Eesti poodide sortimendis on oluliselt rohkem GMO-d kui siltidel kirjas

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

8. mai 2013 kell 10:09



ed3fccdc5310ef7a99cd0c9ab7ed053b

Huvi maisikasvatuse vastu Eestis suureneb, sest maisisilo on piimalehmadele odavam energiasöödaks toota kui teravilja. Põllumajandusministeerium on aga geneetiliselt muundatud taimede osas “õlgukehitaval” seisukohal, kirjutab MTÜ Ethical Links üks eestvedajatest Anastasia Pertsjonok tänases Delfis.

/–/

Kümme aastat tagasi hakati Indias müüma põllumajandus-biotehnoloogiafirma Monsanto geneetiliselt muundatud puuvilla. Monsanto hea müügitöö tulemusena reklaamis seda lisaks firmale ka India valitsus, lubades põllumeestele palju suuremaid saake ja kasumit, ning väiksemaid kulutusi pestitsiididele.

Tänaseks kasvatab geneetiliselt muundatud puuvilla 90% India põllumeestest ja see on toonud kaasa kriisi, mille lõppu ei ole näha. Heldekäeliselt jagatud lubadused geneetiliselt muundatud puuvilla kasumlikkusest ei ole täide läinud, tavaseemnest 1000% kallima seemne ostmiseks võetud suurte intressidega pangalaenud (väikeste intressidega laene Indias naljalt ei ole leida) aga sunnivad põllumehed viimase kriisist pääsemise võimalusena esesetapule.  Iga kuu lõpetab elu enesetapuga üle 1000 India väikepõllumehe. Selle aasta märtsis tunnistas probleemi lõpuks ka India valitsus.

USA-s viis firma Monsanto selle aasta jaanuaris vähemalt 410 põllumeest ja 56 väikeettevõtet kohtusse patendiõiguse rikkumise eest. Nimelt on siiamaani patendiõigus sätestanud asju nii, et kui firma võtab tavalisest taimest geeni ja sisestab selle teise tavalisse taime, kuulub talle taim kogu täiega – sealhulgas kuuluvad talle selle taime seemned ja seemnetest võrsuvad uued taimed.

Need on kolm väiksemat või suuremat seika, erinevatest maailma kohtadest. Need on kolm seika sadadest.

 

Mis meil nendega pistmist on?

Geneetiliselt muundatud taimed on märkamatult tekkinud meie lauale ja paljude teiste probleemide seas ei ole meil olnud mahti sellesse süveneda. Piret Väinsalu artikkel „GMO on karuteene keskkonnale“ annab ülevaate sellest, miks GMO-d ei aita maailmal mitte edasi areneda, vaid on parimal juhul üks neist lühiajalistest lahendustest, mis pikemas perspektiivis ei ole jätkusuutlik.

Halvemal juhul – ja see on arengusuundadele näkku vaadates märksa realistlikum – probleemid süvenevad, sest kasutusele tuleb võtta aina mürgisemad umbrohumürgid, mis tähendab suuremat survet keskkonnale, lisaks tekivad taimede patenteerimisega seotud kohtuvaidlused ja kaasneda võib ka negatiivne mõju tervisele.

 

Kas süüa või mitte süüa GMO-sid?

Kui suur võimalus on Eesti tarbijal avastada enda toidulaualt GMO-d? Lihtsat vastust sellele küsimusele ei olegi. Muidugi võib vaadata, mis on kirjutatud toote sildile ja kui on kirjas, et “valmistatud geneetiliselt muundatud sojast”, siis on sellega asi selge. Ent selliseid silte leiab peamiselt toiduõli pudelitelt.

Sildil taolise märgistuse puudumine ei taga aga GMO-de puudumist toidus. Kahjuks on kontroll GMO-de sisalduse üle äärmiselt puudulik. Veterinaar- ja Toiduameti viimaste avalikustatud andmete põhjal selgub, et 2011. aastal (värskemaid andmeid kodulehelt leida ei ole) võeti proove kümnest tootest, enamus sojatoodetest ja paar proovi maisitoodetest. Neljas proovis leiti GM toorainet väga vähesel määral (alla kvantifitseerimispiiri), nii soja- kui ka maisitoodetes (näiteks maisikrõpsud). Kuna aga sisaldus oli väike, ei ole tootjal kohustust seda märgistusel ära tuua.

Ühest proovist leiti soja 0,9% (sellest piirist alates peaks märgistama), ent “võttes arvesse 0,1%-list veapiiri, leiti, et märgistuse puudumine ei ole probleemiks. Kolm proovi kümnest olid võetud mahepõllumajanduse toodetest.

 

Mida sellest järeldada?

Esiteks seda, et kümme proovi on väga napp arv. Uuriti vaid ühe soja liini esinemist (turule on neid lubatud palju rohkem, ehk siis teiste GM soja liinide kohta ei uuritud midagi). Tooraine (soja, mais) päritoluriigi kohta ei ole midagi võimalik välja lugeda, aga kauba päritolumaad vaadates ei ole tegu just nende riikidega, kus GMO-sid palju kasvatatakse.

Mahepõllumajandustoodetes on GMO-de kasutamine on seadusega keelatud ja kuigi loomulikult peab ka mahetoodete GMO-sisalduse üle ranget järelvalvet pidama, on siiski kummaline, et niivõrd väheste proovide kontekstis võeti kolm proovi toodetest, kus on üsna kindlalt ette teada, et seal GMO-sid ei ole.

Kuidas kontrollitakse turule mittelubatud (seega illegaalsete) GMO-de esinemist toiduainetes (selliseid avastatakse EL-is  igal aastal, näiteks mitmeid aastaid on leitud erinevates liikmesriikides Hiinast pärit illegaalset GM riisi), on ka ebaselge. Loomasööt on Eestis nii ehk naa praktiliselt täies ulatuses geneetiliselt muundatud, nii et kõikvõimalikku liha ostes võib arvestada sellega, et loom on toitunud GM sojast.

Seega ei pea olema vandenõuteoreetik, et oletada, et Eesti poodide sortimendis on oluliselt rohkem GMO-sid kui siltidel kirjas.

/–/

Loe kogu artiklit Delfist.

 

Artikli India põllumeeste enesetappudest leiad siit.

Piret Väinsalu artiklit „GMO on karuteene keskkonnale“ saad lugeda siit.

Foto: euobserver.com

 

Toimetas Ksenia Kask