kuni pea hakkab ringi käima, täiskasvanud kasutavad selleks erinevaid mõnuaineid. Ning inimesed ei ole ainus liik, kes selliseid kogemusi otsib.

 

Teadlased Jane Goodall ja Marc Bekoff kirjeldasid 2006. aastal Hispaanias šimpansite varjupaika külastades juhtumit, kus šimpans nimega Marco tantsis äikesetormide ajal nii ennastunustavalt, et näis justkui transiseisundis olevat. Goodall on varem näinud sellist käitumist ka teiste (enamasti meessoost) šimpansite puhul koskede juures. Tantsimine, mis on efektiivne meetod teadvuse seisundi muutmiseks, võib olla aga pikem tee.

2006. aastal kajastati juhtumit, kus kokkerspanjel nimega Lady armastas viita kahtlaselt kaua aega oma kodu tagaaias tiigi lähedal. Omaniku kirjelduse kohaselt hulkus ta segaduses näivana ja klaasistunud silmadega ringi. Ühel päeval naasis koer koju ning näis, nagu ta tahaks oksendada, kuid selle asemel kukkus tema suust välja kärnkonn. Kärnkonn kuulus liiki, mille nahal on kahte tüüpi psühhoaktiivse toimega trüptamiine – samu aineid, mida sisaldavad psühhoaktiivsed seened.

Ning see on kõigest algus. Kuhu iganes teadlased vaatavad, leiavad nad loomi, kellele meeldib “pidutseda“. Orhideenektarist end kivisse tõmmanud mesilased, maagilisi seeni alla kugistavad kitsed, marihuaanaseemneid järavad linnud, oopiumisõltlastest rotid, hiired, sisalikud, kärbsed, ämblikud ja prussakad, ning tagatipuks elevandid, kes armastavad millest iganes endal londi umbe tõmmata.

Enamasti otsivad nad selleks fermenteerunud puuvilju, kuid on teada ka juhuseid, kus nad on Indias õlletööstusi rüüstamas käinud. Kassid hulluvad naistenõgese ja palderjani peale, lehmad otsivad hundihammaste perekonda kuuluvaid taimi, ööliblikad eelistavad ääretult hallutsinogeense toimega inglitrompeti õisi, mandrillpärdikud võtavad ette veel tugevama toimega iboga puu juured…

 

Ohtlikud, kuid vastupandamatud joovastust tekitavad taimed

Selline käitumine on nii levinud, et UCLA (Univesity of California, Los Angeles) psühhofarmakoloog Ronald Siegel kirjutas aastal 1989 oma raamatus “Intoxication: The Universal Drive For Mind Altering Substances“, et püüd saavutada narkootiliste ainete abil joovet on küll omandatud käitumine, mitte instinkt, kuid see on väga tugev käitumuslik motivaator. Ta võrdles seda suguiha, nälja ja januga, öeldes, et seda ei ole võimalik kunagi alla suruda.

See on bioloogiliselt vältimatu, kuid seda on evolutsiooniliselt keeruline selgitada. Narkootilise toimega taimedel on toksiline ja eluohtlik toime: pilves mesilased langevad kiiresti ohvriks, joobes lindude surnukehad vedelevad sõiduteedel ning kassid riskivad sõltuvusliku taimega mängides ajukahjustusega. Loomad panevad selle nimel ohtu enda ja teiste elu, sarnaselt inimestega.

Itaalia etnobotaaniku Giorgio Samorini sõnul on risk seda väärt, kuna joove soodustab lateraalset probleemilahendust kaudsete ja loovate lahenduste kaudu. Lateraalne mõtlemine on n-ö väljaspool raame mõtlemine, ilma selleta ei suudaks liigid mõelda välja vanadele probleemidele uusi lahendusi ning seetõttu ei suudaks liigina säilida. Psühholoog Edward de Bono on joovet nimetanud “vabanemise vahendiks“, mis vabastab meid “kehtivate ideede, skeemide, jagunemiste, kategooriate ja klassifikatsioonide jäigast raamistikust“. Mõlemad teadlased on avaldanud arvamust, et loomad otsivad seda võimalust teadlikult ja tahtlikult.

