Miks elus toit sulle hea on

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

26. aprill 2013 kell 15:17



Telegram avaldab pisut lühendatud kujul veebisaidil Banaanisaar ilmunud põhjaliku artikli “Miks elus toit”, mis käsitleb elusa toidu tarbimise plusse võrreldes töödeldud toiduga. Artikli autor on loomulikku elu väärtustava saidi eestvedaja Liisa-Indra, kes kirjeldab oma blogis avameelselt ja värvikalt oma teed taimetoitlaseks saamisel. Originaalartiklit täiskujul ja koos viidetega saad lugeda Banaanisaare veebilehelt.

 

Ma alustan puhta loogikaga – mis sa arvad, mis sinuga juhtuks, kui keegi su ahju pistaks ja 200 kraadiga pool tundi küpsetaks? Ma arvan, et sa oleks kutu juba paari minutiga. Aga sama juhtub ka toiduga.

Et me saame just toidust oma põhilised toitained, siis esiteks on tähtis, et kogu vajalik kraam oleks seal olemas ja teiseks, et see oleks meile kergelt omastatav. Küpsetatud toit on toitaineliselt surnud ega vasta kummalegi põhimõttele.

Mis siis, kui ma selgitaks, et elus toidus on toitained hästi omastatavad just õiges ja vajalikus koguses üksteise imendumiseks, et küpsetamine mitte ainult ei võta toidult toitainelist väärtust, vaid muudab selle ka mürgiseks – ja sellest on teatud juba viimased 100 aastat, kas sa tahaks rohkem teada? Ma loodan, et tahad.

 

Ensüümid, valged verelibled ja mürgid

Seda, miks töödeldud/kuumutatud toit pole hea, saab kokku võtta kolme sõnaga: ensüümid, valged verelibled ja mürgid. Kohe selgitan lähemalt.

Esiteks, ensüümid on pisikesed aktiivsed tegelased, enamasti valgud, mis aitavad toitu lahti lammutada, et see saaks meie seedesüsteemist toitainetena verre imenduda. Näiteks rohelisest tärkliselisest banaanist saab küps kollane banaan just tänu selles leiduvatele ensüümidele.

Teiseks, valged verelibled. Küpsetatud/kuumutatud toidu ja joogi tarbimisel tekib valgete vereliblede vohamine (valged verelibled reageerivad, kui on vaja keha kaitsta). Maaülikooli arstiteaduse konspektis selgitatakse seda nii: “Üldjuhul peegeldab leukotsüütide (valged verelibled – Liisa-Indra) hulga suurenemine organismi normaalset vastust infektsioonile või põletikulisele protsessile. Leukotsüütide taseme tõusu võib põhjustada ka füüsiline stress (nagu näiteks atakk, anesteesia või ülepingutus) või emotsionaalne stress.”

Ja viimaseks akrülamiid. Kuumutamise tulemusena toit muundub, tekivad erinevad mürgised ühendid, millest üks populaarsemaid ja mürgisemaid on akrülamiid.

/–/

Kuumutamine tapab ensüümid

1930. aastatel tuli dr Edward Howell välja kuulsa ensüümi-teooriaga. Hiljem kirjutas ta sellest ka raamatu “Ensüümipõhine toitumine” (The Enzyme Nutrition). Howell tõstatab teooria, et ensüümid toortoidus ehk elus toidus on olulised abilised toidu seedimisel. Kuna küpsetamine hävitab toidus kõik ensüümid, siis ta teoretiseeris, et keha peab toidu seedimiseks ise juurde tootma seedeensüüme, mida aga poleks vaja elus toidu söömisel. Samuti kirjutas ta, et igal inimesel on piiratud kogus ensüüme. Howelli teooriaid pole teadaolevalt täielikult tõestatud, kuid põhiline osa sellest on kinnitatud. Mis puutub veel ensüümidesse, siis Howelli sõnul surevad elus toidus ensüümid keskmiselt 47 kraadi juures (118 ºF).

Howell rõhutab ka, et “eluiga on pöördvõrdeline organismi ensüümide määra ammendumisega. Kasvav toiduensüümide kasutamine soodustab keha ensüümide vähemat kasutamist.”

Seega, süües ensüümiderikkaid elus toite, säästame oma limiteeritud ensüümivarusid. Küpsetamine aga hävitab ensüüme, seega, süües küpsetatud toitu, kus ensüüme enam pole, peab keha neid oma varudest võtma.

 

Keha hakkab kuumutatud toitu ründama

Samal aastal, 1930, sai leukotsütoosi teooria eest Nobeli preemia dr Paul Kouchakoff, Šveitsi Kliinilise Keemia Instituudi teadur. Ta tõestas, et küpsetatud toidul on tõsine mõju inimese immuunsüsteemile. Selleks ajaks oli juba teada, et pärast küpsetatud/töödeldud toidu söömist tõuseb kehas valgete vereliblede arv (leukotsütoose on erinevaid, aga jääme praegu üldiseks). See toona normaalseks peetava asjaolu uurimine viis aga Kouchakoffi olulisele avastusele.