 

Inimene õppis loomadelt

Nagu inimenegi, otsivad loomad erinevate hädade puhul abi spetsiaalsetest taimedest ning inimesed on neilt ses osas palju õppinud. Hallutsinogeenide osas kehtib sama. Üks olulisemaid psühhedeelsete ainete allikaid – seened – arenesid välja 600 miljonit aastat tagasi, samal ajal kui taimedest toituvad loomad. Herbivoorid võisid esimesel korral tarbida psühhoaktiivseid taimi nälja sunnil, kuid hiljem õppisid nad neid tahtlikult otsima. Näiteks mandrillpärdikud ootavad pärast iboga juure söömist kannatlikult kaks tundi, et see mõjuma hakkaks, enne kui asuvad territoriaalsetes küsimustes rivaaliga tüli norima. Isegi kokkerspanjel Lady teadis väga hästi, mida ta teeb. Peale esialgset kärnkonna lakkumise sõltuvust õppis ta “pidutsema“ vaid nädalavahetustel.

Venemaa steppide šamaanid õppisid Amanita muscaria seente söömist põhjapõtradelt ning oma hallutsinatsioonides muutusid nad ka ise põhjapõtradeks. Jõulude tähendus enne Kristuse sünnipäevaks saamist võis olla hoopis midagi Siberi Woodstocki laadset – ilma Jimi Hendrixita, kuid suure hulga põhjapõtradega.

Samal ajal närivad jaaguarid Amazoni džunglis yaje ronitaime koort ja lehti, mida teatakse paremini ühe võimsaima hallutsinogeense vahendi – ayahuasca – koostisena. Yaje põhjustab tõsist oksendamist, miks peaks keegi seda proovima? Kuid šamaanid õpetavad, et seda taime kasutades muutud ka ise jaaguariks, mis on kindlasti suurepärane ravim üksilduse vastu. Kuid on olemas palju tõsisem psühholoogiline probleem kui üksildus. Probleem, mis on suurem kui ükskõik mis muu, millega me silmitsi seisma peame ning mis võib olla hallutsinogeenide tõmbejõu tegelik põhjus.

 

Vahend surmahirmu leevendamiseks

Aastal 1963 palus inglise kirjanik Aldous Huxley oma surivoodil LSD-süsti, uskudes, et see aitab “hästi surra“. Aasta hiljem leidis psühhiaater Stanislav Grof, et psühhedeelsed ained vähendasid vähi viimases staadiumis olevatel patsientidel eksistentsiaalset ärevust. Valdavalt lõpetati sellealased katsed peale seda, kui Nixon kuulutas sõja narkootikumidele, kuid viimasel ajal on teadlased hakanud taas seda teemat üles tõstma. Aastal 2006 avaldasid John Hopkinsi ülikooli teadlased oma neljaaastase uuringu tulemused, milles nentisid, et LSD ja müstiliste vaimsete kogemuste vahel on sarnasused. Ning arvatakse, et psühhedeelsed ained võivad olla suurepärane eksistentsiaalse ärevuse leevendamise vahend.

Kergendus tuleneb sellest, et psühhedeelsed rännakud järgivad enamasti sarnast kolmeastmelist protsessi. Esimene on see, mida tavaliselt narkootikumidega seostatakse – värvide, mustrite ja helide karussell. Teine staadium on seotud usuga ning seda tuntakse arhetüüpilise maailma nime all – kasutajad näevad erinevaid jumalaid ja pühakuid. Kuid kolmas staadium on see, mida peetakse kõige efektiivsemaks abivahendiks surmahirmu vastu. Seda nimetatakse müstiliseks staadiumiks ning selles on suuruse ja sügava alandlikkuse dimensioon – tunne, et sinu ego kooritakse paljaks.

Religioonipsühholoogias on müstiline kogemus hästi kirjeldatud kui kõigega üks olemine, ajast ja ruumist väljumine, teadmised, pühadus, sõnulseletamatu. See on valgustatuse kirjeldamatu seisund, kuid see võib olla ka imepäraselt sügav ja võimas rännak. Hallutsinogeenid täidavad sama ülesannet nagu religioon: nad pakuvad tõendust sellest, et oleme kõik üks – see on seni ainus teadaolev ravim surmahirmu vastu.

 

Allikad: Psychology Today, Hopkins Medicine

Foto: jellyfishtimes.tumblr.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.