Nimelt avastas ta, et kui süüa toortoitu või madalal kuumusel küpsetatud toitu (kuni 93 ºC), siis pärast söömist võetud vereproovis leukotsütoosi ei ilmnenud! Samas, kui süüa töödeldud/küpsetatud toitu, oli kohe, kui söök makku jõudis, näha valgete vereliblede kasv. Sellest järeldas ta, et keha tundis toortoidu ära ja see polnud talle ähvardav. Ent küpsetatud surnud toitu kohtles keha kui sissetungijat. Kõige suurema valgete vereliblede kasvu tõid kaasa rafineeritud tooted, olenemata kuumutamisest – valge jahu, valge riis, homogeniseeritud, pastöriseeritud ja säilitatud toidud.

Valgete vereliblede kasvu ei ilmnenud, kui söödi elus toitu; toitu, mis kuumutatud kuni 93 ºC või vähem. Kerge valgete vereliblede kasv ilmnes, kui söödi toitu, mis kuumutatud 100 ºC kraadini. Märgatav valgete vereliblede kasv ilmes, kui söödi toitu, mis kuumutatud 170–200 ºC, näiteks küpsetatud saiad, muffinid, koogid, küpsised.

Suur valgete vereliblede kasv tekkis: rafineeritud toodetega (valge jahu, valge riis, valge suhkur, äädikas), praetud toiduga (friikartulid, krõpsud, pannil praetud toit), karboniseeritud jookidega (alkoholiga ja ilma, lauasool).

Tõsine valgete vereliblede kasv (võrreldav tõsise mürgitusega): kuivatatud/vinnutatud liha, soolatud liha, pannil grillitud liha, mikrolaineahjus soojendatud toit ja jook, pastöriseeritud tooted, piim, piimatooted ja mahlad ning toidud inimese tehtud kemikaalidega (hüdrogeenitud taimeõli, margariin, MSG ehk naatriumglutamaat ehk E621 ehk maitsetugevdaja, magustaja aspartaam, sünteetilised värvid, maitsed, lõhnad jne.)

Kouchakoffi töö viis 1990. aastatel teisele tasemele dr Jameth Sheridan, kes viimased 27 aastat on olnud oma naise Kim Sheridaniga elus taimetoidul. Jameth Sheridani kirglik lähenemine viis selleni, et ta uuris sadade inimeste vereproove enne ja pärast toidu söömist. Ta leidis, et kui söödi taimset toitu, ka küpsetatud, polnud valgete vereliblede reaktsioon kunagi nii suur kui pärast loomse toidu söömist, ükskõik kas toores või küpsetatud. Ning et valgete vereliblede arv oli kõige suurem, kui söödi küpsetatud loomset. Samas, kunagi ei esinenud valgete vereliblede kasvu pärast elus taimetoidu söömist.

 

Küpsetamine muudab toidu mürgiseks

Peale selle, et kuumutamisel hävivad toidust seedimise lihtsustamiseks vajalikud ensüümid, vitamiinid, mineraalid, tekivad küpsetamisel ka mitmed mürgised ühendid. Kogu see loid ja elutu mass on kehale raske seedida.

Küpsetatud toidud on toitaineliselt vaesed ja see on põhiline põhjus, miks inimesed üle söövad. Kõht saab täis, aga rakud toitaineliselt nälgivad. Küpsetamisel muutub vee-toksiini vahekord toidus toksiinide kasuks, mis muudab ka küpsetatud toidu iseenesest meile palju mürgisemaks. Küpsetatud toit on kuivatatud toit ja kuivatatud toit kuivatab ka meid.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon hoiatab, et küpsetatud süsivesikuterikastes toitudes (nt saiad, kartulikrõpsud, kräkkerid, friikartulid) on kõrge tase akrülamiidi. Akrülamiid on 2002. aastal Rootsi teadlaste poolt avastatud aine, mis tekib tärkliserikaste toitude kuumutamisel. Akrülamiid on neurotoksiin, põhjustab DNA kahjustusi, närvikahjustusi, muidu veeslahustuv ning seedetraktist kiirelt imenduv. Pole täpselt teada, kui suur kogus inimesel tõsist kahju tekitab.

Akrülamiid on ka üks Monsanto (suurim GMO ja taimekemikaalide tootja) umbrohutõrje polüakrülamiidi ehitusplokk. Ei saa välistada, et kehas tekivad kohtumisel uued ühendid.

Kõik, mis on krõbe ja kuldpruun, on akrülamiide täis, näiteks küpsetatud kartulid, riis, jahutooted… Samuti on teada, et laboriloomadel tekitab akrülamiid vähki.

Kuumutamine karamelliseerib komplekssüsivesikud, surudes nende molekulid kokku kleepuvaks liimjaks massiks. Süsivesikute käärimise kõrvalproduktideks (soojas kõhus oodates) on gaasid, alkohol, äädikas.

Kõrgel temperatuuril küpsetamine muundab valke, sulatades kokku aminohapped ensüümikindlatesse ahelatesse, mis ei lase neil täielikult laguneda, jättes sellised valgud meile mürgiste ja kasututena. “Keha tunneb ära poolikult lagundatud valgud (polüpeptiidid) ning peab neid välisteks sissetungijateks, mida tuleb rünnata (valgete vereliblede kasv – Liisa-Indra), kinni püüda ja mis peab neerude kaudu eemaldama. Gaasid ja ebameeldivalt lõhnav väljaheide viitab mädanemisprotsessile soolestikus, kus anaeroobsed bakterid lõhustavad mitteseedinud valke.”

/–/

Miks küpsetatud toit tekitab sõltuvust

Mõtlesin ükspäev jalutades, et kui on külm, on mulle oluline saada toitu, mis on soojendav ja ergutav ehk stimuleeriv. Et ma tean nüüd toitumisest rohkem, siis võiks selliseks toiduks olla käesoojad elus taimetoidu smuutid.

Karen Ranzi seletab oma raamatus hästi lahti, miks küpsetatud toit tekitab sõltuvust, tsiteerides terviseeksperti Victoria Boutenkot: “Kui soolestiku kaudu pääseb meie vereringesse ükskõik milline ebapuhas aine, ärritab see neerupealseid, mis hakkavad tootma epinefriini (adrenaliini), norepinefriini ja erinevaid steroidhormoone. Need hormoonid stimuleerivad meie tundlikku närvisüsteemi, mistõttu esialgu tunneme end ärksalt.

Samuti sunnivad need südant kiiremini töötama, pumpamaks rohkem verd läbi keha, mis tekitab sooja tunde. See soe tunne ei kesta aga kaua ja me maksame selle eest kõrget hinda. Pärast 10–15 minutit on keha lisatööst väsinud ning süda tahab puhata, närvisüsteem on pärsitud ning me tunneme end väsinuna, unisena ning olemine on veel jahedam kui enne. Ent pärast küpsetatud toidu söömist mäletame ainult sooja saamise tunnet, mistõttu kordame sama stimulatsiooni ikka uuesti ja uuesti. See kurnab keha ära ning talve lõppedes on paljud inimesed väsinud, kurnatud ja tühjad.“

Just nagu heroiinisõltlase vajadus ja iha heroiini järele ei tule tema keha normaalsest füsioloogilisest vajadusest, niisamuti on ka küpsetatud toidu sööjal: tema näljatunne pole keha normaalne vajadus, pigem on see sõltuvuse vajadus.

 

Kuumutamine muudab toidu happeliseks

Karen Ranzi, logopeed, kes on olnud 18 aastat elus taimetoidul ja kasvatanud nii oma kaks last üles (kirjutas sellest ka raamatu) ütleb: “Mõned arstid ja toitumisspetsialistid usuvad, et toitained juurviljades on kuumutades kehale paremini kättesaadavad ning et juurviljade kuumutamine isegi parandab nende seedimist ja omandamist. Näiteks öeldakse, et tomatis esinev lükopeen on paremini omastatav, kui seda eelnevalt kuumutada.

Natural Hygiene’i klassikalise õpetuse kohaselt tuleks aga küpsetatud tomateid vältida, sest kuumutamine ei lase tomati hapetel muutuda aluseliseks. Samas, happed toores tomatis muutuvad aluseliseks kohe, kui seda hammustada. Kui tomatid on küpsetatud, on selles olevad happed fikseeritud ja jäävad happeliseks.“

Kui toit on happeline, siis võtab keha oma varudest (peamiselt luudest ja hammastest) aluselisi mineraale (peamiselt kaltsiumi), et seda happelisust neutraliseerida. Küpsetatud/kuumutatud toit on happeline ja viib seega meie kehast aluselisi mineraale välja.

/–/

Elus taimetoidus on toitained paremini omastatavad

Toortoit pole muundatud, see ei sisalda nii palju mürke kui küpsetatud toit. Elus toit on täielik, sisaldades rohkem vitamiine, mineraale ja antioksüdante. Loomsed toidud on küll suure valgusisaldusega, ent tühjad vitamiinidest ja mineraalidest. “Lihas, teraviljas, kaunviljades ja piimatoodetes ei eksisteeri ühtegi hädavajalikku toitainet, mida poleks olemas ka puuviljades, juurviljades, pähklites ja seemnetes ning sellisena, mis on inimesele palju kergemini seeditav.“

Elevant, kaelkirjak, ninasarvik, gorilla kasvavad meeletu suurteks loomadeks, süües elus taimetoitu! Miks peaks inimene siis pidevalt toitainelise puudujäägi üle pead vaevama? Loomadel pole ka pliite, mis hävitavad kuni 90% vitamiinidest, mineraalidest ja aminohapetest. Loomad lihtsalt instinktiivselt teavad, millised toidud on nende seedesüsteemile parimad.

 

Originaalartikkel koos allikatega: Banaanisaar

Foto: www.windsofchange.eu.com

 

Toimetas Ksenia Kask

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt